Kurikuulus rüütel. Margaret MooreЧитать онлайн книгу.
taipas, et see on Sir Bayardi meelest midagi uskumatut, ning tegelikult oligi. “Esimest korda kuulen lordist, kes keeldub maad juurde saamast.”
“Pole tähtis, mida teie või mina sellest arvame, kuid just niisuguse lepingu ta oma naisega tegi,” kinnitas Sir Bayard. “Aumehena peab ta sellest kinni. Ja mina annan teile rüütli ausõna, et kiri on teie õelt ning te olete tõepoolest ohus.”
“Ohus?” kordas Iain. “Mis ohus?”
Gillian selgitas rutakalt, mida Adelaide oli vandenõu kohta kirjutanud, kaasa arvatud uudise, et Sir Bayard peab Averette’i jääma. See asjaolu ei meeldinud Dunstanile ja Iainile põrmugi rohkem kui Gillianile.
“Kui kauaks?” uuris Iain.
“Niikauaks, kuni mu vend ja tema abikaasa otsustavad, et minu siinolek pole enam vajalik,” vastas Sir Bayard.
“Kas minul polegi selles asjas sõnaõigust?” vihastas Gillian.
“Võite kindel olla, armuline leedi, et teie jääte Averette’i valitsema,” lubas Sir Bayard. “Mina annan teile vajaduse korral üksnes nõu ja abi, muud midagi.”
“Me suudame ennast ise kaitsta,” teatas Dunstan ja puudutas mõõgakäepidet, mida ta oli hoidnud üksnes harjutustundides.
Sir Bayard kergitas kulmu ja pani oma jõulised käed vaheliti. “Kas teil on kogemusi meeste juhtimisel lahingus? Või piiramisrõngas?”
Iain lõi rinna ette. “Mina käisin lahingus juba siis, kui teie alles ema tissi imesite.”
“Ma ei küsinud selle kohta,” nipsas rüütel. “Kas olete lahingus või piiramisrõngas mehi juhtinud?”
Iain jäi haudvaikseks. Gillian teadis, et mees on osalenud lahingutes, kuid saanud garnisoniülemaks alles hiljuti tema isa kaudu, kes suri varsti pärast ameti üleandmist ajurabandusse. See leidis aset järjekordse purjutamise ajal, mil ta räuskas poegade vähesuse üle ja needis jumalat, et too talle üksnes kasutuid tütreid kingib.
Dunstanil polnud mingisugust lahingukogemust. Tema ülesanne oli aritmeetikat osata ja täpseid arveid kokku lüüa.
“Vaenlased, kellega meil on tegemist, on otsusekindlad mehed,” lausus Sir Bayard, “ja kui te oma uhkust rahva heaolust tähtsamaks ei pea, siis võtate minu pakutud abi vastu.”
Aga mis siis, kui kiri vastabki tõele, mõtles Gillian. Mis saab juhul, kui ohtlikud ja halastamatud vaenlased, kellest Adelaide ja Sir Bayard rääkisid, tulevadki Averette’i? Ta uskus Iaini võimetesse, kuid temast olnuks rumal kogenud rüütli abist keelduda. “Hea küll, armuline lord, võite siia jääda.”
Gillian tõstis Iaini ja Dunstani protesti vaigistamiseks käe ja jätkas Sir Bayardiga rääkimist. “Ehkki ma olen üpris kindel, et Iain ja minu mehed suudavad Averette’i igasuguste vaenlaste eest kaitsta, võite teie oma sõduritega siia jääda. Kuid ma kirjutan oma õele, et saada kinnitust, kas olete ikka see, kelleks ennast nimetate ja kas kirja sisu vastab tõele. Aga nüüd, armuline lord, mil olete kirja kätte toimetanud, võite halli minna ja endale kehakinnitust pakkuda.”
Sir Bayardi tumedate kulmude vaevumärgatav allavajumine andis Gillianile märku, et mees saab aru, et teda aetakse minema. Ent sellegipoolest ei reetnud rüütli toon viha, kui ta lausus: “Kohtumiseni sel juhul, armuline leedi!” Ta tegi midagi kummardusetaolist ja loivas uksest välja.
“Tühja see külalislahkus, aga me peaksime selle ülbe eesli viivitamatult väravast välja ajama!” põrutas Iain kohe, kui uks oli sulgunud.
“See mees peaks lahkuma Averette’ist juba täna,” nõustus Dunstan. “Mäherdune häbematus!”
Gilliani pilk rändas ühelt mehelt teisele ja ta hindas nende ustavust ning muret, kuid samas ei võinud unustada, et Averette ja selle elanikud olid tema vastutusel. “Võib-olla me olemegi abielu kaudu sugulased? Enne kui me pole milleski kindlad, peame kohtlema teda nagu külalist. Kui ta osutub ikkagi vaenlaseks, on targem hoida teda siin, kus saame teda jälgida.”
“Nojah, seda küll,” möönis Iain.
“Aga võib-olla on ta spioon, kes üritab meie garnisoni tugevaid ja nõrku külgi välja selgitada?” oletas Dunstan.
Gillian polnud sellele mõelnudki ja see mõte pani tal kõhus keerama. “Averette’il pole nõrku külgi.”
“Neid on alati, armuline leedi,” kostis Iain. “Hoolimata sellest, kui hästi me oma mehi treenime või müüre tugevdame.”
Gillian teadis, et garnisoniülemal on õigus, kuid Adelaide’i kiri ja lossiproua kohusetunne ei lubanud tal Sir Bayardit minema saata. Polnud välistatud, et kiri on ehtne ning õde oli selle rüütli neile tõepoolest appi saatnud. Ta ei tahtnud solvata aadlikku, kes on õe abielu kaudu tema sugulane, või keelduda abist, kui Averette’i varitses oht.
Ent ta ei kavatsenud lasta võimalikul spioonil vabalt oma valdustes ringi hulkuda.
“Tema ja ta mehed jäävad siia,” otsustas Gillian. “Jätame mulje, et nad on meie aukülalised. Öelge teenritele ja sõduritele, et nad kohtleksid Sir Bayardit, tema kannupoissi ja nende sõdureid äärmise viisakusega, kuni saavad teistsuguse korralduse. Siiski ei tohi meie külalised lossi valdustest väljuda. Kui Sir Bayardil või tema meestel on vastuväiteid, siis saatke nad minu juurde.
Iain, lase pool garnisoni külla majutada, et meie tõelist jõudu varjata. Väljaõpped ja harjutamised kolivad kaugematele niitudele.
Lisaks sellele tuleb kõikidele sõduritele ja teenritele öelda, et kui nad näevad kahtlast käitumist, siis tuleb meid viivitamatult informeerida.”
Gillian läks kõrge kapi juurde ja asus sealt puhast pärgamenti otsima. “Kirjutan Adelaide’ile, palun tal saadetud kirja sisu kinnitada ja esitan muuhulgas küsimusi, millele ainult tema oskab vastata. Niiviisi saame kindlalt teada, kas kirjad on võltsitud.”
“Tark mõte, armuline leedi,” kiitis Dunstan.
Gillian leidis pärgamendi, viskas selle lauale ja võttis kapist savist tindipoti ning sule. “Niikaua, kuni me pole kindlad, kas kirja sisu vastab tõele, hoiame Sir Bayard de Boisbastonil ja tema meestel hoolikalt silma peal.”
“Selge, armuline leedi,” kostis Dunstan.
“Selge,” kordas Iain sünge kajana.
“Noh, mis teie nimi on?” küsis häbelik Peg kaupmehelt, kelle vanker veinitünnide ja – vaatidega samal päeval veidi hiljem Täkupea ees peatus.
Kaupmees polnud mitte üksnes silmanähtavalt jõukas, kui riiete järgi otsustada, vaid ka noor, sale ja ligitõmbav – säärastele meestele armastasid kõik tüdrukud oma seltsi ja oskusi pakkuda. Mees üritas ilmselgelt habet kasvatada ja ehkki Pegile habemed ei meeldinud, oli ta valmis erandit tegema, kui hind oli sobiv.
Kõrtsi sees võtsid talunikud ja külaelanikud pärast rasket viljalõikust ja kariloomade talitamist napsi. Meestele meeldis lobiseda ilmast, võimalikust vilja- ja köögiviljasaagist ning vahel ka Johnist ja tema seadustest. Enamikul neist olid harjumuspärased istekohad. Näiteks mölder Geoffrey istus vaatide juures, tema vaenlane – pagar Felton – vedeles madala laega kõrtsitoa vastasseina ääres pingil, ning vana Davy ja tema semud konutasid kamina ees.
“Mina olen Charles de Fenelon,” vastas veinikaupmees sõbralikult naeratades. “Londonist.”
“Kas tõesti?” küsis Peg ja kummardus lähemale, et mees saaks tema rindadele korraliku pilgu heita. “Kas te tulete või lähete?”
“Olen praegu tagasiteel Bristolist Londonisse,” sõnas kaupmees. “Aga kõigepealt tahaksin siinsesse lossi veini müüa. Kas lossiülemaga on lihtne kokku saada?”
Õllekann puusale toetatud, õõtsutas naisteenindaja ennast küljelt küljele ja näksis oma juuksesalku. “Dunstan de Corley käib tihti külas. Võin teid tutvustada, kui soovite.”
“Tasuksin teile heldelt,” lubas Charles ja patsutas vöö külge kinnitatud kotile. “Mis on teie nimi, neiuke?”
Rahakotti