Punased luud. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
oligi talle selsamal nädalal helistanud ja öelnud, et astugu ta Setterist läbi, kui jälle koju käima tuleb. Mimal polnud kunagi midagi selle vastu, kui pojapojal väike sakk sees oli. Ta oli ise Sandyle esimese klõmaka andnud ühel hommikul, kui poiss asutas suurde kooli minema. Oli viluvõitu ilm ja vanaema oli öelnud, et viski hoiab külma eemal. Sandy oli puristanud ja läkastanud, nagu oleks see kõige jubedam rohi, kuid sestpeale oli naps talle mekkima hakanud. Ta arvas, et Mimale mekkis see hällist peale, ehkki ei paistnud talle kunagi mõju avaldavat. Sandy polnud kunagi näinud, et vanaema oleks purjus olnud.
Põld laskus Mima taluni viiva teeraja suunas. Sandy kuulis püssipauku. See heli kohutas teda hetkeks, kuid ta ei teinud välja. Küllap see oli Ronald, kes oma suure prožektoriga küülikuid jahtis. Ta oli jahileminekust rääkinud, kui Sandy vastsündinut vaatamas käis, ja öö oli selleks sobiv. Laternavalgusest pimestatud küülikud seisid nagu soolasambad ning lihtsalt ootasid, et neid tulistataks. See oli seadusevastane, kuid küülikud olid saarel sääraseks nuhtluseks, et keegi ei teinud väljagi. Ronald oli Sandy sugulane. Mingil moel sugulane. Sandy hakkas täpset sugulusastet välja rehkendama, kuid tema sugupuu oli keerukas ja ta ise oli purjus, sestap kaotas ta järje ja lõi käega. Tema ülejäänud teekonda Setterisse saatsid juhuslikud püssipaugud.
Tee tegi käänu ja Sandy nägi Mima köögiaknas tuld, nagu oligi oodanud. Vanaema maja asus künka varjus ning iga tulija jõudis selleni väga ootamatult. Paljudele saareelanikele meeldiski, et maja ümber kaarduv maa selle pilgu eest peitis, kuna maja oli armetuvõitu, aed umbrohtu kasvanud, aknaraamid värvist paljad ja pehkinud. Sandy ema Evelyn oli Mima talu seisundi pärast nördinud ja näägutas selle pärast kogu aeg isa. „Kas sa ei võiks minna ja tema maja korda teha?” Kuid Mima ei tahtnud sellest kuuldagi. „See peab minu eluaja vastu,” ütles ta enesega rahulolevalt. „Mulle meeldib maja sellisena, nagu ta on. Ma ei taha, et te mu tare ümber askeldaksite.” Joseph kuulas ema rohkem kui oma naist, niisiis jäeti Mima rahule.
Setter oli saare kõige varjatum talu. Arheoloog, kes oli tulnud mullu lõuna poolt ülikoolist, ütles, et inimesed on sellel maatükil elanud tuhandeid aastaid. Ta oli küsinud, kas tohib majalähedasele väljale mõne augu kaevata. Magistriprojekt, ütles ta. Üks arheoloog arvas, et talumaadel asus kunagi uhke elamu. Nad teevad paiga korda, nii nagu see oli enne. Sandy arvates oleks Mima neile nagunii loa andnud. Ta oli ajaloolasse kiindunud. „Ta on kena välimusega mees,” oli vanaema Sandyle öelnud, silmad säramas. Sandy aimas, milline võis vanaema olla neiupõlves. Uljas. Häbitu. Pole siis ime, et teised saare naised temast eemale hoidsid.
Raja kõrvalt põllult kostis hääli. Sedakorda polnud tegu püssipauguga, vaid pomina, millegi rebenemise ja jalgade trampimisega. Sandy pööras ringi ning nägi vaid mõne sammu kaugusel lehma siluetti. Mima oli ainus inimene Whalsayl, kes veel käsitsi lüpsis. Teised olid mitukümmend aastat tagasi sellest loobunud; neid heidutasid raske töö ja hügieeninõuded, mis takistasid piima müüki. Leidus siiski inimesi, kellele maitses endiselt pastöriseerimata piim ning kes parandasid Mima maja katust või andsid talle igahommikuse kollaka vedeliku eest pudeli viskit vastutasuks. Sandy polnud kindel, kas nad oleksid nii innukad olnud ka siis, kui oleksid Mimat lüpsmas näinud. Viimasel korral, kui ta vanaema lüpsmas nägi, oli too nuusanud räpasesse köögirätikusse, millega ta seejärel udaraid pühkis. Niipalju kui tema teadis, polnud aga keegi selle tõttu haigeks jäänud. Sandy oli selle kraami peal üles kasvanud ja see polnud talle halvasti mõjunud. Isegi tema ema riibus koore piimapüti pealt ära ning pani pudrule maitseks.
Sandy lükkas köögiukse lahti, lootes näha Mimat tema toolil Rayburni pliidi ääres, kass põlvedel, tühi klaas kõrval, televiisorist mõnda vägivallafilmi vaatamas. Vanaema oli ainuke inimene suguseltsis, kellele Sandy elukutsevalik meeldis. „Kujuta ette,” ütles ta, „võmm!” Tal oli silmis olnud omalaadne unelev pilk ja Sandy oli kindel, et vanaema nägi vaimusilmas New Yorki, püstoleid, autodega tagaajamist. Mima oli vaid korra lõunas käinud, Aberdeenis matustel. Tema ettekujutus maailmast pärines televiisorist. Shetlandi saartel polnud politseitöö kunagi selline olnud, kuid vanaemale meeldis ikka veel Sandy lugusid kuulda ning pojapoeg liialdas õige veidi, et teda õnnelikuks teha.
Televiisor mängis, heli kohutavalt vali. Mima hakkas kurdiks jääma, ehkki ta keeldus seda perele tunnistamast. Kuid toolil lebas vaid kass. Loom oli suur, must ja kuri kõigiga peale perenaise. Sandy ema oli teda nõiakassiks nimetanud. Sandy keeras heli vaiksemaks, tegi maja teistesse ruumidesse viiva ukse lahti ja hõikas. „Mima! See olen mina!” Ta teadis, et vanaema ei maga. Vanaema poleks kunagi tuld põlema ja telekat mängima jätnud, ning kass jagas temaga voodit, nagu ka tooli. Mima mees oli mereõnnetuses hukkunud, kui Mima oli veel noor naine. Liikus kumu, et ta olevat olnud päris pöörane noor lesk, aga nii kaua kui Sandy oli teda tundnud, oli vanaema üksi elanud.
Vastust ei tulnud. Ühtäkki tundis Sandy end täiesti kainena ja käis maja toad läbi. Koridor ühendas kolme tuba maja tagakülje poolt ja viis neist igaühte. Sandy ei mäletanud, et oleks kunagi vanaema magamistoas käinud. Mima polnud ealeski haige olnud. See oli ruutjas tuba, mille hõivasid raske tumedast puidust riidekapp ja nii kõrge voodi, et Sandy ei saanud aru, kuidas Mima suutis ilma trepita sinna ronida. Põrandal oli seesama paks pruun linoleum mis köögis, sellel lambanahast vaip, kunagi valge, ent nüüd hall ja üsna pulstunud. Kreemikad väikeseroosilise mustriga, pleekinud ja räbaldunud kardinad polnud ette tõmmatud. Aknalaual seisis Mima mehe pilt. Tal olid tihe punane habe, väga sinised silmad, õliriidest rõivad seljas ja saapad jalas ning ta meenutas Sandyle isa. Voodi oli üles tehtud ja kaetud heegeldatud ruutudest tekiga. Mimast polnud jälgegi.
Maja tagaossa ehitatud vannituba oli hilisem lisandus, ehkki Sandy ajaarvamise järgi oli see seal alati olnud. Vann ja kraanikauss olid uskumatut sinist värvi, ehkki põrandat kattis seesama pruun linoleum, millele oli laotatud hatune erksinine vaip. Niiskuse ja märgade rätikute lõhn. Äravooluava ümber kodis hiiglasuur ämblik, aga muidu oli ruum tühi.
Sandy püüdis arukalt mõelda. Ta oli kadunud inimeste otsimisega tegelenud ning teadis, et pered satuvad alati ilmaaegu paanikasse. Telefonitoru mõne sellise kõne järel ära pannud, oli ta mureliku vanema või elukaaslase arvel nalja heitnud. „Eile õhtul oli Haas pidu. Küllap ta on seal.” Kuid nüüd tajus ta ootamatuse, teadmatuse vapustust. Viimasel ajal ei läinud Mima kodust kunagi õhtuks ära, kui just polnud perekonnapidu Sandy vanemate majas või suurt ülesaarelist sündmust, näiteks pulmi, kuid siis oleks keegi vanaema kohale viinud ning Sandy oleks seda teadnud. Mimal polnud tõelisi sõpru. Enamik Whalsay asukaid kartis teda natuke. Sandy tundis, et mõtted keerlevad omatahtsi, püüdis rahu säilitada. Mida teeks selles olukorras Jimmy Perez?
Mima pani kanad õhtuti alati kinni. Võib-olla oli ta läinud õue seda tegema ning komistanud ja kukkunud? Arheoloogid olid oma kaevandid rajanud majast eemale, aga Mima oli nüüd vanaldane ning võib-olla hakkas naps viimaks tema mõistust ähmastama. Kui ta oli sinnapoole kõndinud, oli üsna kerge jalgealust kaotada.
Sandy naasis kööki ja võttis lauasahtlist taskulambi. See oli seal olnud sellest ajast alates, kui iga maja sai elektrit oma generaatoriga, mis töötas õhtuti vaid paar tundi. Väljas tajus Sandy udu ja tibutava vihma jahedust, mis andis kehale pliidist õhkunud soojusega võrreldes korraliku külmalaksu. Aeg pidi olema juba kesköö lähedal. Ilmselt mõtles ema praegu, kus Sandy on. Noormees tegi tiiru ümber maja. Siin oli sara, kuhu Mima oli lehma lüpsma toonud. Kui Sandy silmad olid pimedusega kohanenud, immitses majast nii palju valgust, et ta nägi üsna selgelt, kuhu läks. Ta oli vannitoas tule põlema jätnud ja aknad olid siiapoole. Taskulampi polnud veel vaja. Kanad olid juba kinni pandud. Sandy kontrollis puust kanakuudi krampi ja kuulis seest liikumiskrabinat.
Päeval oli olnud ilus ilm ja küllap Mima oli pesu pesnud. Pesunöör oli tõmmatud majast sinnapoole, kus arheoloogid väljakaevamisi tegid. Nailonnööril rippusid ikka veel käterätikud ja lina. Need rippusid elutult ja raskelt nagu tuuleta jäänud paadi purjed. Teised saare naised olid pesu ära korjanud ilmselt niipea, kui ilm pilve läks, aga küllap Mima ei lasknud end häirida, kui ta parajasti teed jõi või raamatut luges. Just vastutustundetus oli see, mis mõnda Mima naabrit kohutavalt ärritas. Miks ta ei hoolinud, mida inimesed temast arvasid? Kuidas ta sai nii räpases majas elada?
Sandy kõndis pesunöörist kaugemale, sinna, kus olid töötanud