Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. ПлатонЧитать онлайн книгу.
arvates, ateenlased, kaotajaks sellepärast, et mul ei jätkunud tõestusvahendeid teie veenmiseks, kui oleksin pidanud vajalikuks rääkida ja teha kõik, et vaid pääseda süüdimõistvast otsusest. Kaugeltki mitte! Protsessi kaotasin ma tõepoolest seetõttu, et mul miski puudus, kuid puudu ei jäänud mul mitte tõestusvahendeist, vaid ülbusest, häbematusest ja soovist kõnelda niimoodi, nagu teil oleks kõige meeldivam olnud kuulata – pisaraid valada ja hädaldada ning teha ja kõnelda [e] palju muud, mida olete harjunud teistelt kuulma; kuid ma kinnitan teile, et pean seda enesele väärituks. Juba enne olin arvamisel, et hädaohtu kartes pole sünnis teha midagi vääritut, ja seda vähem kahetsen ma nüüd, et ma ennast sel viisil kaitsnud ei ole, sest palju meelsamini olen valmis pärast omal viisil kaitsmist surema kui vastupidise kaitse puhul ellu jääma. Sest et ei kohtus ega sõjas [39] ei sobi ei minul ega kellelgi teisel sellele mõtelda, kuidas aga ükskõik mil kombel surmast pääseda. Ka lahingus on sageli täiesti käegakatsutav, et surma eest on võimalik põgeneda kas relvi kõrvale heites või jälitajaid paluma hakates, iga hädaohu korral on palju muid võimalusi surmast pääsemiseks, kui ainult keegi söandab kõike teha ja kõnelda. Ei ole üldse raske, ateenlased, põgeneda surma [b] eest, palju raskem on põgeneda rikutuse eest, kuna too jookseb surmast kiiremini. Ja seepärast sai nüüd minu, pikatoimelise rauga kätte veel pikatoimelisem surm; minu süüdistajad aga, osavad ja vilkad, nagu nad on, võttis kinni too väledam – rikutus. Ma lähen nüüd ära teie poolt surma mõistetuna, nood aga on tõde rikutuse ja ülekohtu pärast süüdi mõistnud. Mina lepin oma karistusega ja nemad omaga. Nõnda see võib-olla pidigi minema ning ma usun, et nii on õige.
[c] Aga nüüd on mul, mu süüdistajad, himu teile tulevikku ennustada. Sest ma olen jõudnud sinnamaale, kus inimestel on kõige suuremad ennustamisvõimalused, – surma künnisele. Kinnitan teile, ateenlased, kes te mind surma olete mõistnud, et kohe pärast minu hukkamist, vannun Zeusi nimel, tabab teid palju raskem karistus kui see surm, mille mulle olete määranud. Sest praegu olete nõnda toiminud oletades, et pääsete niimoodi arve tegemisest oma elu kohta, kuid kinnitan teile, et juhtub just vastupidine. [d] Ilmub palju niisuguseid inimesi, kes teie süütegusid uurima hakkavad; seni olen mina neid tagasi hoidnud, teie aga pole seda üldse märganud. Nad on teile seda suuremaks koormaks, mida nooremad nad on, ja teie olete veel rohkem nördinud. Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõigesti elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti. Sest niisugune vabanemine pole kindel ega õilis; kõige õilsamaks toimimisviisiks on ju teistele mitte kahju teha ja ennast püüda võimalikult paremaks muuta. Seda tahaksin ma teile, kes te minu vastu hääletasite, ennustada, ja nüüd ma lahkun.
[e] Nendega aga, kes minu kasuks hääletasid, vestleksin ma toimunu üle meeleldi seni, kui arhondid on hõivatud ja ma veel ei pea minema sinna, kus mul nende tahte kohaselt surra tuleb. Niisiis, ateenlased, viibigem see aeg veel koos! Sest miski ei takista ju meid üksteisega vestlemast, [40] kuni see võimalik on. Teile, kuna olete mu sõbrad, tahan seletada, kuidas seda õigesti mõista tuleb, mis minuga täna juhtus. Tõepoolest, kohtunikud, – sest ma nimetan teid õigesti, kui kutsun teid kohtunikeks – , juhtus midagi hämmastavat. Mulle tavaliseks muutunud sisemine prohvetihääl oli just viimasel ajal väga tugev ja sageli tegutses täiesti tühistes asjades vastu, kui tahtsin midagi ebaõigesti teha. Nüüd on minuga, nagu te isegi näete, juhtunud see, mida igaüks kõige suuremaks hädaks peaks, ja [b] nõnda seda ka hinnatakse; ometi ei peatanud mind see jumalik tähis hommikul kodunt lahkumisel ega siis, kui astusin kohtumajja, samuti mitte mu kõne kestel, ükskõik, mida ma ütelda kavatsesin. Varem peatas ta mind teiste kõnede ajal sageli poolelt sõnalt. Nüüd aga ei osutanud ta mitte kordagi kogu protsessi vältel vastupanu, ükskõik, mida tegin või ütlesin. Mida pean selle põhjuseks arvama? Ma ütlen teile: mulle näib küll, et minuga toimunu peab osutuma millekski heaks, ja pole võimalik, et paljud meie hulgast, kes surma paheks peavad, on õigel arvamisel. [c] Selle kohta olen saanud mõjuvõimsa tõendi. Võimatu, et too tavaliseks muutunud sisehääl ei oleks mind peatanud, kui oleksin halvasti toiminud.
Kuid kaalutlegem ka järgmisel viisil: kui palju on meil põhjust loota, et surm on hüve? Suremine on üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid, või vastavalt pärimusele teatud muudatus, hinge ümberasetumine siinsetest paikadest mingisse teise kohta. Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole [d] see midagi muud kui uni, mille vältel ei näe isegi unenägusid; sel juhul oleks surm imepärane võit. Sest arvan, kui keegi peaks välja valima säärase öö, mil ta nii sügavasti magas, et undki ei näinud, ja võrdlema seda oma elu ülejäänud ööde ja päevadega ning pärast järelemõtlemist ütlema, kui palju päevi ja öid on ta oma elu jooksul sellest ööst paremini ja meeldivamalt elanud, siis arvan, et mitte ainult kõige lihtsam inimene, vaid koguni suurkuningas23 [e] leiaks, et neid on teiste päevade ja ööde hulgast kerge üles lugeda. Kui surm on seesugune, siis pean ka mina seda võiduks, sest sel viisil ei näiks kogu aeg ühest ööst pikemana. Kui aga surm on nagu ümberasetumine ühest kohast teise ja vastab tõele pärimus, et seal viibivad kõik surnud, – mis oleks siis veel suurem hüve, kohtunikud? [41] Kui keegi jõuab Hadesesse, olles vabanenud siinseist isehakanud kohtunikest, ja leiab seal eest tõelised kohtunikud, kes pärimuse kohaselt Hadeses õigust mõistavad, – Minose24, Rhadamanthyse25, Aiakose26 ja Triptolemose27 ning kõik need pooljumalad, kes oma elu jooksul õigluse poolest silma paistsid – , kas siis niisugune ümberasetumine oleks halb? Ning suhelda Orpheuse, Musaiose, Hesiodose ja Homerosega28 – mida kõike te ei annaks selle eest! Mina tahaksin tõepoolest mitu korda surra, kui see [b] kõik tõele vastab. Minule isiklikult oleks see midagi imepärast, kui saaksin seal vestlusi pidada ja juhtuksin kokku saama kas Palamedesega29 või Telamoni poja Aiasega30 või veel mõnega neist muistseist meestest, kes surid ebaõiglaselt langetatud otsuse tõttu; võrrelda oma saatust nende saatusega oleks minu arvates väga meeldiv. Aga kõige tähtsam oleks sealseid elanikke samuti uurida ja kontrollida nagu siinseid ning selgitada, kes neist on tark ja kes ainult arvab, et ta tark on, tegelikult aga ei ole. Mida küll ei annaks igaüks selle eest, kohtunikud, et läbi katsuda [c] näiteks seda meest, kes viis suure maleva Trooja alla31, või siis Odysseust32 või Sisyphost33? Võiks veel nimetada lõpmata hulga mehi ja naisi, kellega seal vestelda ja suhelda ning keda järele katsuda oleks ületamatu õndsus. Ega Hadeses laseks nad selle pärast kedagi hukata! Peale kõige muu on sealsed õnnelikumad siinsetest veel selle poolest, et nad alatiseks surematuks jäävad, kui pärimus tõele vastab.
Nõnda on ka teil, kohtunikud, tarvis surmaga seoses säilitada hea lootus, ja kui midagi tõeks pidada, siis eeskätt [d] seda, et tublile mehele ei juhtu midagi halba ei elus ega surmas ja et jumalad ei lakka iial tema saatuse eest hoolt kandmast. Minu saatus ei kujunenud niisuguseks iseenesest, vaid mulle on selge, et surm ja kõigist muredest vabanemine on mulle juba nüüd kõige parem. Seepärast siis ei peatanud ka too sisehääl mind mitte kordagi ning ma ei ole pahane oma süüdimõistjate ja süüdistajate peale, kuigi nad ei langetanud otsust ega süüdistanud mind hea kavatsusega, vaid arvasid, et suudavad mulle [e] halba teha. Selle eest on nad laituse ära teeninud. Siiski aga palun neilt midagi: kui mu pojad täiskasvanuks saavad ja kui teile paistab, et nad tunnevad raha või mõne muu taolise asja pärast enam muret kui vooruse pärast, siis tasuge neile kätte, ateenlased, ja kimbutage neid nii, nagu mina teid kimbutasin; ja kui nad endist midagi kujutavad, kuid tegelikult pole tühjagi väärt, siis laitke neid [42] nii, nagu mina teid laitsin. Kui te nõnda toimite, siis olete mind ja mu poegi õiglaselt kohelnud.
Kuid nüüd on aeg lahkuda – minul selleks, et surra, teil selleks, et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile peale jumala teadmata.
PHAIDON
–
Suurkuningas – tavaliselt nimetati nõnda Pärsia kuningaid.
Zeusi ja Europe poeg, Kreeta kuningas. Kohtumõistmise kohta Hadeses vt.
Minose vend.
Zeusi poeg, Peleuse isa, Achilleuse vanaisa.
Viljajumalanna Demeteri saadik inimeste juures.
Orpheus ja Musaios kui müütilised laulikud on siin kõrvutatud kuulsate poeetide Hesiodose ja Homerosega.
Kreeklaste tark nõuandja Trooja sõjas, kes paljastas Odysseuse teeseldud nõdrameelsuse. Selle eest lavastas Odysseus ta reeturiks ning ta visati kividega surnuks.
Aias – kreeka heeros Trooja sõjas, vapraim kangelane Achilleuse kõrval. Hullusehoos tappis ta kreeklaste kariloomad, pidades neid vaenlasteks. Tulnud mõistusele, heitis ta end mõõga otsa.
Mõeldud on Mükeene valitsejat Agamemnonit.
Kreeka kangelane, kelle tagasitulekut Trooja sõjast kujutab Homeros oma eeposes
Korintose valitseja, kes karistuseks Zeusi saladuse reetmise eest pidi allilmas igevesti kivimürakat mäkke veeretama.