Kalad ja draakonid. Undinė RadzevičiūtėЧитать онлайн книгу.
e>
1
Ikka veel ebales komisjon tema hobuste ees.
Mõni komisjoni liige kissitas kord üht, kord teist silma.
Mõni nilpsis terava keeleotsaga huuli, otsekui proovides hobuseid lakkuda. Eemalt.
Mõni torutas alahuult, mõni vidutas silmi, mõni punnitas põski.
Just nagu eunuhhid Keiserliku teatri näitelaval. Komisjoni liikmetele tundus, et hobuste pead on liiga väikesed ja kederluud liiga ahtad.
Selgitus, et need on ibeeria hobused ja peavadki just sellised olema, ei aita.
Komisjon näib kahtlevat mitte ainult ibeeria hobustes, vaid ka Ibeerias kui sellises.
Ta on veendunud, et maailmas eksisteerib ainuüksi mongoli hobune.
Metsik mongoli hobune.
Tagasihoidlik, sitke ja pisut riukalik. Lühikeste jalgade ja ruskjas-valgete laikudega. Nagu lehm.
Ja hobuse saba peab olema valge. Ilmtingimata. Ja ilmtingimata ulatuma maani, teatab komisjon, ja lakk peab katma silmad.
Milleks neile hobused, kes midagi ei näe?
Veel sõnab komisjon: need pole päris hobused, sest nad on rahulikud, kuid rahulikke hobuseid pole olemas.
Veelkordne kinnitus, et niisugused ja just täpselt niisugused on ibeeria hobused, suurendab vaid komisjoni umbusaldust.
Ei usu nad ei Ibeeriat ega ibeeria hobuseid. Nüüd juba avalikult.
Komisjoni liikmetele näib see häbematu ja kohutavalt avalik pettus, mis võib isegi Keisrit solvata.
Muidugi ei tule Viies Keiser ise hobuseid uudistama. Komisjon teatab: Keisril polegi vaja tulla, sest neil hobustel ei ole luid.
Ta püüab teadmamehi veenda, et hobustel pole luud vajalikud, ning ta kuuleb oma hääles kukekõõkse. Parem tulgu Viies Keiser juba ise vaatama, sest Isa Castiglione hakkab kaotama usku nii oma hobustesse, Ibeeriasse kui ka oma missiooni sellel maal.
Komisjon kahtleb küll valjusti, küll vaikselt hobuseluudes ja asub siis maastikumaali luustiku kallale.
Maastikumaali luustikus ei kahtle komisjon sugugi. Seda pole.
Komisjoni liikmed nõuavad, et maastikul peab
„luustik” sees olema, ja võimalikult hästi näha. Ja kinnitavad: kõige parem oleks, kui maastiku maaliks hobuste ümber hiinlane.
Vahest Leng Mei või mõni muu hiinlane. Siin ju on hiinlasi.
Sellistel hetkedel ei mõista Isa Castiglione korraga enam hiina keelt ja tal pole aimugi, mis edasi saab. Komisjon pole veel otsustanud, mainib vaid, et ei
taha Isa Castiglionele usaldada puid ei hobuste taga ega ka ees.
Komisjon palub üksnes, et ta visandaks perspektiivi, Leng Mei või keegi teine maalib selle põhjal maastiku koos „luudega”.
„Luudeks” nimetavad hiinlased esemete, loomade ja inimeste kontuure.
Erinevalt eurooplastest on hiinlastele kontuurid tähtsamad kui taust.
Ja kontuuridest veelgi tähtsam on neile tühjus.
Keiserlikule kunstitarkade komisjonile pole vaja itaalialikku perspektiivi.
Neile piisab Hiinamaa udust. Mis langeb ülalt mägedest.
Või tõuseb järvepinnalt ja varjab maastiku puudusi. Perspektiiv on vajalik Keisrile.
Ei tea vaid, kui kauaks.
Kuid kas perspektiivi soovitakse, seda ütleb Keiser üksnes komisjoni kaudu edasi.
Veel lausub komisjon Isa Castiglionele: maastikumaali puud ja mäed ei tohi olla nagu päris, kusagil nähtud tegelike puude ja mägede sarnased; Keisrile pole vaja konkreetse puu või mäe kujutist; puu või mägi peavad üldistama kõiki nähtud puid või mägesid;
konkreetse puu maalimine on käsitöölik meelelahutus; kui maastik peab üldse millegagi sarnanema, siis eelkõige Vana-Hiina maastikumaalijate loominguga.
Komisjon loeb monotoonselt kõikide nõuete nimekirja ette.
Castiglione mõistab: hiinlased tahavad, et puu ei sarnaneks puuga.
Ta mõtleb: hobuste maalimisest alandavam ja vääritum saab olla vaid natüürmort.
Noaga tükeldatud melonite ja homaaridega. Ja sidrunitega.
Mille koor keerdub spiraalselt. On niimoodi kooritud.
Niisuguseid natüürmorte ei peaks mitte maalima, vaid sööma. Las hollandlased maalivad neid.
Castiglione kuulab komisjoni, pea veidi ettepoole kaldu.
Castiglione pingutab, et ta pea ei vajuks küljele. Ei paremale ega vasakule.
Ta püüab seista silmad maas ja komisjonile mitte otsa vaadata.
Piilub ainult silmanurgast. Räägivad komisjoni liikmed.
Castiglione püüab mitte kulmu kortsutada. Ja mitte nina krimpsutada.
Ja säilitada sisemist rahu. Ja mitte paista lööduna.
Kuigi meeldivana näida tal suure tõenäosusega samuti ei õnnestu.
Castiglione tahaks haigutada, kuid ta pingutab. Et mitte haigutada.
Ja mitte huuli närida.
Ta kõnnib oma töökojas edasi-tagasi. Vaguralt.
Vaoshoitult ja soliidselt.
Castiglione teeb kõik täpselt nii, nagu Ignatius Loyola1 õpetas.
Kõneldakse, et Ignatius Loyola mõtles kaua, enne kui käitumisreeglid sõnastas.
Isegi nuttis.
Ja pöördus palves seitsmel korral …
Pannud hobuste eskiisid kokku, tunnistab komisjon tõde: nende seas ei ole peremeest.
Sada hobust ja kuus karjapoissi maalil on vaid külalised.
Castiglione teeb komisjonile ettepaneku, et see valiks välja ühe hobuse.
Ja ta maaliks selle hobuse teistest suurema. Hiinlased puhkevad naerma.
Castiglione küsib, kas komisjon soovib, et ta maaliks Keisri.
Hiinlased ei naera enam.
Castiglione pole varem näinud, et naer asenduks nii kiiresti vaikusega.
Vaikuse katkestab komisjoni juhataja Sima Cao. Ta kohendab vöö küljes kõlkuvat sinist siidkotti,
millele on tikitud teravnurksed kolmnurgad, kuldsed mäed ja lainetavad jõed.
Komisjoni juhataja Sima Cao on paljudest hiinlastest pikem ja riides uhkemalt kui teised komisjoni
liikmed.
Kaugelt võib teda eristada leopardimustrilise mütsi järgi.
Kes ei tea tema lugu ega ole tema juttu kuulnud, võiks arvata, et ta on ülearu upsakas, ülearu uhke ja ülearu kõrgelt hinnatud.
Ning võimalik, et põhjuseta.
Sima Cao on eunuhh.
Komisjonis on ta ainuke eunuhh.
Teised kunstitargad on kõrgema astme mandariinid2. Ülejäänud eunuhhidest erineb kunstitarkade komisjoni juhataja Sima Cao nii selle poolest, et ta ei haise kuse järgi, kui ka erakordse mõistuse poolest.
Enamik Keelatud Linna eunuhhe, keda Castiglione on kohanud, kõlbavad vaid väravaid avama, Keisri naist siidi riietama ja etendustes põski punnitama.
Või naisi mängima.
Castiglione õpilane Leng Mei – võib-olla usaldab komisjon temale maastiku maalimise hobuste taha – rääkis Isa Castiglionele – kuidas küll võib juhuslikult kuuldud lugu muuta arvamust inimese kohta ning tekitada isegi austust ja armastust tema vastu –, niisiis rääkis õpilane Leng Mei
Castiglionele, et komisjoni juhataja Sima Cao’st sai eunuhh mitte iseenda ega perekonna
Ignatius Loyola –
Mandariinid – nõuandjad. Portugallased on selle sõna üle võtnud malai keelest. –