Unustuse piir. Сергей ЛебедевЧитать онлайн книгу.
apoteoos – mitte tagasihoidlikkuse, mitte varju hoidmise oskuse, vaid nimelt silmapaistmatuse ülendus; tagasihoidlikkus ja oskus hoiduda esiletikkumisest on iseloomulikud tunnusjooned, aga temal niisuguseid polnud.
Mitte mimikri ega maskeering, vaid olemise kõigetoidulisus, täielik vastuvõtlikkus, silmapaistmatus kui tuletis võimetusest või soovimatusest kas või mingil viisil ennast esile tõsta, sõna või teoga ilmutada mingeid kindlaid iseloomujooni. Teine taat elas otsekui nimme nõnda, et mitte kunagi endale elu tähelepanu tõmmata ning ta oli saavutanud selles peaaegu mungaliku täiuslikkuse.
Mingi trusti vanemraamatupidaja; temas ilmnes juhtimisharjumuse jädemeid, ehkki juba täiesti nõrgalt, kui ta kuidagi tähtsalt laua taha istus, sulepea kätte võttis, et anda kviitungile allkiri; näis nagu oleksid numbrid prillide suitsuläätsede taha peitunud silmad ära söönud. Ja ainult mõni külavanur – suvilad seisid nüüd seal, kus kunagi oli olnud külatagune seenemets – teadis rääkida, et Teine taat polnud üldse raamatupidaja. Küla annab inimestele läbinägelikkuse, teistsuguse tundelisuse saatuste kohta, kui seda teeb linn; seal tunnetatakse teistmoodi inimese seotust riigiga, olgu ta teeninud minevikus postiljoni või metsavahina, ja ätid arvasid, et Teisel taadil on midagi võõrast küljes; temast „levib kroonukirsade lehka”. Muide, külamehed ei läinud oma arvamustes kuigi kaugele – kas miilitsa arvepidaja või majandusjuhataja; nende arvates oli kroonukirsa lehk millekski enamaks nõrgavõitu.
Ent suvitajad ei lähtunud linna mõõdupuust, vaid suvilaelust. Neil aegadel ja nende inimeste hulgas peeti suvila omamist omamoodi amnestiaks, mineviku andestamiseks, ükspuha missugune see ka oli olnud; mitte oletatavate ega tegelike pattude, vaid mineviku kui niisuguse andeksandmiseks.
Loomulikult ei saanud säärases ringis kuidagi kõlada küsimus, kes oli olnud Teine taat – sellele häälele poleks jätkunud õhku; seal olid kõik kombekad inimesed ning see sõnapaar – kombekas inimene, mitte väärikas, mitte hea, vaid just kombekas – oli suvitajate kõrgeim tunnustus. Tegelikult just see ühendas kõiki suvitajaid: nemad olid osanud väljuda keerukatest aegadest kombekate inimestena, see tähendab – inimestena, kellest mitmesugustel põhjustel ei räägi keegi midagi halba.
Esmapilgul olid suvilad otsekui oaas, leplikkuse, rahu, sõbralikkuse saareke. Aga lapsed – lapsed tundsid, et see kõik on näilik, teeseldud: meid kasvatati liiga karmilt ja usinasti, tundmata kõlbelistes küsimustes ei halastust ega armu. Täiskasvanute peas oli täpselt piiritletud varjutuse ala, ja kui aset leidis mingi varjutus – varastasid, valetasid, jätsid lubaduse täitmata, siis oli sellele järgnenud karistus täiesti mõistmatu – mitte karmuse, vaid valmisoleku tõttu lahti ütelda pojast või tütrest, muutuda ainsa hetkega talle täiesti võõraks inimeseks, nii et tundus, nagu polekski see laps, vaid vaenlane, kes on pettusega tunginud perekonda, sünnitusmajas ära vahetatud olend.
Lapsi otsekui valmistati ette eluks, milles iga tegu on halb mitte selle enda pärast, vaid kuna see heidab varju omastele, õhutab neid teraselt jälgima – kes küll kasvatas lapse niisuguseks? –, aga vanemad ei soovi sugugi, et neid uuritakse; selle tagajärjel tekkis vaibemoraal, kõigesse imbus vastastikune korrektne kahepalgelisus: hirmusegune üleskutse hoiduda valetamisest üksnes võimendab valet ja sunnib selles kavaldama.
Lapsepõlv nendes suvilates – neid pole enam ammu olemas, neist on saanud äärelinn, majad muutusid, uuenesid, piirdeaedadest said tihedad planktarad – lapsepõlv oli silmakirjalikkuse kool; ma ei saa seda küll täiel määral seostada oma perekonnaga, mõne sõbra perega, kuid üldine suhete väli oli just niisugune. Igaüks meist, suvilalastest, elas suuremal või vähemal määral kaksikelu; jutt polnud salatempudest, keeldudest, üleastumisest, vaikimisest ja sunnitud salatsemisest. Meie, igaüks omamoodi, olime ustavad vanematele, kes liiga selgesti nägid mingisuguseid teisi lapsi, kes me küll polnud, aga kelleks pidime saama.
Muide, ma olen lapsepõlvele tänulik; kui lausa skisofreeniani võimendatud isiksuse kahestumise teadus poleks mõjutanud neid, kes olid pojad, pojapojad, vennapojad, sõprade pojad, naabersuvila poisid ja sina ise, siis poleks minust saanud see, kelleks ma kujunesin; ja loomulikult poleks ma suutnud aru saada Teisest taadist, mõista tema tegelikku olemust.
Kord – ma ruttan ette – arvasin lapseliku naiivsusega mõistvat, et silmavaade on peegel; me ei näe inimesi, vaid seda, kuidas inimesed meis peegelduvad; mulle tundus, nagu oleksin avastanud saladuse ning jääb üle ainult selgusele jõuda, kuidas pääseda oma pilgu taha, kuidas näha seda, mida sa põhimõtteliselt ei tohiks näha.
Selle üle mõtiskledes hakkasin mängima oma varjuga: püüdsin asuda nõnda, et selle järgi ei saaks aru, et see on minu vari; läksin õunapuu kännu, tünni, hernehirmutise juurde; tõmbasin pea õlgade vahele, peitsin käed, püüdsin, et minu vari jäljendaks nende varje; mängisin mitu päeva, eriti õhtuti, kui varjud on selgemad, tihedamad ja pikemad, mängisin muretult, märkamata aega. Ja äkki, juba väsinult ja lihtsalt tembutades, pöördusin ning tardusin: see polnud minu vari. Vahetuse hetk oli mulle märkamatuks jäänud, nüüd seisin, kartes ennast nihutada: mis siis, kui liikumine ei aita, mis siis saab, kui see võõras vari jäljendab teda, jäädes võõraks? Ent ma olin tardunud väga ebamugavas asendis, tammusin ühelt jalalt teisele, jõudsin vaevu silmi pilgutada, aga kui ma laugusid kergitasin, siis nägin, et vari on minu oma.
Mäng omandas nüüd ohtliku mõtte: ma otsisin teadlikult niisugust erutatud oimetusseisundit, milles olin mänguhoos andunud liigutustele, viimastele päikesekiirtele, nii et kaotasin hetkeks teadvuse ja osutusin iseendale võõraks; omandasin kellegi teise varju.
Tõsi küll, rohkem ma niisugust seisundit enam ei kogenud; siis aga hakkasin jälgima täiskasvanute varje – see polnud enam meelelahutus, ei olnud mäng, vaid mingi tunnetamise kulg. Mulle tundus, et nende varjud erinevad mitte ainult kontuuride poolest: isa vari oli temast palju suurem ja kui ta meile head ööd soovides kustutas toas tule, näis mulle, nagu oleks vari jäänud kohale, lahustunud pimeduses, suuremaks kasvanud ja ähvardav, jälgides, kas ma tõepoolest magan. Ema vari oli muutlik, muusikaliste kontuuridega, tundus, nagu vastaks see puudutusele meloodiliselt nagu tšello; vanaema vari vilksatas nagu villane kedrus, nagu kudumisvardad – see oli hea vari.
Ent Teise taadi varju ei õnnestunud mul tunnetada; see ei kostnud mu kujutlusvõimele midagi, ükspuha kuidas ma ka ei püüdnud selles midagi tabada; ei saa öelda, et see olnuks silmapaistmatu, tavaline, poleks kätkenud endas midagi, mille külge fantaasia saaks haarduda; mulle tundus, et Teine taat teab, missugune on tema vari, juhib seda, jälgides, et see ei lausuks temast midagi ülearust, sikutaks seda alatasa nagu pikka mantlihõlma.
Muide, kõik see juhtus alles hiljem, pidin ainult selgitama lapsepõlve asjaolusid ning kogu loo edasist sõlmitust – jutustust sellest, kuidas Teine taat tuli aegamisi meie perekonda, kuidas sündisin mina ning missuguseks kujunesid meie omavahelised ja erilised suhted.
Meie perekonna suvilakrunt külgnes Teise taadi omaga; aeda vahel polnud, seda asendas veetoru, ja kuidagi juhtus kohe nõnda, et meile suvila müünud inimesed andsid koos sellega üle ka vabatahtliku kohustuse hoolitseda Teise taadi eest. Suvilakruntide eraldatust, lahutatust naabritest tunnistavad nähtavad märgid – tarad, torud, nagu meilgi; mida pimedalt ikka tahta? Nõnda siis juhtus, et tõke ei toiminud ja suhted Teise taadiga ületasid naabritevahelise piiri.
Niipalju kui oskan arvata, ei ilmutanud Teine taat märgatavat lähenemissoovi; kuulajaid ta ei otsinud, kaaslasi ei vajanud; kõik toimus otsekui iseenesest, Teine taat oskas osavalt jätta mulje, nagu tuleks ta naabrite suhtlemisvajadusele sunnitult vastu. Nüüd ma mõtlen, et Teisele taadile tähendas lähenemine proovilepanekut: ta oli aastakümneid elanud suletult, taas minevikku kogedes, ja riskis nüüd esimest korda lähemalt suhelda tundmatute inimestega, et nende silmade, nende tunnetega kontrollida, kui hästi on peidetud kõik see, mis pidi jääma varjatuks.
Muide, see on liiga lihtne selgitus; põhjusi oli rohkem. Teise taadi tervis oli suurepärane; temalt nägemise võtnud loodus pikka aega otsekui korvas talle tekitatud kehalist kahju, nii et ealised hädad teda ei vaevanud; ainult luud-kondid andsid endast halva ilma eel märku – ilmselt oli pakane talle kunagi rängalt liiga teinud ning nüüd hoiatas organism aegsasti külmade tuleku eest; ent Teine taat otsis – ja leidis minu perekonnast – inimesi,