Kalad ja draakonid. Undinė RadzevičiūtėЧитать онлайн книгу.

      Nüüdsest niisiis: viis sigaretti päevas. Lodžal.

      Kuu aja pärast peab ta arvu vähendama neljani, veel kuu pärast kolmeni, ja nii edasi.

      „Ma ei saa aru,” ütles Vanaema Amigorena.

      „Millest?” küsis tema perekond.

      „Mida tähendab „ja nii edasi”?” küsis Vanaema Amigorena. See aga tähendas, et ei midagi head.

      „Aga pidupäevadel?” küsis Vanaema Amigorena. Ka pidupäevadel.

      Vanaema Amigorena vormis jätkuvalt pudrust hauakääpaid ega söönud midagi.

      „Pütaagorlased,” ütles Šaša.

      „Keesss?” karjatas Vanaema Amigorena, reageerides sõnale „pütaagorlased” nagu punasele rätile. „Keesssssss?”

      „Pütaagorlased,” ütles Šaša. „Pütaagorlased mõtlevad, et toit on viis, kuidas maailma vastu võtta või eemale tõugata.”

      „Mida?” küsis Vanaema Amigorena.

      „Maailma,” ütles Šaša.

      „Ja kuidas ma peaksin nüüd elama?” küsis Vanaema Amigorena.

      „Kui ümberringi on ainult idioodid.” Idioodid ei reageerinud.

      „On üks hea moodus, kuidas maha jätta,” ütles Šaša. „Peab vaid tahtma.”

      „ … ”

      „Tuleb püüda kuni lõunani mitte suitsetada,” ütles Šaša. „Ja pärast lõunat mõtetes üle vaadata päeva esimene pool … kui palju sel päeva esimesel poolel tahtsid.”

      „Mida?” küsis Vanaema Amigorena.

      „Suitsetada,” ütles Šaša. „Ja siis need korrad kokku lugeda. Ja siis joonistada paberile nii mitu täppi, kui mitu neid kordi oli.”

      „Ma ei oska joonistada,” ütles Vanaema Amigorena.

      „Täppe oskab igaüks joonistada,” ütles Šaša. „Õhtul peab uuesti sama kordama: mitu korda tahtsid ja mitu korda tõmbasid suitsu … ja alla joonistama veel ühe rea täppe. Ja seejärel võrdlema mõlemat rida.”

      „Ma ei oska võrrelda!” ütles Vanaema Amigorena. „Nüüd ma mõistan, miks sind välja visati.”

      „Väga huvitav, miks?” küsis Šaša.

      „Sellepärast, et sa oled nii …” ei leidnud Vanaema Amigorena sõnu.