Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin HannahЧитать онлайн книгу.
aga miski ei kisenda nii valjusti kui odavus). Ta kitsas nägu lõppes tömbi lõuaotsaga ja seda raamisid vesinikblondid kiharad, mis olid nii üle töödeldud, et ihaldatud mulje nooruslikkusest oli täiesti kadunud. „Asja mõte on see,” sõnas ta haritud hääle ja selge hääldusega, „et oma ülesannet täites peate jääma märkamatuks ja vaikivaks.”
Tüdrukud laua kõrval kandsid kõik sündsaid siniseid villaseid jakke ja seelikuid, mis oli nende koolivorm. Talvel polnud asi nii hull, aga niisugusel kuumal juunikuu pärastlõunal oli kogu komplekt seljas väljakannatamatu. Isabelle tundis, kuidas higi hakkab voolama ja mitte mingi hulk lavendlit ta seebis ei suudaks maskeerida selle teravat hõngu.
Ta silmitses koorimata apelsini, mis oli asetatud ta ette Limoges’i portselanist taldriku keskele. Söögiriistad lebasid täpses järjestuses kummalgi pool taldrikut. Salatikahvel, praekahvel, nuga, lusikas, võinuga, kalanuga. Ning ikka nii edasi ja edasi.
„Nüüd.” lausus proua Dufour. „Võtke õiged riistad – vaikselt, s’il vous plaît,5 vaikselt, ja koorige oma apelsin ära.”
Isabelle võttis kahvli ja püüdis suruda selle teravad harud sitke koore sisse, aga apelsin veeres ta juurest eemale ja hüppas üle kullatud taldrikuserva, pannes portselani kõlisema.
„Merde,”6 pomises ta, kahmates apelsini järele, et see põrandale ei kukuks.
„Merde?” Madame Dufour seisatas ta kõrval.
Isabelle võpatas oma istmel. Mon Dieu, see naine liikus nagu rästik roostikus. „Pardon, madame,” vabandas Isabelle, pannes apelsini oma kohale tagasi.
„Mademoiselle Rossignol,” lausus proua Dufour. „Kuidas see nii on, et te olete kaunistanud meie ruume juba kaks aastat, aga õppinud seejuures nii vähe?”
Isabelle torkas taas kahvli apelsini sisse. Kohmakas – aga efektiivne – liigutus. Siis naeratas ta proua Dufourile. „Üldiselt on nii, madame Dufour, et kui õpilasel ei ole õnnestunud õppida, siis pole õpetaja teda vajalikul määral õpetanud.”
Ümber laua hoiti hinge kinni.
Proua Dufour ahhetas. „Nii et meie oleme siis põhjuseks, miks teie ikka veel ei oska õigesti apelsini süüa.”
Isabelle püüdis apelsinikoort läbi lõigata – liiga tugevasti ja liialt kiirustades. Hõbedane noatera libises kibruliselt koorelt kõrvale ja kõlksatas vastu portselantaldrikut.
Proua Dufouri käsi vonkles esile, ta sõrmed keerdusid ümber Isabelle’i randme.
Tüdrukud ümber laua vaatasid seda kõike pealt.
„Viisakas vestlus, tüdrukud,” lausus proua Dufour põgusa naeruvirvendusega. „Keegi ei soovi lõunalauas partneriks tumma kuju.”
Märguande peale hakkasid tüdrukud üksteisega rääkima asjadest, mis Isabelle’i üldse ei huvitanud – aiandusest, ilmast, moodidest. Naistele sobivatel teemadel. Isabelle kuulis, kuidas ta kõrval istuv tüdruk lausus vaikselt: „Mulle meeldib nii väga Alençoni pits, kuidas sulle?” ja tõepoolest see oli kõik, mida ta sai teha, et mitte kisendama hakata.
„Mademoiselle Rossignol,” ütles proua Dufour. „Teie minge madame Allard’i juurde ja öelge talle, et meie eksperiment on lõppenud.”
„Mida see tähendab?”
„Tema teab. Minge.”
Isabelle lippas laua äärest kiiresti minema, et madame ei saaks oma otsust muuta.
Madame krimpsutas laitvalt nägu valju kriiksu peale, mida tegid toolijalad kivipõrandal.
Isabelle naeratas. „Võtke teadmiseks, et mulle tõepoolest ei meeldi apelsinid.”
„Kas tõesti?” kostis madame Dufour sarkastiliselt.
Isabelle oleks tahtnud joostes lahkuda sellest lämmatavast ruumist, aga ta oli juba niigi liiale läinud ja niisiis sundis ta end nüüd kõndima aeglaselt, õlad välja sirutatud, lõug püsti. Jõudes trepini (mida mööda võinuks ta liikuda, kui vaja, kolm raamatut pealael), heitis ta pilgu kõrvale, ja nähes, et on üksi, kihutas alla.
All koridoris võttis ta hoo maha ja ajas selja sirgu. Selleks ajaks, kui ta jõudis koolijuhatajanna kabineti ukse taha, ta isegi enam ei hingeldanud.
Ta koputas.
Kui kostis madame Allard’i tuhm „Tulge sisse!”, avas Isabelle ukse.
Madame Allard istus kullatud servaga mahagonlaua taga. Keskaegsed gobeläänid rippusid alla ruumi kiviseintelt, võlvitud tinaraamidega aknast avanes vaade aeda, kus oli nii rikkalikult skulptuure, et rohkem oli näha kunsti kui loodust. Isegi linnud sattusid siia harva; kahtlemata tajusid ka nemad siinset lämmatavat atmosfääri ja lendasid edasi.
Isabelle võttis istet – liiga hilja meenus talle, et talle polnud seda pakutud. Ta krapsas jälle püsti. „Pardon, madame.”
„Istuge, Isabelle.”
Ta tegi seda, ristates hoolikalt jalad pahkluude kohalt, nagu üks daam peaks tegema, ja surudes käed kokku. „Madame Dufour palus mul teile öelda, et eksperiment on lõppenud.”
Madame Allard sirutas käe ja võttis Murano sulepea ning koputas sellega vastu lauda. „Miks te tulite siia, Isabelle?”
„Vihkan apelsine.”
„Kuidas palun?”
„Ja kui ma peaksin apelsini sööma – ausalt, madame, miks ma üldse pean seda tegema, kui need mulle ei maitse –, ja kui ma siiski peaksin, kasutaksin ma selleks käsi, nagu teevad ameeriklased. Nagu kõik teised tegelikult teevad. Kahvli ja noaga apelsini süüa?”
„Ma pidasin silmas seda, miks te siin koolis olete?”
„Oh. Seda… noh, Sacré-Cœuri konvent Avignonis viskas mu välja. Mitte millegi pärast… peaksin siia lisama.”
„Ja Püha Francise õed?”
„Ah. Neil oli tegelikult põhjust mind välja heita.”
„Ja see kool, mis neile eelnes?”
Isabelle ei teadnud, mida öelda.
Madame Allard pani sulepea käest. „Olete peaaegu üheksateist.”
„Oui, madame.”
„Arvan, et teil oleks aeg lahkuda.”
Isabelle tõusis püsti. „Kas pean minema tagasi apelsinitundi?”
„Saite valesti aru. Ma tahan öelda, et te peaksite koolist lahkuma, Isabelle. On täiesti selge, et te ei ole huvitatud sellest, mida meie tahame teile õpetada.”
„Kuidas süüa apelsini ja millal pakkuda juustu ning kes on tähtsam – kas hertsogi teine poeg või tütar, kes ei kuulu pärijate hulka, või hoopis mingi tähtsusetu riigi suursaadik? Madame, kas te tõesti ei tea, mis maailmas toimub?”
Isabelle võis küll olla peidetud kaugesse maakohta, aga tema teadis. Isegi siin, hekkidest varjatuna ja viisakaks sunnituna teadis ta, mis toimub Prantsusmaal. Hilisõhtul oma kloostrikambris, kui klassikaaslased magasid, istus ta kaua üleval, kuulates salakaubana hangitud raadiost BBC-d. Prantsusmaa oli Inglismaa järel Saksamaale sõja kuulutanud ja Hitler oli liikvel. Üle kogu Prantsusmaa soetasid inimesed toiduvarusid, kinnitasid akendele pimenduskatteid ja õppisid elama nagu mutid maa all pimedas.
Nad olid valmistunud ja muretsenud ning siis korraga… ei midagi.
Kuu möödus kuu järel – mitte midagi ei juhtunud.
Esialgu rääkisid kõik vaid eelmisest suurest sõjast ja kaotustest, mis olid puudutanud nii paljusid peresid, aga kui kuu möödus kuu järel ja sõjast ikka ainult räägiti, kuulis Isabelle, et õpetajad nimetasid seda kummaliseks sõjaks – drôle de guerre. Tõelised õudused juhtusid mujal Euroopas