Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. ПлатонЧитать онлайн книгу.
ega teie alahindamisest. Kas ma tunnen surmahirmu või mitte, on iseküsimus, kuid minu ja teie au ning kogu linna au pärast ei ole minu arvates sobiv midagi taolist teha minu vanuses ja selle nimega, mida kannan, olgu see [35] siis põhjendatud või mitte, sest on ju levinud arvamus, et Sokrates teistest inimestest millegi poolest erineb. Kui nüüd nõnda käituksid need teie hulgast, kes arvavad, et nad paistavad silma tarkuse, vapruse või mõne muu voorusega, oleks see häbistav. Olen mitmel korral näinud, et inimesed, kes endast üsna heal arvamisel on, panevad oma käitumisega lausa imestama, niipea kui nad kohtu ette satuvad. Nad mõtlevad, nagu oleks neil midagi kohutavat taluda, kui nad surema peavad, ja nagu muutuksid nad surematuks, kui teie neid surma ei mõista. Mulle näib, et need mehed meie linna häbistavad, nii et mõni [b] võõramaalanegi võib mõelda, et need ateenlased, kes voorustega silma paistavad ja keda nemad riigi ja muudesse auametitesse valivad, ei erine millegi poolest naistest. Sest seda, ateenlased, ei sobi teha ei teil, kuna teid ikkagi peetakse mingil määral auväärseteks meesteks, ega meil, ja kui me seda siiski teeme, ei tohi teie seda lubada. Te peate selgesti näitama, et te süüdi mõistate pigem niisuguse inimese, kes taolisi pisaraterohkeid kurbmänge etendab ning meie linna naeruväärseks muudab, kui selle, kes tasakaalukalt käitub.
Jättes kõrvale au, ateenlased, paistab mulle ikkagi, et [c] pole õige kohtunikke südantlõhestavalt anuda või ennast palvetega päästa püüda, vaid on tarvis selgitada ja veenda. Sest kohtunik pole selleks ametisse seatud, et ta suvaliselt kohut mõistaks, vaid ta peab vastavalt õigusele talitama; ta on andnud tõotuse, et ei ole armulik selle vastu, kes talle meeldib, vaid et ta mõistab õigust seaduste järgi. Seepärast ei tohi meie teid harjutada valet vanduma ega tohi teie sellega harjuda, kuna vastasel korral ei talitaks kumbki pool meist õigesti. Ärge arvake, ateenlased, et ma midagi niisugust teie vastu teeksin, mida ma ise heaks, [d] õiglaseks ja jumalakartlikuks ei peaks, eriti veel nüüd, vannun Zeusi nimel, kus too Meletos mind jumalasalgamises süüdistades kohtusse on kaevanud. Sest on ju ilmne, et kui hakkaksin teile auku pähe rääkima või sunniksin teid oma palvetega vannet rikkuma, siis õpetaksin teid mõtlema, et jumalaid pole olemas, ja ennast võhiklikult kaitstes tooksin endale ise kaela süüdistuse jumalasalgamises. Aga tegelikult pole see kaugeltki nii. Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise, et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja teile.
[e] Et ma toimunu pärast, nimelt et te mu süüdi mõistsite, [36] nördinud ei ole, kaasneb sellega veel palju muudki, eriti see, et toimunu polnud mulle ootamatuseks; palju enam imestab mind nii poolt kui vastu antud häälte hulk. Ma ei arvanud, et ülekaal on nii väike, vaid eeldasin palju suuremat. Nüüd aga ilmneb, et kui 30 häält oleksid langenud teisiti, oleksin olnud õigeks mõistetud. Ka Meletosega seoses olen nüüd, nagu mulle näib, õigeks mõistetud, sest igaühele on ju selge, et kui Anytos ja Lykon poleks minu süüdistajatena tema poole üle läinud, oleks Meletosel tulnud [b] tasuda 1000 drahmi, kuna ta sel juhul poleks saanud üht viiendikku häältest.
See mees nõuab mulle surmanuhtlust. Olgu! Mis te arvate, ateenlased, mäherduse karistuse ma ise oleksin endale määranud? Ilmselt niisuguse, mille olen ära teeninud? Kuid missuguse siis? Mis kannatused olen ma ära teeninud või kui suure trahvi peaksin tasuma selle eest, et ma teadlikult kogu eluaeg pole enesele rahu andnud ega ole sellest hoolinud, millest paljud lugu peavad, nimelt rikkusest, kodusest majapidamisest, sõjaväelistest auastmetest, avalike kõnedega esinemisest ja muudest ametitest, vandenõudest ja ülestõusudest, mis meie linnas on [c] toimunud, või kuna olen ennast tõepoolest liialt korralikuks pidanud, et sellele teele laskumisega elu hoida; et ma niisugusele teele ei läinud, kus ma poleks saanud ei teile ega endale mingit kasu tuua, vaid valisin tee, kus eraviisil on võimalik igaühele suurimat heategu osutada, ja püüdsin igat teist veenda, kinnitan seda, et keegi enne ega rohkem ei hakkaks muretsema oma isiklike asjade pärast, kui ta pole veel muret tundnud iseenda ja selle pärast, kuidas võimalikult paremaks ja mõistlikumaks muutuda; et ta ei muretseks enne riigiasjade ja alles siis riigi [d] pärast, ja samal viisil mõtleks ka kõige muu peale. Niisiis, mäherdused kannatused olen ma ära teeninud, et olen just niisugune? Midagi head, ateenlased, kui te tõepoolest teeneid tunnustate; ja midagi head minu mõõdupuu järgi. Mis on siis kohane ühele vaesele heategijale, kes vajab jõudeaega teie manitsemiseks? Niisugusele mehele, ateenlased, pole miski sobivam kui et ta prütaneionis lõunat saaks21, igatahes on tema selle palju enam ära teeninud kui too mees teie hulgast, kes olümpiamängudel paaris- ja nelikrakendiga võiduajamises võitjaks tuleb. Olümpiavõitja teeb teid ainult näiliselt õnnelikuks, mina aga tõeliselt; [e] too ei vaja ülalpidamist, mina aga küll. Kui peaksin oma [37] teeneid õiglaselt hindama, siis määraksin endale eine prütaneionis.
Võib-olla näib teile nõnda kõnelemine niisama suurelisena kui see, mida olen öelnud palvete ja anumise kohta. Ent nii see ei ole, ateenlased, vaid pigem on olukord järgmine: olen veendunud, et tahtlikult pole ma mitte kellelegi kurja teinud, kuid teid ma selles veenda ei suuda, sest oleme üksteisega liiga vähe aega kõnelnud. Mulle näib, et kui teil kehtiks samasugune seadus kui teistel inimestel, [b] nimelt et surmanuhtluse otsust ei langetata mitte ühe, vaid mitme päeva kestel, siis suudaksin teid veenda; praegu pole kerge ennast lühikese ajaga nii suurest laimust puhtaks pesta. Niisiis, kuna olen veendunud, et ma kellelegi pole kurja teinud, ei hakka ma ometi endale kurja tegema ja rääkima, nagu pälviksin ma midagi halba, ei hakka endale karistust määrama. Mida peaksin ma kartma? Et tuleb taluda, mis Meletos mulle määrab ja millest, ma kordan, ma ei tea, kas see on midagi head või halba? Ja kas peaksin selle asemel valima endale karistuse, millest täpselt [c] tean, et see on midagi halba? Kas vanglakaristuse? Mille nimel küll peaksin hakkama alati uuesti valitavate üheteistkümne mehe orjana elama?22 Või rahatrahvi, ja peaksin siis seni istuma vanglas, kuni olen trahvi tasunud? See oleks mulle täpselt seesama, millest äsja kõnelesin, sest raha, millega tasuda, mul ei ole. Või peaksin ma endale pagenduse määrama? Selle võib-olla määraksite mulle meeleldi. Mul peaks küll suur elujanu olema, ateenlased, kui ma nii arutu oleksin, et ei oskaks toimunut ette kujutada: kui teie, mu kaaskodanikud, ei suutnud mu eluviisi ja [d] vestlusi välja kannatada, kui need teile nii raskeiks ja vastumeelseiks osutusid, et otsite nüüd, kuidas neist vabaneda, kas teised siis tõesti võiksid kõike seda kergemini taluda? Kaugeltki mitte, ateenlased! Ees ootaks mind küll tore elu – minna pagendusse minu aastates, linnast linna ringi uidata selleks, et mind kõikjalt välja saadetaks! Tean ju ülihästi, et kuhu ma ka ei läheks, igal pool kuulaksid noored inimesed minu vestlusi nagu siingi. Kui ma nad ära ajaksin, siis veenaksid nad ise vanemaid mehi, et [e] mind välja saadetaks; kui ma neid ära ei ajaks, siis teeksid seda noorukite huvides nende isad ja sugulased.
Mõni võib-olla ütleks: “Kas siis sina, Sokrates, tõepoolest ei suudaks pagenduses vaikselt ja rahulikult elada?” Just selles ongi kõige raskem mõnda teie hulgast veenda. Sest kui ma ütlen, et see tähendaks sõnakuulmatust jumala [38] vastu, ning et seepärast oleks võimatu jääda rahulikuks, siis te ei usuks mind ja arvaksite, et ma nõnda kõneldes silmakirjatsen. Ja kui ma jällegi ütlen, et inimesele on ülimaks hüveks iga päev arutleda vooruse ja kõige muu taolise üle, millest olete kuulnud mind kõnelemas ja milles ma ennast ja teisi olen kontrollinud – ent ilma säärase sügavama enesekontrollita ei ole elu üldse inimväärne – , kui ma seda teile ütlen, siis usute te mind veelgi vähem. Ilmkindlasti see just niimoodi ongi, ateenlased, kuid veenda teid selles pole kerge. Pealegi pole ma harjunud [b] mõtlema, et olen midagi halba pälvinud. Oleks mul raha, siis määraksin endale nii suure trahvi, kui suudaksin tasuda; sellest ei sugeneks mulle mingit kahju. Praegu mul aga raha pole, ja vaevalt on teil mõttes niisugust summat määrata, mida ma tasuda suudaksin. Aga võib-olla sooviksin teile tasuda ühe miini hõbedas? – Teen sellise ettepaneku.
Ent, ateenlased, siin käsivad Platon, Kriton, Kritobulos ja Apollodoros mind 30 miini pakkuda ja hakkavad ise käemeesteks. Niisiis, ma pakun nii palju ja need mehed on isegi säärase summa puhul usaldusväärsed käendajad.
[c] Ei kulu kuigi palju aega, ateenlased, ja teile saab osaks teistsugune reputatsioon ning need, kellele meeldib linna laimata, süüdistavad teid, et olete lasknud tappa Sokratese, targa mehe; need, kes teid teotada tahavad, väidavad surmkindlalt, et
Lõunasöök prütaneionis kui riigisööklas oli suureks austusavalduseks, mille osaliseks tavaliselt said olümpiavõitjad.
Kohus, kes langetas otsuse, kontrollis selle täideviimist ja valitses vanglaid, koosnes üheteistkümnest mehest, kes valiti igal aastal uuesti.