Eikusagi. Neil GaimanЧитать онлайн книгу.
kurnavad hüäänid. Nad võisid oodata. Neil oli aega maa ja ilm.
Vahelduseks oli Richardil õnne. Tal õnnestus püüda must takso, mida juhtis eriliselt entusiastlik juht, kes viis ta koju kõige ebatõenäolisemat teed mööda tänavaid, mida Richard polnud kunagi varem isegi märganud, arendades samal ajal põhjalikku vestlust liiklusprobleemidest Londoni kesklinnas, sellest, kuidas oleks kõige parem kuritegevusega toime tulla ja teravatel päevapoliitilistel teemadel, nagu seda teevad kõik Londoni taksojuhid, nagu Richard oli avastanud, kui neile kätte anda elav ja hingav inglise keelt kõnelev reisija. Richard kargas autost välja, jättes maha jootraha ja oma käsikohvri, suutis takso siiski peatada enne, kui see jõudis tagasi peateele, sai nõnda kohvri jälle tagasi ning jooksis siis trepist üles oma korterisse. Koridori astudes kooris ta juba riideid seljast, kohver lendas keereldes üle toa ja tegi hädamaandumise sohval; ta võttis taskust võtmed ja pani need hoolikalt koridorilauale, et need mingil juhul maha ei ununeks.
Siis sööstis ta magamistuppa. Kõlas sumisti heli. Richard, kolmveerandi võrra juba oma parimas ülikonnas, kargas uksetelefoni juurde.
„Richard? Jessica siin. Ma loodan, et sa oled valmis.”
„Oh. Jah. Tulen kohe alla.” Ta tõmbas mantli selga ja jooksis ust oma selja taga kinni virutades alla. Jessica ootas alumisel trepiotsal. Ta ootas alati seal. Jessicale ei meeldinud Richardi korter – see pani ta end ebamugavalt naiselikuna tundma. Seal varitses alati võimalus silmata Richardi aluspükse, noh, kus tahes, rääkimata veel juhuslikest hangunud hambapasta klimpidest vannitoa kraanikausis, nii et ei, see polnud koht, mis oleks Jessicale sobinud.
Jessica oli väga ilus – nii ilus, et aeg-ajalt leidis Richard end teda vaatamas ja imestamas, kuidas see küll juhtus, et ta on minuga? Ja kui nad armatsesid – see toimus Jessica korteris moodsas Kensingtoni linnajaos, pimeduses Jessica messingvoodi kargete valgete linaste linade vahel (sest vanemad olid Jessicale öelnud, et suletekid on dekadentlikud) –, siis klammerdus neiu pärast tugevasti tema külge, tema pikad pruunid lokid langesid Richardi rinnale, ja siis sosistas ta Richardile, kui väga ta teda armastab, ja Richard vastas, et ka tema armastab teda ja tahab alatiseks temaga jääda, ja nad mõlemad uskusid, et see on tõsi.
„Helde taevas, härra Vandemar. Ta hakkab aeglasemaks jääma.”
„Hakkab, härra Croup.”
„Küllap ta kaotab palju verd, härra V.”
„Mõnusat verd, härra C. Mõnusat märga verd.”
„Enam ei lähe kaua.”
Kõlksatus – vedrunoa avanemise heli, tühi, üksildane ja tume.
*
„Richard? Mida sa teed?” küsis Jessica.
„Mitte midagi, Jessica.”
„Ega sa ometi jälle oma võtmeid ei unustanud, ega?”
„Ei, Jessica.” Richard lõpetas enda patsutamise ja toppis käed sügavale mantlitaskutesse.
„Nii. Kui sa täna härra Stocktoniga kohtud,” ütles Jessica, „siis pead sa arvestama, et ta pole mitte ainult väga tähtis mees. Ta kujutab endast tervet omaette institutsiooni.”
„Ma ei jõua ära oodata,” ohkas Richard.
„Kuidas palun, Richard?”
„Ma ei jõua oodata,” kordas Richard natuke innukamalt.
„Oh, astu ometi kiiremini,” ütles Jessica, kellest hakkas kiirgama midagi, mida mõne vähema naise juures oleks võinud lausa närvilisuseks nimetada. „Me ei tohi lasta härra Stocktonil oodata.”
„Jah, Jess.”
„Ära kutsu mind niimoodi, Richard. Ma vihkan hellitusnimesid. Need on nii alandavad.”
„Ega peenraha ei juhtu olema?” Mees istus ukseavas. Tal oli kollase-hallikirju habe, silmad auku vajunud ja tumedad. Tokerdanud nööri otsas rippus tal kaelas käsitsi kirjutatud silt, mis puhkas rinnal ja teavitas kõiki, kel oli lugemiseks silmi, et ta on kodutu ja näljane. Selleks poleks olnud silti vajagi ning Richardi käsi oli juba taskus ja kobas müntide järele.
„Richard. Meil pole selleks aega,” ütles Jessica, kes annetas heategevusele ja investeeris eetiliselt. „Niisiis, ma tahan, et sa jätaksid talle hea mulje kui mu kihlatu. On äärmiselt oluline, et tulevane abikaasa jätaks hea mulje.” Ja siis tõmbus ta nägu krimpsu, ta kallistas Richardit põgusalt ja ütles: „Oh, Richard. Ma armastan sind. Sa ju tead seda, eks ole?”
Ja Richard noogutas ja ta teadis.
Jessica vaatas kella ja kiirendas sammu. Richard nipsas naelase mündi märkamatult läbi õhu ukseavas istuva mehe poole, kes selle oma määrdunud pihku püüdis.
„Ega reserveeringuga mingeid probleeme polnud?” küsis Jessica. Ja Richard, kes ei osanud otsesele küsimusele vastates kuigi hästi valetada, ütles: „Ah.”
Ta oli valinud valesti – koridor lõppes sileda seinaga. Tavaliselt oleks see sundinud ta vaevu sammu aeglustama, aga ta oli nii väsinud, nii näljane, tal oli nii valus … Uks naaldus vastu seina ja tundis näo vastas karedaid kive. Ta hingeldas luksudes ja nuuksudes. Ta käsivars oli külm ning vasak käsi tundetu. Enam edasi ta minna ei saanud ning maailm hakkas tunduma kuidagi kaugena. Ta oleks tahtnud peatuda, pikali heita ja magada sada aastat.
„Oh, olgu õnnistatud mu väike must hing, härra Vandemar, kas sina näed sedasama mida minagi?” Hääl oli vaikne ja lähedal – nad olid ilmselt lähemal, kui ta oli arvanud. „Minu silmakesed näevad midagi, mis saab olema …”
„Hetke pärast surnud, härra Croup,” ütles tuhm hääl tüdruku kohal.
„Meie tööandja jääb rahule.”
Ja tüdruk pigistas sügavalt oma hingepõhjast välja kõik, mida ta sealt leidis, kogu valu, haigetsaamise ja hirmu. Ta oli tühi, läbipõlenud ja viimseni kurnatud. Tal polnud kusagile minna, ei kübekestki jõudu ega aega. „Kui see on viimane uks, mille ma avan,” palvetas ta sõnatult Templi poole, Võlvkaare poole. „Kuskile … ükskõik kuhu … ohu tusse …” ja mõtles siis meeletult: „Kellessegi.”
Ja siis, kui ta teadvus kustuma hakkas, püüdis ta ust avada.
Kui pimedus ta endasse haaras, kuulis ta justkui kusagilt väga kaugelt härra Croupi häält. See ütles: „Tuhat ja tuline.”
Jessica ja Richard kõndisid mööda tänavat restorani poole. Jessica käsi oli Richardi käevangus ja ta kõndis nii kiiresti, kui kontsad lubasid. Richard pingutas, et sammu pidada. Nende teed valgustasid tänavalaternad ja suletud kaupluste fassaadid. Nad möödusid reast kõrgetest mahajäetud ja üksildastest hoonetest, mida piiras kõrge kivimüür.
„Kas sa tahad mulle tõesti öelda, et pidid neile meie tänaõhtuse laua eest viiskümmend naela lisaks maksma? Richard, sa oled idioot.” Jessica tumedad silmad välkusid, ta polnud kaugeltki naljatujus.
„Nad olid mu reserveeringu ära kaotanud. Ja väitsid, et kõik lauad on kinni.” Nende sammud kajasid kõrgetelt seintelt vastu.
„Tõenäoliselt panevad nad meid istuma köögi kõrvale,” ohkas Jessica. „Või ukse. Kas sa ütlesid neile, et laud on härra Stocktonile?”
„Jah,” vastas Richard.
Jessica ohkas. Ta vedas Richardit endiselt edasi, kui neist veidi eespool avanes seinas uks, keegi astus välja, seisis vaarudes ühe pika hirmsa hetke ja varises siis sillutisele. Richard judistas end ja jäi seisma. Jessica tõmbas ta liikuma.
„Niisiis – härra Stocktoniga rääkides pea silmas, et sa ei tohi talle kindlasti vahele segada. Või vastu vaielda – talle ei meeldi, kui talle vastu vaieldakse. Naera, kui ta teeb nalja. Kui sul tekib vähimgi kahtlus, kas ta tegi nalja või mitte, siis vaata mind. Ma … mmm, koputan nimetissõrmega lauale.”
Nad olid jõudnud kõnniteel oleva isiku juurde. Jessica astus kägarasse tõmbunud kogust üle. Richard kõhkles. „Jessica?”
„Sul