Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin HannahЧитать онлайн книгу.
ole kunagi olnud teie jaoks õige koht, aga…”
„Mu isa paneks mind ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minust lahti,” tähendas Isabelle. Ta pigem purskab välja tõe, kui et kuuleb veel üht valet. Ta oli saanud mitmeidki õppetunde koolide ja konventide reas, mis olid andnud talle peavarju juba üle kümne aasta. Enamikus neist oli ta kogenud tõsiasja, et toetuda tuli vaid iseendale. Kindlasti ei saanud ta arvestada ei isa ega õega.
Juhataja silmitses Isabelle’i. Ta nina punetas õige kergelt, mis oli märk viisakast, kuid valulikust hukkamõistust. „Mehele on naise kaotus väga ränk.”
„Tütarlapsele on ema kaotus väga ränk.” Isabelle naeratas väljakutsuvalt. „Ma kaotasin ju mõlemad, eks ole? Üks suri, teine pööras mulle selja. Ma ei oskagi öelda, mis mulle rohkem haiget tegi.”
„Mon Dieu, Isabelle, kas peate alati välja ütlema selle, mis teil iganes mõttes mõlgub?”
Isabelle oli kuulnud taolist kriitikat kogu oma elu, aga miks ta peaks keelt hammaste taga hoidma? Nii või teisiti ei võta ju keegi teda kuulda.
„Nii et täna te lahkute. Saadan teie isale telegrammi. Tómas viib teid rongile.”
„Täna õhtul?” Isabelle pilgutas silmi. „Aga… papa ei taha mind.”
„Ah. Tegudel on tagajärjed,” lausus madame. „Vahest ehk nüüd saate ometi aru, et nendega tuleb arvestada.”
Taas oli Isabelle üksinda rongis ja suundus tundmatu tuleviku poole. Ta vaatas üksisilmi määrdunud, laiguliseks kuivanud aknast mööda vilksatavat rohetavat maastikku: heinamaad, punased katused, kivist maamajad, hallikarva sillad, hobused.
Kõik nägi välja nii, nagu see alati oli olnud, ning see üllatas teda. Sõda oli peaaegu ukse ees ja ta oli kujutanud ette, et see on jätnud mingil moel ka maakohtadele oma märgi, muutes kas või rohu värvi ning hävitades puid ja hirmutades ära linde, aga nüüd, kui ta istus rongis ja suhises Pariisi poole, nägi ta, et kõik on täiesti tavaline.
Puhkides ja pahvides peatus rong laiutavas Lyoni jaamas. Isabelle sirutas käe väikese reisikoti järele, mis lebas ta jalgade ees, ja tõmbas selle sülle. Kui ta vaatas, kuidas reisijad temast mööda tunglesid, et vagunist välja pääseda, meenus talle jälle küsimus, mida ta oli püüdnud vältida.
Papa.
Ta oleks tahtnud uskuda, et isa tervitab teda kodus, et ta viimaks ometi tuleb talle vastu avakäsi ja lausub ta nime niisama õrnalt, kui ta oli seda teinud enne, siis, kui veel maman oli olnud see liim, mis hoidis neid koos.
Ta heitis pilgu oma kulunud reisikotile.
Nii väike.
Enamik tüdrukuid koolides, kus ta käis, saabus kohale tervete kohvrite kollektsioonidega – kõik nahkrihmadega kinni tõmmatud ja messingnaeltega läbi tipitud. Neil olid fotod kirjutuslaudadel, mälestusesemed öökappidel ja pildialbumid sahtlites.
Isabelle’il oli üksainus raamitud foto naisest, keda ta oleks tahtnud mäletada, aga ei suutnud. Kui ta püüdis seda teha, jõudsid temani vaid ähmased kujundid nutvatest inimestest, arstist, kes vangutas pead, ja emast, kes käskis tal kõvasti õe käest kinni hoida.
Nagu see oleks aidanud. Vianne oli Isabelle’i niisama kiiresti hüljanud kui papa.
Korraga taipas ta, et oli jäänud ainsana vagunisse. Kindas käega reisikotti haarates liikus ta küljetsi istmelt vahekäiku ja väljus vagunist.
Perroonid olid rahvast täis. Ridamisi seisvad rongid puhkisid, täites õhku suitsuga, mis liikus ülespoole kõrge võlvlae suunas. Kusagilt kostis vile. Suured raudrattad hakkasid kolksuma. Perroon värises Isabelle’i jalgade all.
Ta isa paistis teiste hulgast välja, isegi rahvamassist.
Kui papa teda märkas, pani Isabelle tähele, kuidas ärritus muutis ta näojooni ja ilmesse ilmus sünge otsustavus.
Ta oli pikka kasvu, ligi meeter üheksakümmend, aga Suur Sõda7 oli ta küüru vajutanud. Või vähemalt midagi sellist mäletas Isabelle olevat kunagi kuulnud. Ta laiad õlad olid längus, otsekui oleks rühikus midagi liigset, millele mõelda kõigi muude asjade seas, mis vaevasid ta meeli. Hõrenevad juuksed olid hallid ja sugemata. Tal oli lai lame nina nagu labidake ja huuled nii kitsukeseks surutud, otsekui peaks ta millegi üle aru. Sel kuumal suvepäeval oli tal seljas üleskeeratud käistega kortsus valge särk ja kaelas lips, mis rippus lõdvalt ümber viledaks kulunud krae; tugevast puuvillasest riidest püksid ootasid pesemist.
Isabelle püüdis välja näha… küpsena. Võib-olla isa seda temalt ootaski.
„Isabelle.”
Ta pigistas mõlema käega reisikoti sanga. „Papa.”
„Veel ühest välja visatud.”
Isabelle noogutas ja neelatas kuuldavalt.
„Kuidas me sellisel ajal uue kooli leiame?”
Nüüd oli Isabelle’i kord. „Tahan elada sinu juures, papa.”
„Minu juures?” Isa paistis olevat ärritatud ja üllatunud. Aga kas pole siis normaalne, et tütar tahab elada oma isa juures?
Isabelle astus talle sammu lähemale. „Võiksin töötada raamatukaupluses. Ma ei oleks sul jalus.”
Ta hingas järsult sisse ja jäi ootama. Äkki heli võimendus. Ta kuulis inimesi kõndimas, perroon ägises nende all; ülal pea kohal laperdasid tuvid tiibu; üks väikelaps nuttis.
Muidugi, Isabelle.
Tule koju.
Isa ohkas pettunult ja seadis end minekule.
„Noh,” ütles ta. „Tuled siis või?”
Isabelle lamas tekil lõhnavas rohus, avatud raamat ees. Kusagil lähedal sumises õiel mesilane ja see kõlas selles vaikuses nagu tibatilluke mootorratas. Oli kõrvetavalt kuum päev, nädal pärast seda, kui ta oli tulnud Pariisi. Niisiis, mitte just koju. Ta teadis, et isa sepitses endiselt plaane, kuidas temast lahti saada, aga ta ei tahtnud sellest mõelda nii suurepärasel päeval, mil õhus hõljus kirsside ja rohelise rohu lõhn.
„Sa loed liiga palju,” lausus Christophe, mäludes heinakõrt. „Mis see on, kas armastusromaan?”
Isabelle veeretas end tema poole ja lõi raamatu kinni. See oli Edith
Cavellist, meditsiiniõest ilmasõjas… Suures sõjas. Kangelasest. „Ma võiksin ka olla sõjakangelane, Christophe.”
Christophe naeris. „Tüdruk? Kangelane? Absurd.”
Isabelle hüppas solvunult jalule ning haaras kaasa kübara ja valged pehmest nahast kindad.
„Ära närvi mine,” ütles poiss, silmitsedes teda naerusui. „Olen lihtsalt sõjajuttudest tüdinenud. Ja see on tõsi, et naised on sõjas kasutud. Teie töö on meid tagasi oodata.”
Ta istus käsipõsakil ja piilus Isabelle’i läbi blondi juuksepahmaka, mis tal silmadele langes. Moekas purjetaja-stiilis kuues ja laiade säärtega valgetes pükstes nägi ta välja täpselt selline, kes ta oli – privilegeeritud üliõpilane, kes polnud harjunud mitte mingisugust tööd tegema. Paljud temavanused üliõpilased olid vabatahtlikult ülikoolist lahkunud ja sõjaväeteenistusse astunud. Christophe küll mitte.
Isabelle ronis mäenõlvast üles ja liikus läbi viljapuuaia rohusele kõrgendikule, kuhu oli pargitud poisi avatud katusega Panhard.
Ta istus juba rooli taga ja mootor surises, kui ilmus Christophe, higipiiskade sära ta muidu nii kenal näol ja piknikukorv käevangus.
„Viska see kraam sinna taha,” juhatas tüdruk võluva naeratusega.
„Sina ei juhi.”
„Selgub, et juhin küll. Istu sisse.”
„See on minu auto, Isabelle.”
„Noh,
Suur Sõda, Maailmasõda, ilmasõda – viited Esimesele maailmasõjale (1914–1918).