Kelmi autunne. Margaret MooreЧитать онлайн книгу.
vahele ja ronis üle tõlla tagaotsa. Ta kukkus mütsatades maha, vaatas üles ja nägi, et Keldra konutab endises kohas, värisevad käed näo ees.
Lizette võttis pistoda suust. „Keldra, hüppa! Me peame põgenema!”
„Ma ei saa! Ma ei saa!”
„Saad küll! Sa pead saama!”
Tõlla nurga tagant astus välja Lindall, saatanlik irve tuttaval näol, silmis kurjus.
„Paistab, et keegi on kinkinud mu armsale daamikesele väikese mänguasja,” pilkas ta pistoda silmitsedes.
Lizette surus relva tugevasti pihku ja taganes. „Mida sina siin teed? Sa peaksid olema Averette’is.”
„Mis õnn mind seal ootaks?” küsis Lindall valju häälega, mis kostis üle relvatärina. „Suutäis süüa, magamisase, natuke raha, et mõnikord lõbutseda.”
Irve paljastas ta katkised hambad ja tema silmades põles vihkamine. „Nüüd olen ma rikas mees – või saan selleks varsti. Lord Wimarc lubas mulle sada marka, kui ma su tema juurde viin.”
Lizette’i hirmule lisandus segadus. „Kes on lord Wimarc? Mis ta minust tahab?”
„Varsti saad teada, mileedi,” ütles Lindall ja astus neiu poole.
Lizette põikas kõrvale, pööras ringi ja kavatses jooksma pista, kui talle meenus tõllas värisev Keldra, kes oli ainult viieteistkümneaastane ja surmani hirmunud.
Ta keeras ringi ja viskus Lindallile kallale. Lindall tõstis kilbi ja tõrjus löögi eemale, haaras siis Lizette’i randmest kinni ja väänas, kuni neiu karjatas ja pillas pistoda maha. Lindall lõi selle oma verepritsmetega kaetud saapa ninaga eemale.
„Ära üritagi,” lõrises ta Lizette’i lähemale tõmmates, haisev hingeõhk puudutamas neiu nägu. „Sinu mehed on vähemuses ja minu omad jõhkrad tapjad kogu Euroopast. Sinu mehed on varsti maha notitud ja sa oled minu – vähemalt senikaua, kuni ma su Wimarcile üle annan. Nii et käitu korralikult, muidu kahetsed.”
Tõld varjas Lizette’i eest lahinguvälja, kui ta ei uskunud, et Lindalli mehed võidavad. Averette’i sõjardeid on Iain Mac Kendren välja õpetanud. Vähemuses või mitte, see pole oluline. Nad võidavad ikkagi.
„Sind võetakse kinni ja puuakse üles!” ütles Lizette. „Kui sa oled Iainile viga teinud…”
„Viga teinud?” kordas Lindell kähedalt naerdes. „Ma tapsin ta!”
Ei! halas Lizette mõttes, põlved värisemas, kui Lindall teda valutavast randmest sikutas.
„Sa oled mul pihus, neiuke, ja nüüd lähen ma oma rahale järele.”
Meeleheide andis Lizette’i raevule jõudu juurde. Ta surus hambad kokku ja toetas jalad kõvasti vastu maad. Mida iganes Lindall kavatseb teha või kuhu teda viia, peab ta teda lohistama.
Lindall muigas, hoidis tal randmest kinni, mõõk paremas käes, ja lõi Lizette’ile valusasti vastu vasaku jala säärt.
„Ma ütlesin, et ära puikle. Kui vaja, siis murran su jalad!”
Lizette oleks äärepealt kukkunud, kui Lindall teda tõlla poole vedas, kuid jäi siiski jalule. Ta väänles ja rabeles ning püüdis meest lüüa.
„Püsi paigal, Keldra!” käskis ta, kui nad tõlla juurde jõudsid.
Hirmunud Keldra istus kägaras ja tihkus nutta. „Ükskõik, mida see mees ütleb või teeb, ära heida meelt!”
Lindall tõmbas teda lähemale. „Pane oma supimulk kinni, libu! Sul on nina alati püsti ja sulle tegi nalja, kui meie, ülejäänud, tegime selle neetud šotlase röökimise saatel rividrilli!”
Kui Lizette jätkas rabelemist, muutus Lindalli näoilme ja see tekitas neius tõelist hirmu. „Wimarc ei öelnud, et sa pead neitsi olema. Ta ei öelnud selle kohta midagi ja niisiis pruugin ma sind ise ja võib-olla su toatüdrukut ka. Võib-olla annan teistele meestele ka maitsta, enne kui raha järele lähen.”
Nüüd juba täiesti paanikas Lizette hakkas meeleheitlikult rabelema ja Keldra valjemini ulguma.
„Lõuad kinni!” käratas Lindall vaesele tüdrukule.
Sel hetkel, kui Lindalli tähelepanu oli Keldrale pööratud, nägi Lizette võimalust. Ta asetas käed mehe turvises rinnale ja tõukas teda kõigest jõust. Lindall kukkus kolinal vastu tõllakülge ja vajus seejärel põlvili.
„Tule!” hüüdis Lizette Keldrale ja seekord toatüdruk ei kõhelnud. Ta ronis tõllast välja ja pistis mööda teed jooksma.
Lizette haaras seelikusabad pihku, et neile mitte komistada ja jooksis Keldrale järele. Ta keep lehvis tuules nagu lipp, peaehe ja loor kukkusid maha, kuid ta ei hoolinud sellest. Kahjuks polnud ta korsett jooksmiseks mõeldud ja ta hakkas peagi hingeldama, kuid ei peatunud.
Kuni käsi haaras tema keebist kinni ja sundis ta paigale.
„Seda sa ei tee!” käratas Lindall. „Arvad, et ma lasen sul minna, kui lord Wimarc pakub nii palju raha ja mul on võimalus sinuga lõbutseda?”
Lizette’i suust vallandus hirmu- ja abitusoie, kui Keldra jätkas jooksmist ilma kordagi tagasi vaatamata. Aina eemaldudes.
„Lase daam lahti ja viska mõõk käest, lurjus, või ma torkan su läbi ja saadan otse põrgusse!”
Lizette ahmis õhku. Hääl oli tuttav. Armas taevaisa, ta tunneb seda häält! Sir Oliver tuli nagu kangelane teda päästma!
Nuuksudes, pooleldi rõõmust nuttes pööras ta end ja nägi Oliveri, kelle mõõgaots oli surutud vastu Lindalli selga ning Averette’i endine asekomandör tõstis alistumise märgiks käed.
„Jookske oma toatüdrukule järele, mileedi,” ütles Sir Oliver. „Ja kohe, enne kui selle lurjuse mehed taipavad, et te olete minema pääsenud.”
Lizette noogutas, haaras seelikusabad pihku ja jäi siis kõhklema. „Aga teie?”
Sir Oliver naeratas. „Me kohtume pea, mileedi.”
Pisut rahunenud ja kohtumisest rõõmus, kuid sugugi mitte ennast ohutult tundev Lizette kuuletus ja hakkas jooksma.
Iirlane, keda mõnikord tunti ka Sir Oliver de Leslille’i nime all, ootas kuni leedi Elizabeth oli silmist kadunud ja sundis siis lurjust mõõgaotsaga togides metsa alla minema.
Oliveril polnud plaanis sekkuda. Ta polnud isegi leedi Elizabethi saatkonnale järgnenud. Ent ta viibis lähedal, kuulis võitlushääli ja nähes, et ülbe šotlane lamab maas, teadis ta, et tal on ainult üks ülesanne – päästa daam ja tema toatüdruk.
Tänu taevale oli ta jõudnud õigel ajal… kuigi ta polnud enda meelest nii suur kangelane, kui oleks soovinud. Kui leedi Elizabeth oli seisnud silmitsi vaenlasega, kaunid blondid juuksed sassis, riided kortsus ja tolmused, välkusid ta silmad kartmatult ja Oliver oli veendunud, et neiu võitleks viimse veretilgani enda ja – mis veel muljetavaldavam – oma toatüdruku eest.
„Liiguta ennast kiiremini,” käsutas ta ründajate ninameest ja turgutas mõõgaotsaga tema soomusrüüga kaetud selga.
Puude varju jõudes pööras Lindall ettevaatlikult ringi, kuid ta polnud hirmul. „Sa ei tapa mind. Ma annan sulle raha, palju raha. Lord Wimarc pakub Lizette’i – leedi Elizabethi, naise eest, kelle te põgenema aitasite, hulga raha, kui ma ta tema lossi toimetan.”
Kas need on Wimarci mehed? Mitte kamp lindriisid ja röövleid, vaid Wimarci palgalised?
Siis oli rünnak tema korraldatud. Aga miks?
See võis olla abiellumise eesmärgil, ainult et Wimarc oli juba abielus.
Vägistamise eesmärgil?
Muidugi on leedi Elizabeth väga armas ja südi ning Wimarcile kindlasti meelepärane, kuid röövida kuninga eestkostealust – kes ta kahtlemata on nagu tema õde Adelaide’gi – on hoopis suurem kuritegu kui röövida teenijat, talupoega või isegi teise aadliku tütart või