Varjuõde. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.
koordinaadid. Ning mõttetera. Puuduv õde – seitsmes vastsündinu, kelle kojusaabumist koos Pa Saltiga me kõik olime oodanud, aga kes polnudki meie juurde jõudnud. Kas ta oli üldse olemas? Või oli Pa – täiuseihaleja, nagu ta oli – tundnud, et taevasfääri mudel ja tema pärandus poleks Merope nimeta täiuslik? Kui kellelgi meist, õdedest, sünnib laps ja see on tütar, võime ehk panna talle nimeks Merope ja siis on kõigi seitsme seibi kirjal mõte.
Vajusin pingile istuma ja mõtetes minevikku rännates püüdsin meenutada, kas Pa oli mulle kunagi seitsmenda õe olemasolu maininud. Minu mäletamist mööda mitte. Tegelikult oli ta harva rääkinud iseendast; ta oli alati olnud tunduvalt rohkem huvitatud sellest, mis toimub minu elus. Ja ehkki ma armastasin teda nii tugevalt, nagu üks tütar üldse oma isa armastada võib, ning just tema – peale CeCe – oli mulle kõige kallim inimene tervel planeedil, taipasin äkitselt praegu aias istudes, et ei tea temast peaaegu midagi.
Teadsin vaid seda, et talle meeldisid aiad ja tõenäoliselt oli ta kohutavalt rikas. Aga see, kuidas ta nii rikkaks sai, oli sama suur saladus nagu seitsmes seib taevasfääri mudelil. Ja ometi polnud ma kunagi kordagi kahelnud selles, et meie suhe polnud lähedane. Või et ta oli varjanud minu eest informatsiooni, kui ma olin tema käest midagi küsinud.
Võib-olla ei osanud ma esitada õigeid küsimusi. Võib-olla polnud seda teinud ka minu õed.
Tõusin ja jalutasin aias ringi, vaatasin üle kõik taimed ja koostasin mõttes aednik Hansule tööde nimekirja. Enne Atlantisest lahkumist soovisin temaga kindlasti kohtuda.
Tagasi maja poole sammudes mõistsin, et sama meeleheitlikult, nagu olin tahtnud sõita siia, tahtsin nüüd lennata tagasi Londonisse. Ja minna oma eluga edasi.
4
Juulilõpu London oli palav ja lämbe. Tagatipuks pidin päevade kaupa Bayswateri umbses akendeta köögis olema. Seal veedetud napi kolme nädala jooksul olin hakanud arvama, et omandatud kulinaarsetest oskustest jätkub kogu eluks. Ma hakkisin, tükeldasin ja viilutasin köögivilju senikaua, kuni mul tekkis tunne, et kööginuga on minu käepikendus. Sõtkusin saiatainast, kuni mu lihased valutama hakkasid, ning tundsin rõõmu hetkest, kui tainas käte küljest lahti tuli, sest siis ma teadsin, et see on valmis.
Igal õhtul saadeti meid koju ülesandega koostada menüü ja ajakava, hommikuti aga oli kõigepealt tarvis lõpetada mise en place – valmistada enne toiduvalmistamist ette kõik koostisosad ja asetada oma kohale vajalikud kööginõud. Tunni lõpus pidime küürima kõiki töötasapindu senikaua, kuni need puhtusest läikisid, ja ma tundsin salajast rahuldust mõttest, et sellesse kööki ei saa CeCe kunagi sisse astuda ega seal segadust tekitada.
Minu kursusekaaslased moodustasid kireva seltskonna: nende hulgas oli nii mehi kui ka naisi, rikastest peredest pärit kaheksateistkümneaastasi noori ja tülpinud koduperenaisi Surreyst, kes soovisid pidulikele õhtusöökidele vürtsi lisada.
„Ma olen olnud kakskümmend aastat rekajuht,” pihtis mulle Paul, turske neljakümnene lahutatud mees, kes nobedasti tuubist keedutainast küpsetusplaadile pigistas, vormides hõrke juustu-tuuletaskuid. „Ma olen alati tahtnud kokaks saada ja lõpuks ometi saab see teoks.” Ta tegi mulle silma. „Elu on liiga lühike, on ju?”
„Jah,” nõustusin siiralt.
Õnneks oli kursuste kiire tempo tõrjunud tagaplaanile mõtted minu enda stagneerunud olukorrast. Abi oli sellestki, et CeCel oli sama palju tegemist nagu minul. Kui ta polnud parasjagu hõivatud meie uude korterisse mööbli valimisega, kammis ta Londonis siuglevate punaste bussidega risti-põiki linna läbi ja kogus inspiratsiooni oma loominguliste hetkefetišite – füüsiliste installatsioonide – tarbeks. See tähendas tervest linnast hunnikute kaupa kõikvõimaliku rämpsu kokkukogumist ja meie elutuppa mahakallamist: kola hulgas oli prügimäelt üles korjatud kõveraks paindunud metallitükke, väike kuhi punaseid katusekive, hirmsa haisuga tühje bensiinikanistreid ja – mis mind kõige rohkem häiris – pooleldi põlenud inimesesuurune nukk, mis oli valmistatud riidetükkidest ja õlgedest.
„Inglased põletavad novembris lõketes Guy Fawkesi nime kandvaid inimkujusid. Ma ei saa kunagi teada, kuidas see siin juulini vastu pidas,” ütles ta klambripüstolit täites. „Ilmselt on see komme mingil moel seotud selliga, kes püüdis mitu sajandit tagasi Inglismaa parlamenti õhku lasta. Inglaste sõnul oli ta peast segi,” lisas ta naerdes.
Kursuse viimasel nädalal jagati meid kaheliikmelisteks võistkondadeks ja paluti valmistada kolmekäiguline lõunasöök.
„Te kõik teate, et hästi toimiv köök sõltub meeskonnatöö edukusest,” teatas meile Marcus, meie peenutsev geist kursusejuhendaja „Te peate olema valmis töötama ka pingelisel perioodil ja oskama nii korraldusi anda kui ka neid täita. Niisiis, paarid on järgmised.”
Mu süda vajus saapasäärde, sest minu meeskonnakaaslaseks osutus Piers – pigem sorgus juustega poisi kui mehe moodi. Siiani oli ta rühmaaruteludesse harva omapoolse panuse andnud ja piirdunud vaid lõbusate lapsikute kommentaaridega.
Hea uudis oli vaid see, et Piers oli loomupäraselt andekas kokk. Ja pälvis ülejäänute pahameeleks kõige sagedamini Marcuselt kiidusõnu.
„Ta saab Marcuselt kiita sellepärast, et ta mehele meeldib,” olin paar päeva tagasi kuulnud kempsus eriti ülbete inglise tüdrukute hulka kuuluva Tiffany teravat märkust.
Käsi pestes oli mu suul naeratus. Ning ma mõtlesin huviga, kas inimesed üldse kunagi suureks kasvavad või jääbki elu nende jaoks mänguväljakuks.
„No nii, Sia, täna on sinu kursuste viimane päev,” naeratas mulle CeCe, kui ma järgmisel hommikul köögis kiiruga kohvikruusi tühjaks jõin. „Õnn kaasa võistlusteks!”
„Aitäh! Hiljem näeme!” hõikasin korterist lahkudes vastuseks ja sammusin mööda Tooting High Streeti bussipeatuse poole – metrooga oleksin kiiremini kohale jõudnud, aga mulle meeldis tee peal näha Londonit. Peagi tervitasid mind sildid, millelt võis lugeda, et buss suunatakse ümber, sest Park Lane’il remonditakse gaasitorustikku. Seetõttu ei sõitnud buss, kui oli üle silla teisele poole jõge jõudnud, põhja poole mitte tavapärast marsruuti mööda. Varsti leidsime end hoopis Knightsbridge’ist ja istusime mõnda aega ummikus, sest liiklus oli kogu Londonis segi paisatud, ning kui buss lõpuks liikuma sai, viis see mind mööda võrratust kuppelkatusega Royal Albert Hallist.
Tundes kergendust, et viimaks ometi oleme õigel teel, kuulasin kõrvaklappidest oma lemmikmuusikat, Griegi „Hommikumeeleolu” – see meenutas mulle alati Atlantist – ning Prokofjevi „Romeot ja Juliat” … mõlemat oli mulle esimest korda ette mänginud Pa Salt. Tänasin Jumalat iPodi leiutamise eest – et CeCe armastas rasket rokki, oli vana CD-mängija heli pidevalt põhjas ning meie toast kostis kitarriplärinat ja kriiskamist. Kui buss seisma jäi, otsisin tänavalt pilguga tuttavaid orientiire, ent ei tundnud ühtki hoonet ära. Alles siis, kui buss oli peatusest lahkunud, märkasin vasemal ühe kaupluse esiküljel nime. Arthur Morston …
Vaatasin selja taha, kael pikaks venitatud, küsides endalt, kas ma olin seda ette kujutanud, aga oli juba liiga hilja. Kui buss paremale keeras, nägin ma suurt silmatorkavat tänavasilti: Kensington Church Street. Mind läbis värin, sest mõistsin, et olin äsja näinud Pa Salti vihje füüsilist kehastust.
Koos teiste kursusel osalejatega kööki sisenedes olid mu mõtted ikka veel äsja nähtu juures.
„Tere hommikust, kullake! Oled tippkokakunstiks valmis?” Piers seisis minu kõrvale ja hõõrus ootusärevalt käsi kokku. Neelatasin kuuldavalt. Olin sõna otseses mõttes feminist – pooldasin võrdsoolisust ega eelistanud kumbagi sugu teisele. Ning väidan siiralt, et vihkan seda, kui keegi mind „kullakeseks” kutsub. Vahet pole, kas seda teeb mees või naine.
„Nõndaviisi.” Marcus astus kööki ja ulatas kõigile paaridele esmapilgul tühjana näiva kaardi. „Kaardi tagaküljel on kirjas road, mis teil tuleb valmistada. Ma tahan, et täpselt keskpäeval oleksid kõik road teie töölaual degusteerimiseks valmis. Teil on aega kaks tundi. Olgu siis, mu armsad, õnn kaasa! Nüüd võite kaardi ümber pöörata.”
Piers