Kelmi autunne. Margaret MooreЧитать онлайн книгу.
Elizabethi Wimarcile loovutades pääseks ta tema kindlusesse, kuid sisse pääsemine pole kunagi probleem.
Probleem oleks vangistuses viibiva poolvenna vabastamine ja välja pääsemine.
Kuid Oliver ei tahtnud selleks naist kasutada. Mitte ühtegi naist, veel vähem Adelaide d’Averette’i õde.
Kuid seda ei tohtinud tema ees seisev lurjus teada. „Kui leedi on Wimarcile nii tähtis, siis maksab ta ehk isegi rohkem. Summa polegi nii suur, kui seda teistega jagada.”
„Wimarc pakkus seda ainult mulle. Teised on tema palgalised. Mina ei ole.”
Lurjus niisutas kuivi huuli. „Ja ma ei hakka temaga tingima, muidu lõpetan vangikongis. Kas sa tead, mis ta oma vangidega teeb?”
„Olen kuulnud.” Surnuks näljutamine. Alguses antakse natuke süüa, siis vähem ja vähem, kuni enam mitte midagi.
Kas Ryder saab veel midagi? Või on tema aeg otsas?
Lindall astus sammu Oliveri poole, kuid jäi seisma, kui iirlane tõstis mõõgaotsa ta silmade kõrgusele.
„Mees peab võtma, mida pakutakse,” ütles närukael meeleheitliku häälega, higi kulmudelt tilkumas. „Kuule mees, ta pakub viiskümmend marka! Sa saad kakskümmend viis ja sul pole vaja teha muud, kui aidata mul see naine kohale toimetada.”
„Mulle paistab, et sa ei saa selle naisega hästi hakkama.”
„Sellepärast, et ta on tulehark, ent kahekesi on teda lihtne taltsutada. Ja Wimarci jaoks pole oluline, kas ta on neitsi. Vähemalt ei öelnud ta, et peab olema, nii et lisa see oma tasule. Kakskümmend viis marka ja ilus neitsi, see on juba midagi väärt!”
Iirlane langetas mõõga.
„Ma teadsin, et sul on nutti,” ütles Lindall kergendatult. „Lähme! Ta ei tohiks kaugel olla. Ja tal on toatüdruk kaasas. Nii et täna õhtul tuleb suur pidu!”
Ta hakkas iirlasest mööduma, ent samal hetkel torkas Oliver teda mõõgaga nii jõuliselt külje sisse, et tera tungis soomusrüüst läbi.
Kui iirlane hoidis Averette’i väejuhataja endist abi surmahaardes, läksid Lindalli silmad ehmatusest pärani. Tema suust nirises verd ja ta ei suutnud enam rääkida.
„Mulle ei meeldi vägistamine,” ütles iirlane ja surus mõõga sügavamale. „See on teiste naiste eest, keda sa oled vägistanud, ja meeste eest, keda sa täna tapsid, ja eriti leedi Elizabethi eest.”
Püüdes sügavalt hingata, jõudis üleni higine Lizette teekäänakuni ja nägi Keldrat, kes püüdis peita ennast tulutult kastani taha.
Tüdruk tõi kuuldavale rõõmuhõiske ja hakkas talle vastu jooksma.
„Oh, mileedi!” hüüdis ta ja haaras nuuksudes käskijannast kinni. „Mida me nüüd teeme?”
Lizette vabastas ennast õrnalt tüdruku meeleheitlikust haardest. „Me ei saa siia jääda,” ütles ta. „Me peame ennast ära peitma ja Sir Oliveri ootama.”
„Kus?”
„Kõige ohutumas kohas, mida ma suudan leida.”
„Kuidas ta meid üles leiab, kui me peidus oleme?” imestas Keldra Lizette’i järel sammudes.
„Ta teab, kuhupoole me läksime ja meie näeme teda esimesena,” ütles Lizette.
Teelt metsa alla jõudes takerdusid puuoksad riietesse ja juustesse. Läbielamiste pinge ja väsimus hakkasid võimust võtma. Lizette’il oli tahmine nutta, halada ja leinata Iainit, suurepärast meest, kes oli nüüd surnud, kuna tema, Lizette, oli olnud nii tõrges.
Ta pühkis pisarad silmist. Leinamine ja enesesüüdistamine võivad oodata. Praegu peavad nad leidma peidukoha, mitte väga kaugel teest, kust nad näeksid Oliveri tulekut.
Lizette sattus noorte tihedalt kasvavate madalate kaskede peale, kus võis olla metssea pesa. Praegu polnud see kasutusel, kuid selle mudane põhi ja servad võisid olla üles songitud. Haisust hoolimata oleks neil siin ohutu.
Ta lükkas kaseoksad eemale, tõmbas Keldra endale järele, põlvitas lehtedega kaetud maapinnale ja vaatas, kas tee paistab kätte.
Keldra istus tema kõrvale, kattis pisaratest märja näo kätega ja nuttis edasi.
Oodates, mis tundus kestvat tunde, püüdis Lizette suruda maha meeleheidet, kuid teda rusus Iaini surm, milles ta tundis ennast süüdi olevat.
Kui ta poleks jonninud nagu laps, kui ta poleks tee peal nii kaua aega viitnud ja virisenud, et kõikumine ajab iiveldama ja nad peavad seetõttu aeglaselt sõitma, oleksid nad praeguseks juba turvaliselt Averette’is.
Aga järsku Iain polegi surnud, vaid ainult haavatud? Lindall võis valetada või eksida. Võib-olla tagasi minnes leiavad nad Iaini raskelt haavatuna, kuid elusana.
Kuid Lizette kartis võitluspaigale tagasi minna, vähemalt praegu. Mitte enne, kui Sir Oliver tuleb ja ütleb, et pole enam ohtu.
Võib-olla teab Oliver ka seda, mida lord Wimarc temast tahab. Ise võib ta vaid aimata.
Lõpuks kuulis Lisette midagi, mis sundis teda kummardama ja okste vahelt välja vaatama. Ta ohkas kergendatult, kui nägi Oliveri, kes tuli joostes mööda teed nende peidupaiga poole, mõõk käes, pilk metsaalust jälgimas.
Ta oli üksi. Kus ta jahiseltskond on? Kus on Lizette’i mehed?
Lizette tuli tihnikust välja, nuttev Keldra tema järel. „Sir Oliver!”
Oliver jäi seisma ja viipas nad käega enda juurde. „Tulge minuga ja olge nii vaikselt kui võimalik.”
„Kus teie jahikaaslased on?”
„Ma viin teid nende juurde.”
„Mis on saanud minu meestest?”
„Surnud või suremas, mileedi.”
„See ei saa tõsi olla!” hüüatas Lizette ja tema hirm suurenes taas. „Iain on Inglismaa parim sõjamees ja parim väejuht. Minu mehed on Inglismaa parimad. Kindlasti ei suutnud käputäis röövleid või palgalisi neid kõiki ära tappa.”
„Nad võitlesid üks kolme vastu ja nüüd ajavad need lurjused teid taga. Me peame siit otsekohe lahkuma.”
Lizette’il oli valida: kas jääda siia ja riskida vangistamisega või minna koos Sir Oliveriga.
Ta võttis Keldral sõnatult ümbert kinni, et tüdrukut toetada, ja läks koos Sir Oliveriga.
Kolmas peatükk
„Tänan, et appi tulite,” ütles hingeldav Lizette mõne aja pärast, kui nad kolmekesi mööda teed sammusid. Neid oli rünnatud hommikul ja päikese järgi otsustades pidi praegu olema pärastlõuna.
„Pole tänu väärt,” vastas iirlane tõredalt.
Võib-olla tema arvates pole, aga kui ta poleks välja ilmunud ja Lindalli peatanud… Lizette püüdis mitte mõelda, mis oleks tema ja Keldraga siis juhtunud.
Sir Oliver jäi äkitselt seisma ja tõstis käe. Peaaegu samal hetkel hüppas puu otsast alla umbes kuueteistkümneaastane noormees, vibu üle õla ja noolekimp vööl. Ka temal oli seljas nahktuunika, mille all polnud särki, jalas saapad ja villased püksid, tema juuksed langesid õlgadele ja ta nägu oli sama lai kui iiri härrasmehel.
Kindlasti keegi jahiseltskonnast, arvatavasti teenija, kuigi Lizette ei osanud arvata, miks ta oli puu otsa roninud.
„Aa, Garreth, siin sa oledki,” ütles Sir Oliver, kui nooruk nende poole tuli ja pilgu üle võõraste libistas.
„Leedi Elizabeth, see on Garreth,” ütles Oliver. „Garreth, need siin on leedi Elizabeth ja tema toatüdruk.”
„Keldra,” lisas Lizette, kui noormees neid kortsus kulmul umbusklikult silmitses.
„Ma läksin kogemata teistest lahku,” selgitas Oliver. „Küllap vist sinagi ja otsid nüüd mind või teisi. Mul pole