Kelmi autunne. Margaret MooreЧитать онлайн книгу.
daami teenimise nimel ei loe väike külmetus.”
„Ma… ma tänan teid, söör,” kogeles Lizette.
Mis minuga ometi lahti on, mõtles ta. Ma pole kunagi niisugune nannipunn.
Paraku ei suutnud ta selgelt arutleda, leida sobivaid sõnu ega mõelda muust kui sellest, et see on kõige nägusam mees, keda ta on kunagi näinud. „Ma olen väga tänulik, et te loori jõest välja tõite. See on väga kallis loor – õde ütleb, et liigagi kallis – ja mul oleks väga kahju seda kaotada. Õnneks juhtusite teie tulema, kuigi Iirimaa on väga kaugel.”
Jumal hoidku, mida ma ometi puterdan!
„Seda küll, mileedi,” ütles Oliver, pruunid silmad lustakalt säramas. „Ja kellega mul on au?”
Idioot! „Mina olen Lizette.” Mats! „Tähendab, leedi Elizabeth d’Averette.”
Mees nookas peaga üle Lizette’i õla. „Ja see on teie toatüdruk? Küllap on seal veel teisi, ma loodan, et te ei reisi üksi?”
„Jah… ei… jah, see on mu toatüdruk. Ja muidugi on mul saatjaskond…” Issake, kui palju neid on? „Viiskümmend meest. Nad on läheduses.”
„Rõõm kuulda. Ümbruses liigub röövleid ja teie oleksite väga ahvatlev suutäis,” ütles mees, mis muutis Lizette’i kurgu kuivaks ja pani südame kiirelt põksuma.
„Nii ma kuulsin. Tähendab, et röövlid on liikvel, mitte et ma… ma ei tahtnud eputada… või vihjata…” Ta loobus ja kirus ennast mõttes kohmakuse pärast.
Sir Oliver naeris vaikselt. „Tagasihoidlikkus ja ilu. Meeldiv kombinatsioon.”
Püha jumalaema! Kui ta niimoodi silmitseb, olen ma nagu kergemeelne plika ja ajan suust välja igasugu loba!
Kui see mees oleks teda kabelis piiranud, kes ütleks, kuidas ta siis oleks käitunud?
„Averette… see on Kentis, eks ole?” küsis Oliver.
„Jah, nii see on. Kas te olete seal käinud?”
Milline loll küsimus! Kui ta oleks Averette’is külas käinud, mäletaksin ma teda.
„Ei, ma pole kunagi Kentis olnud. Kuid ma olen kohtunud õukonnas teie õega.”
Lizette’i läbis kerge pettumus- ja pahameelevärin. Kui Sir Oliver oli viibinud õukonnas ja näinud tema õde, siis võrdles ta neid – kas või näo poolest – ja Adelaide’i iluga ei suutnud keegi võistelda. Mehed, kes olid palunud Lizette’i kätt, olid kõik üritanud alguses Adelaide’iga ja temalt korvi saanud.
Oliveri naeratus muutus laiemaks ja Lizette arvas, et mees mõtleb Adelaide’ist. „Ma palusin, et ta koos minuga tuleks, kuid ta keeldus. Üks teine mees meeldis talle rohkem.”
Lizette’i viha ja kadedus kadusid. Ilmselt jäi mehele Adelaide’i keeldumisest okas hinge – ja Adelaide oskas okkaline olla.
„Kurb küll,” ütles Lizette naeratades, kui ta enesekindlus oli taastunud. „Miks te mind ei kutsunud?”
Küsimus oli häbematu ja Lizette ootas naerupurset ja vaimukat vastust, nagu nägusatele õukondlastele kohane.
Kuid Oliveri näolt kadus naeratus, ta vastas leebe ja vaikse häälega, mis mõjus intiimse hellitusena: „Kas te oleksite nõustunud?”
Ta vist pilkab? Tal ei saa olla tõsi taga.
Ent Lizette’i süda tagus nii ägedalt, nagu tahaks rinnust välja karata. Tal tuli õhust puudu. Jumal taevas näeb, et ta on terve elu seiklust otsinud ja nüüd on see siin – lihas ja veres. Nägus ja võrgutav!
„Mileedi!”
Lizette oli Keldra täiesti unustanud. Ja Iaini. Kõik muu maailmas peale Sir Oliver de Leslille’i Iirimaalt.
Ta vaatas üle õla ja nägi nende poole marssivat Iain Mac Kendrenit, mõõk paljastatud ja päevitunud näol vaenulik ilme. Küllap käis Keldra teda kutsumas, sest tüdruk sibas otse Iaini taga.
Neljakümne viie aastane Iain oli kuulanud terve tee lord Delaponti lossist lahkumisest saadik Lizette’i hädaldamist tõlla rappumise pärast, mis ajavat tal südame pööritama. Ta oli andnud selgelt märku, et Lizette’i koju saatmine on talle vastumeelne, ja sama vastumeelne oli Lizette’ile, et teda koheldakse kui last.
Hoolimata Iaini sõjakast esinemisest ei lasknud Sir Oliver ennast heidutada ja Lizette’i poole vaadates särasid ta silmad taas kelmikalt.
„Kes see on?” küsis ta kulmu kergitades. „Ega ometi vihane isa või abikaasa?”
„Ei!” Lizette köhatas kurgu puhtaks ja jätkas daamilikuma hääletooniga: „Ei, ta on Averette’i garnisoni komandör ja minu saatjaskonna juht.”
Ta pöördus Iaini poole ja lausus oma arvates autoriteetselt: „Iain, pane mõõk tuppe! See on Sir Oliver de Leslille ja tal pole halbu kavatsusi.”
Iain jäi seisma, käsi puusal ja mõõtis Oliveri hindava pilguga, kes – nagu Lizette järsku märkas – oli ikka veel märg.
Tundus, et Oliveri tiitel ei avaldanud Iainile mõju, aga lahingutes karastunud šotlasele oligi raske mõju avaldada.
„Tere päevast, milord,” urises ta pahuralt. „Kas te reisite üksi? Pisut ohtlik, eks ole?”
„Nagu ma juba teie meeldivale kaaslasele selgitasin, olen ma kaaslaste seltsis jahiretkel,” vastas Oliver, ignoreerides Iaini järsku ja peaaegu solvavat hääletooni. „Ma läksin neist kogemata lahku. Ja kuna aeg hakkab kiskuma õhtusse, pean ma nad üles otsima, et mitte ööbida metsas ja süüa õhtusöögiks pähkleid.”
„Me jõuame õhtuks „Rebasesse ja Koera”,” ütles Lizette. „Võib-olla saate saata sealt hommikul sõna, et teiega on kõik korras. Ma ei saa lubada, et te jääte mulle teene osutamise pärast haigeks.”
Sir Oliver heitis pilgu kahtlustavalt põrnitsevale Iainile. „Ma olen teie hoolitsusest meelitatud, mileedi, kuid tänan, ei.”
Lizette mossitas suud ja soovis salamisi, et Iain oleks kaugel Averette’is.
„Nagu see härra ütleb, mileedi, aeg lendab, ja me oleme siin juba pikalt puhanud,” ütles Iain.
Kuigi Lizette oleks soovinud jääda jõekaldale Iainiga vaidlema, pidi ta minema. Ja pealegi poleks Sir Oliveril hea siin märgades pükstes ja saabastes külmetada.
„Jääge hüvasti, Sir Oliver,” ütles Lizette. Nii kahju polnud tal kunagi olnud ühegi noormehega hüvasti jätta.
Ta soovis, et oleks kohtunud Oliveriga mingil teisel ajal, näiteks peol, kus nad saaksid vestelda. Oliver oleks kindlasti meeldiv kaaslane. Võib-olla nad tantsiksid… oleksid lähestikku… ja taanduksid varjulisse nurka, et suudelda…
Üllas härra kummardas elegantselt ja ütles siis Iainile: „Hoolitsege daami eest, Mac Kendren, ja ärge kartke, et ma hiilin pimeduse varjul võõrastemajja. Ma pole seda sorti inimene.”
Iain ainult ühmas midagi vastuseks.
Kuigi säärane tegu oleks ülimalt sündsusetu, oli Lizette pisut pettunud. Kui mõelda, et siin on mees, kellega ta võiks minna voodisse ilma järgneva abieluta – ja sel mehel on rohkem autunnet kui paljudel teistel!
Hoolimata salajasest kahjutundest oleks solvav vihjata, et Sir Oliver hiiliks ükskõik millisel põhjusel daami kambrisse, ja seda tuleb talle öelda. „Andestage garnisoniülemale see ebaviisakus, Sir Oliver. Ta võtab oma kohustusi väga tõsiselt.”
Oliver naeratas neiule. „See rõõmustab mind, mileedi. Ajad on ohtlikud ja ümberringi palju kurjust.” Ta taganes jõe poole. „Nüüd pean ma hüvasti jätma.”
Mõistes, et tal pole valikut, noogutas Lizette, kui Iain sirutas käe, et teda reisitõlla juurde juhtida. „Hüvasti, Sir Oliver,” ütles ta kätt Iaini turvisega kaetud käsivarrele asetades.
Ta vaatas üle õla tagasi, kuid Sir Oliver de Leslille