Tormiõde. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.
unustasin mainida, et Ma palus meil tunni aja pärast peamajja koguneda. Georg Hoffman peaks iga hetk kohale jõudma, aga mulle jäi mulje, et kõigepealt soovib ta vestelda Ma’ga nelja silma all. Seega palun,” laususin ohates, „kas ma saaksin ootamise ajaks veel ühe klaasitäie veini?”
5
Kell seitse läksime Maiaga tagasi peamajja, et kohtuda Georg Hoffmaniga. Meie kärsitud õed olid juba mõnda aega oodanud terrassil, mida valgustas hiline õhtupäike. Elektra varjas nagu tavaliselt oma närvilisust mürgiste kommentaaridega Pa Salti aadressil, kes olevat alati armastanud draamat ja saladusi, aga viimaks ilmusid terrassile Marina ja Georg. Mees oli pikka kasvu, hõbehallide juustega ja kandis laitmatut tumehalli ülikonda – tüüpiline edukas Šveitsi advokaat.
„Vabandust, tüdrukud, et ma pidin teil nii kaua oodata laskma, aga mul tuli vahepeal üks asi korda ajada,” sõnas advokaat. „Avaldan teile kaastunnet.” Ta surus meil kõigil järgemööda kätt. „Kas ma tohin istuda?”
Maia osutas enda kõrvale toolile, ning kui Georg oli istet võtnud ja rannet ehtivat kallist, aga tagasihoidlikku käekella keerutas, tajusin, et ka tema on pingul. Marina palus end vabandada ja läks majja, et meid omavahele jätta.
„Mis siis ikka, tüdrukud,” alustas Georg. „Mul on äärmiselt kahju, et saan teiega isiklikult tuttavaks nii traagilistel asjaoludel. Aga tänu teie isale on mul tunne, justkui oleksime juba ammused tuttavad, ning kõigepealt tahaksingi teile teatada, et ta oli teisse kõigisse väga kiindunud.” Märkasin, et korraks varjutas ta nägu siiras kurbus. „Veelgi enam, ta tundis teie üle suurt uhkust. Ma rääkisin temaga vahetult enne seda, kui ta … meie hulgast lahkus, ja ta soovis, et ma teile selle edasi ütleksin.”
Ta heasüdamlik pilk peatus järgemööda meil kõigil ning pöördus siis tema ees laual lebavale kaustale. „Kõigepealt peaksime selgust saama rahaküsimustes ja ma kinnitan teile, et mõnes mõttes olete te kõik elu lõpuni rahaliselt kindlustatud. Sellest hoolimata oli teie isa kindlalt otsustanud, et te ei tohi elada nagu laisad printsessid, ja seetõttu saate te sissetuleku, mis ei lase teil nälga surra, aga ei võimalda ka luksust nautida. Eriti rõhutas ta asjaolu, et lisaraha peate ise teenima, nii nagu teenis tema. Aga kogu teie isa pärandvara jääb usaldusfondi ja ta osutas mulle nii suurt au, et andis fondi juhtimise õiguse mulle. Mind on volitatud ka oma äranägemise järgi andma teile tulevikus rahalist abi, kui te peaksite mõne ettepaneku või probleemiga minu poole pöörduma.”
Olime vait ja kuulasime tähelepanelikult.
„Ka see maja on osa usaldusfondist ning nii Claudia kui ka Marina on rõõmuga nõus siia edasi jääma ja selle eest hoolt kandma. Päeval, mil sureb õdedest viimane, usaldusfond tühistatakse, Atlantis müüakse maha ja tulu jagatakse teie laste vahel, kui teil neid on. Kui teil lapsi pole, läheb raha teie isa valitud heategevusfondi. Minu isiklik arvamus on selline,” jätkas Georg viimaks advokaadi ametlikust hääletoonist loobudes, „et teie isa talitas äärmiselt targalt: ta jättis teile kogu eluks alles kodu ehk paiga, kuhu te alati saate soovi korral tagasi tulla. Aga loomulikult oli teie isa viimane soov, et te lendaksite pesast minema ja kujundaksite ise oma saatuse.”
Vahetasime omavahel pilke, teadmata, missuguseid muutusi see meile kaasa toob. Sain aru, et minu jaoks muutub finantsiliselt vähe. Olin alati olnud iseseisev ja kõik, mis mul oli, raske tööga ise endale välja teeninud. Mis minu saatusse puutus … Mõtlesin Theole ja sellele, mida me loodetavasti ka edaspidi omavahel jagama hakkame.
„Peale selle,” katkestas Georg mu mõttelõnga, „jättis teie isa teile veel midagi ja nüüd palun teil kõigil endaga kaasa tulla. Olge head ja järgnege mulle.”
Sammusime Georgi järel, teadmata, kuhu ta meid viib, sest ta liikus edasi mööda seinaäärt ja seejärel läbi aia, kuni jõudsime laitmatult pügatud jugapuuheki taha Pa Salti salaaeda. Meid tervitasid lavendlipõõsaste, leeskputke ja saialillede eredad värvilaigud, mis suvel alati liblikaid ligi meelitasid. Pa lemmikpink asus lehtlas, mida katsid valged roosid, aga täna õhtul rippusid need kurvalt üle paiga, kus oleks pidanud istuma tema. Kui me lapsed olime, meeldis talle vaadata, kuidas me aia ja järve vahele jäävas väikeses kiviklibuse rannaga lahesopis mängime ning mina püüdsin kohmakalt sõuda pisikeses rohelises kanuus, mille ta mulle kuuendaks sünnipäevaks oli kinkinud.
„Siin on asi, mida ma soovin teile näidata,” ütles Georg mind taas unistavast mõtiskelust üles äratades ja terrassi keskele osutades. Sinna oli tekkinud kummaline skulptuur, mis oli asetatud peaaegu puusakõrgusele kivist vundamendile, ja me kõik kogunesime objekti ümber, et seda lähemalt uurida. Peenikese noolekujulise metallvarda otsa torgatud kuldset kera ümbritses terve rida üksteise peale asetatud peenekoelisi õhukesi seibe. Märkasin, et keskpunktiks olevale kuldsele kerale on graveeritud kontinentide ja ookeanide piirjooned, ning mõistsin, et tegelikult on see gloobus ja metallvarras osutab täpselt Põhjanaelale. Gloobuse ekvaatorit ümbritses üks suurem metallist seib, millele oli joonistatud kaksteist astroloogilist tähemärki. Skulptuur nägi välja nagu igivana navigeerimisseadeldis, aga huvitav, mida Pa meile sellega öelda tahtis.
„See on taevasfääri mudel,” teatas Georg, et me asjast aru saaksime. Seejärel selgitas ta, et taevasfääri mudeleid loodi rohkem kui tuhat aastat tagasi ning et vanad kreeklased kasutasid neid tähtede asukoha ja kellaaja kindlaksmääramiseks.
Sain lõpuks aru, milleks skulptuuri kasutatakse, ja hämmeldusin iidse leiutise tõelisest geniaalsusest. Imetlesime ja kiitsime kuju, aga Elektra katkestas meid kannatamatu küsimusega: „Seda küll, aga mis seos on sellel meiega?”
„Selgitused ei kuulu minu ülesannete hulka,” vabandas Georg. „Ehkki maakera põhjalikumalt uurides leiate te seibidelt, millele ma äsja teie tähelepanu juhtisin, oma nimed.”
Veendusime, et nimed on tõesti seal, selgete elegantsete tähtedega metallile graveeritud. „Siin on sinu nimi, Maia,” ütlesin ühele seibile osutades. „Nime taga on numbrid, mis peaksid tähendama kindlaid koordinaate,” sõnasin, otsisin seejärel üles oma nime ja jäin lisatud numbreid silmitsema. „Jah, ma olen kindel, et tegu on koordinaatidega.”
Koordinaatide kõrvale oli veel midagi kirjutatud ja Maia taipas esimesena, et sõnad on kreeka keeles, ning lubas need hiljem ära tõlkida.
„Hästi, skulptuur on tõesti väga kena ja seisab nüüd terrassil.” CeCe hakkas kannatust kaotama. „Aga mida see peaks tähendama?” küsis ta.
„Ma kordan, et minu ülesanne pole teile seda selgitada,” ütles Georg. „Nüüd aga serveerib Marina teie isa korraldust täites peaterrassil šampanjat. Ta soovis, et te kõik tõstaksite tema meenutuseks klaasi. Seejärel aga annan igaühele teist tema juhtnööride alusel üle ümbriku, mille sisu selgitab teile loodetavasti kaugelt rohkem, kui suudan seda mina.”
Koordinaatide võimalike asukohtade üle juureldes sammusin koos teistega tagasi terrassile. Olime jahmatusest tummad ega taibanud, mida meie isa pärandus võiks tähendada. Kui Ma meile kõigile klaasi šampanjat kallas, mõtlesin huviga, kui suures ulatuses tema selle õhtu sündmustega kursis on, aga ta nägu ei reetnud midagi.
Georg tõstis pokaali ja ütles toosti. „Palun ühinege minuga ja tõstke klaasid oma isa erakordse elu mälestuseks! Ma saan kinnitada vaid seda, et just selliseid matuseid ta soovis: et kõik ta tütred oleksid taas Atlantises ehk kodus, mida tal oli paljude aastate jooksul au teiega jagada.”
„Pa Salti mälestuseks!” laususime klaase tõstes kooris.
Kui me vaikides mõtlikult šampanjat rüüpasime, ei andnud nähtu mulle rahu ja ma tahtsin võimalikult kiiresti oma küsimustele vastused saada. „Ja millal me kirjad kätte saame?” küsisin.
„Ma toon need kohe siia.” Georg tõusis ja lahkus lauast.
„Nii veidral mälestusüritusel olen ma esimest korda elus,” lausus CeCe.
„Kas ma saaksin veel šampanjat?” küsisin Ma’lt, sest laua kohal hõljusid vastamata küsimused ja Tiggy hakkas tasakesi nutma.
„Praegu soovin ma vaid seda, et isa oleks meie juures ja selgitaks ise, mis toimub,” sosistas