. Читать онлайн книгу.
raudkivi. See oli talle äkki tähtsam kui kõik muu, nagu oleks see mõni imekivi, mõni talisman. Ja ometi viskas ta tema nüüd keset tolmust maanteed, nagu oleks ta kõige harilikum kivi. Aga võib olla avastab mõni teine temas millalgi uuesti talismani ja unustab siis tema pärast jällegi kõik muu.
„Tehke särk eest lahti, võtke krae kaelast ära,” andis võõras noormees nõu, katkestades Indreku unistava arutluse. Ja kui Indrek seda teinud, kastis võõras noormees oma rätiku järves märjaks ja ütles: „Lubage, et mina. Omal on raskem, silm ei näe.” Ja Indrek lubaski, et teine pühkis teda oma jaheda rätikuga kaelalt ja rinnalt.
„Õnneks, et mitte silma ega kõrva,” ütles noormees pühkides.
„Muidugi,” oli Indrek nõus, „kui oleks sinna juhtunud, siis – valmis!”
„Valmis, mis valmis. Neil ju kuraditel pagan teab mis seal kantsiku otsas.”
„Ots see puutuski vist,” arvas Indrek.
„Seda minagi,” oli noormees nõus. „Ma sain selga, muhk ülal, aga märga pole tunda. Selle eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. Mis tast seal järele jäi, seda ei tea, igatahes oma jalaga ta koju ei saand – hobune lidus tal ees, mehe enda talusid kasakad.”
Kui Indrekul haavast enam verd ei immitsenud, hakkasid nad mööda järve äärt edasi minema, tehes teatud määral ringi ümber linna. Sama teed tarvitasid ka paljud teised, nagu pärast selgus. Kõrgelt liivakallakult lõpuks alla laskudes rohisele tasandikule, ütles võõras noormees äkki Indrekule:
„Ja mina pidasin teid esteks nuhiks.”
„Ma ei saanud esteks maast ega taevast aru,” lausus Indrek vastuseks.
„Aga te ei peaks selle teisega, muidu…” ei lõpetanud noormees oma ütlust.
„Mõni teab, milleks see hea on,” naljatas Indrek, ilma mingi erilise mõtteta. Aga teine vaatas talle äkki paljutähendavalt otsa ja vastas veenduvalt:
„Õige, väga õige! Mõni teab, milleks see võib hea olla. Ka politseitutvust võib kasulikult tarvitada.”
Indrek mõistis, et mees eeldab palju rohkem kui tõelikult olemas, aga ta jättis asja selleks ja ei öelnud enam midagi.
IV
Linna jõudes oli Indrekul kaks häda: kael paistetas ja kõht oli tühi. Oli valus pead pöörata ja raske nälja pärast jalga jala ette tõsta. Mõtles minna eelkõige apteeki, aga jalad viisid vanaaegsesse kivimajja, mille madalal uksel oli millalgi seisnud plekksilt pealkirjaga: „Speisebude – Söma pood,” kuid praegu oli kiri sildil sedavõrt kustunud, et ükski ei pannud teda enam tähele, isegi politsei mitte, kes oleks pidanud selle järele valvama, et ärisiltidel ilutseks esikohal riigikeel, mitte aga ei puuduks hoopis tükkis, nagu siin. Söögimaja uks, lävepakk ja koja põrand olid armetult kulunud. Siin oli nähtavasti palju jalgu sisse ja välja käinud. Sellepärast polnudki sildist enam põrmugi lugu, inimesed tulid kas harjumuse ajel või toidulõhna peale.
Söögimaja pidas ema oma kahe tütre ja ühe koeraga. Tütreid polnud Indrek veel kordagi näinud, küll aga ema ja koera. Need kaks teenisid truilt oma külalisi. Ilma naljata! Sest kunagi ei juhtunud, et kui söögimaja perenaine tuli toiduga, et siis teda poleks saatnud koer – väike mops, kuid paks, nii et käies aina lõõtsutas, olgu suvel või talvel. Samuti paks oli ka perenaine, aga tema ei lõõtsutanud. Tema veeres nagu kummipall üle põranda. Pani perenaine külalisele toidu ette, siis vahtis koer lõõtsutades, keel ripakil suust väljas, sellele otsa, nagu tahaks ta küsida, kas toit meeldib või mitte. Silmapilgu pärast tõmbus ta rahuldunult ühes perenaisega tagasi. Koputas aga keegi taldrikule perenaise kutsumiseks, siis ilmus avatud uksele ikka kõige pealt kähisevalt haugatav koer oma rippuva keelega ja alles pärast seda perenaine ise. Selle koera tõttu oli hakatud söögimaja hüüdma koera söögimajaks. Öeldi, et: koeramamma söödab ikka kõige paremini või lihtsalt: koer söödab kõige paremini. Oleks võinud peaaegu arvata, et toitude headus ei olenenud mitte niipalju perenaisest ja tema kahest igavesti nägematust tütrest, kui just ripakil keelega haugatavast ja lõõtsutavast koerast.
Oli hiljavõitu ja sellepärast söögimaja peaaegu tühi. Koer võis puhata ja laskis ka perenaisel hinge tagasi tõmmata. Akna all istus ainult halli habemetüügastikuga üle viiekümne väike vimmas mehike, prillid ees, kulunud, kuid punnil täis portfell aknalaual tema kõrval. Seda vanameest ja tema portfelli Indrek tundis, sest mõlemad olid temast järve ääres mööda tulnud, kui võõras noormees puhastas teda verest. Sellepärast Indrek asus taha toanurka nõnda, et haige kaelakülg seisaks pimeda pool. Kui perenaine ja koer olid toidud lauale kandnud, istusid nad mõlemad vanamehe juurde juttu vestma, see tähendab – vestsid perenaine ja vanahärra, kuulas aga koer, ise ühtsoodu lõõtsutades, nagu oleks nii hirmus raske kuulata selle kahe vanainimese saksakeelset kõnet.
„Olete hilinenud, härra Bõstrõi,” ütles perenaine.
„Vanaks hakkan jääma,” vastas vanamees. „Vanadus teeb korratuks.”
„Minge ikka, mis te ometi räägite!” hüüdis perenaine. „Noored armastavad korratust, mitte vanad.”
„Minu juures on see vastupidi,” ütles vanahärra.
„Ei ole tõsi,” arvas perenaine. „Ega siis teie ometi mõni streikija ole, mõni punase lipu kandja?”
„Seda nüüd küll mitte, sest olen ju selleks vana, aga…”
„No näete!” hüüdis perenaine vahele.
„Pidage, pidage,” lausus vanahärra. „Teie kuulake enne, siis. Muidugi, mis streikija või punase lipu kandja mina olen, aga kas te usute või mitte, armas proua Kuusik, ma kahetsen hirmsasti, et olen nii vana. Kui olin noor, siis uskusin, et siinilmas maksab ainult korralikkus, truu kohuste täitmine, usinus – veel keskealiselt uskusin seda, isegi veel paar aastat tagasi, aga nüüd enam ei usu. Teen küll endiselt tööd, kuid ise enam oma tööd ei usu, mitte ei usu. Saate teie sellest aru?”
„Ei, härra Bõstrõi,” vastas perenaine, mispeale koer ajas enda silmapilguks jalule, et siis uuesti põrandale vajuda, seal peaaegu laiali valguda oma pehme, lihava kehaga.
„Mina ise ka mitte,” jätkas vanamees. „Aga äkki lihtsalt pole enam usku. Millal see lõppes, ei tea. Aga ühel ilusal päeval leidsin, et arutan nõnda: siin ma nüüd olen juba oma paarkümmend aastat ja kirjutan numbreid suurtesse raamatuisse, aga kas on lõpuks mingit märki, et just mina, Bõströi, Joosep Pauli poeg Bõstrõi, seda olen teinud? Eks ei oleks võinud iga teine seda sama hästi teha? Kui keegi tahaks hiljem teada, kes neid raamatuid pidanud, siis ei ole see üldse võimalik. Ta peaks vaatama kusagilt teisest raamatust ja alles sealt ta näeks, kes on olnud tol või tol aastal minu kohal ametis. Tähendab: mis siis olen mina? Ei midagi. Mis on minu töö? Ka ei midagi, sest seda võib iga teine teha. Ja kellele olen ma sellega head meelt teinud, keda rõõmustanud? Ei kedagi. Sest vabrikandil on lõpuks üsna ükskõik, kes neid raamatuid peab, tema silmas pole mul mingit teist väärtust kui igal masinal, mis lõikab või hööveldab määratud viisil puud. Oleksin ma kogu eluea jooksul kas või mõnda raamatut võltsinudki, et mõni elav hing oleks sellest kasu saanud, selle üle rõõmutsenud, aga isegi seda ma pole teinud.”
„Teie räägite hirmsaid asju, härra Bõstrõi,” ütles perenaine ja lisas elutargalt juurde: „Näete nüüd, mis sellest tuleb, kui inimene üksi on: hakkab vanaduses kahetsema, et pole raamatuid võltsinud.”
„Mitte seda,” vaidles vanahärra vastu, „vaid et pole üldse midagi teinud, mida iga teine minu asemel teha ei või. Aga hakata, näiteks, streikima või minna äkki punase lipuga – seda juba igamees ei tee. Ei tee lihtsalt sellepärast, et ei saa teha, sest pole alati streiki. Mina elasin kogu elu tänapäevani, ja ei teadnud, mis on streik, kuidas ta tegelikult sünnib, olin temast ainult lugenud, seda muidugi. Ja nüüd äkki – kas või igapäev, aina muud kui aur välja.”
„Aga kellel on sest kasu, kellele see valmistab rõõmu?”
„Vähemalt streikijaile