Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
endiselt reeturlik pagan? Sinu selg on ikka veel Tumedate Jumalate poole pööratud?”
„Nii kindlalt kui ka resoluutselt. Kohtusin paariga neist mõned aastad tagasi. Pole kuigi kenad, ei paganate ega ka jüngrite vastu.”
Skorn kehitas õlgu. „Kui Nägudeta Jumalad leidsid, et need jüngrid olid väärtusetud, olgu nii. Peame lihtsalt hoolitsema selle eest, et ülejäänud meist väärivad nende armastust järgmine kord, kui nad tagasi tulevad.”
„Järgmine kord? Oh, mu kallis Eliza, sa ei kavatse ometi sellega jätkata, ega ju? Nägudeta Jumalatel oli oma võimalus. Nad tulid tagasi ja saadeti jälle minema. Aeg edasi liikuda. Aeg valida mõni teine hobi, näiteks tikkimine või sarimõrvad.”
„Lollus. Nende tagasitulek, olgu see nii põgus kui tahes, oli märk sellest, et see on tehtav. Me vajame lihtsalt paremat organisatsiooni.”
„Ja seda pakud sina?”
„Loomulikult. Nägudeta Jumalate kirik peab muidugi laienema. Ei saa lubada, et meid nähtaks kogunemas sellistes lagunenud vanades kabelites. Peame esitama palve kõrgemale toetajatasemele. Siinkohal astudki sina mängu.”
„Siit peaks nüüd tulema midagi vaimustavat.”
„Me vajame alustuseks sinu ressursse. Mitte ainult raha, kuigi me võtame seda ka, kuid sinu sidemeid. Inimesi, keda sa tunned, Selana. Neid me tahame. Nemad saavad hankida meile seda, mida vajame. See saab olema hiilgav, kinnitan ma sulle.”
„Eliza, ma ei tahaks kõlada jämedalt, aga… tegelikult, ei, mind tõesti ei huvita. Eliza, ma tulin siia täna selleks, et leida, kellel on jultumust kutsuda mind ükskõik kuhu. Kui see oleks olnud ainult too nurgas kügelev suslikunäoga härrasmees, anuks ta enam-vähem just praegu armu. Aga et see olid sina ja kuna me oleme niivõrd head sõbrad, lahkun ma lihtsalt niisama. Oli imekena sind jälle näha.”
„Prave, ehk astuksid ette, nagu üks tubli väike suslik tegema peaks, ja ütleksid Selanale, mida sa mulle ütlesid?”
Prave astus ette, köhatas ja pühkis põlvedelt tolmu. „Poolteist aastat tagasi,” ühmas ta närviliselt, „olite siit just läinud. Vaatasin teid lahkumas.”
Osa Selanast tõmbus kohe pingesse, kuid ta ei teinud muud, kui pühkis ühe juuksekarva tagasi kõrva taha ja ootas kannatlikult.
„Kohtusite väljas Remus Ristiga,” jätkas Prave. „Vestlesite. Tema paistis… Ta paistis endast väljas olevat ja… Ma läksin välja ja peitsin end seina taha. Ma kuulsin, mida Rist ütles. Enne, kui teie teda tulistasite.”
„Sa mäletad Risti sõnu?” küsis Skorn Selanalt. „Vean kihla, et mäletad. Tema sõnul andsid sina Luuker Leebesurma naise ja lapse Nefarian Serpini kätte. Tema kinnitusel viisid sina nad kindlasse surma.”
Selana vaatas neid mõlemat ja noogutas aeglaselt. „Või nii,” nentis ta.
Skorn naeratas jälle. „Vaata tema nägu, Prave. Kas pole üks jumalikult ilus näolapp? Kas pole see kõige imeilusam nägu, mida eales näed? Aga ilu võib nii petlik olla. Teda praegu vaadates ei aimaks sa kunagi, et ta arvutab parasjagu välja kõige efektiivsemat viisi meie maha nottimiseks, eks? Nendes jahmatavalt helesinistes silmades ei peitu ainsatki vihjet. Kui me paremini ei teaks, jõllitaks me endiselt teda, ning armuks ikka ja jälle. Aga tema võiks otse meie juurde sammuda, meid südamesse pussitada, ja me ei näeks seda eales ette. Seda üksnes selle imeilusa silmnäo tõttu.”
„Aga meie teame paremini, eks, Prave? Meie teame paremini, sest mina tunnen Selanat. Ma olen tundnud teda kaua-kaua. Olime kord lahutamatud. Tegime kõike koos. Olime nii lähedased, et suutsime üksteise mõtteid peaaegu lugeda.”
„Kas suudad ka praegu minu mõtteid lugeda?” küsis Selana.
Skorn naeris. „Ma isegi ei pea, kallis Selana, ja sina ei pea teatavasti lugema minu omi. Väljapressimine on nii inetu, kohmakas sõna, aga meie elamegi inetutel ja kohmakatel aegadel. Sa teed nii, nagu mina ütlen. Täpselt nii, nagu mina ütlen, või ma räägin luukere-detektiivile sinu hirmsast, hirmsast saladusest. Nõustud sa minu tingimustega?”
„Ma tõesti ei näe, et mul oleks mingit muud valikut või kuidas?”
„Ei, tõesti pole.”
„Siis ma nõustun sinu tingimustega,” lausus Selana. „Tavaliselt pressin välja mina, nii et vähemalt saan ma huvitava kogemuse selle kohta, mis tunne on seista teisel poolel.”
„Mul on hea meel, et sellega nii kenasti lepid.”
„Oh, kallis Eliza, me oleme ju professionaalid, eks? Anda lubadus muutuda isiklikuks oleks loomusele andestamatu aps. Muuseas, ma valetasin ennist. Need kingad sinu jalas on kohutavad.”
Skorn naeris ja vangutas pead. „Oh, Selana. Tundsin sinust kohutavalt puudust.”
„Ja mina sinust, Eliza. Aga ära muretse. Järgmine kord sihin paremini.”
Skorn plaksutas käsi. „Imetore! Imetore!” Käed rinnale surutud, kõndis ta ruumist välja. „Võtame ühendust, mu arm! Ja sulle meenub veel, kuidas asjad varem käisid – Skorn ja Port, jälle koos! Maailm veel väriseb!”
Selana jälgis ta lahkumist ja keeras siis ümber. Ta lahkus kirikust Prave’i poole pilkugi heitmata. Kui Selana taas värske õhu kätte astus, läksid ta silmad kissi ja lõug tõmbus krampi.
Selana veetis paar järgmist tundi oma korteris istudes ja erinevaid stsenaariume peast läbi lastes. Tema ainus valik tundus Eliza Skorni tapmine, kuid sellega kaasnesid teised probleemid. Esiteks tagaks Skorn leidliku inimesena kindlasti viisi, kuidas oma enneaegse surma korral süüdistavat infot avaldada. Teisalt ei osutu tema tapmise tegelik teostus lihtsaks. Skorn oli võimas vastane ja mitte selline, kelle puhul saaks Selana sada protsenti kindel olla, et suudab ta omal jõul kõrvaldada. Peamine probleem kõige selle juures oli aga see, et Selanal oli kuradi palju kaotada, kuid Skornil peaaegu mitte midagi. See seadis Selana automaatselt nõrgemale positsioonile. Ja kui üldse miskit leidus, mida Selana südamest vihkas, oli selleks nõrk positsioon.
Keegi koputas uksele. Selana lõi pilgu üles ja viipas uksepiidale uuristatud sümbolile. Üks ukselõik temapoolsel küljel muutus läbipaistvaks. Selana nägi, kuidas Valküüria vahetas paar sõna Leebesurmaga enne, kui viimane raamatukogusse suundus. Valküüria pöördus tagasi ukse poole ning jätkas ootamist. Kumbki ei paistnud kuigi maruvihane ja seega pidas Selana ukse avamist ohutuks.
„Tere, mu kullake,” siristas ta Valküüriat kõige soojema naeratusega tervitades. „Tule sisse, tule sisse. Räägime tähtsatest asjadest enne, kui Leebesurm meid segama hakkab. Näed välja sama imeilus kui alati.”
Valküüria naeratas vastuseks ja sammus oma tavapärases mustas riietuses sisse. „Oleksid pidanud mind eile nägema, Selana. Saabusime Fletcheriga mu õe ristimisele mudast tilkudes.”
„Iiri ilm pole teleportatsiooni suhtes helde. Kuidas sul õnnestus seda selgitada?”
„Vihmutisüsteem, lillepeenar, kadunud koer – polnud kerge. Viimaks pommitasime aga kõigi piisavalt vastuoluliste detailidega ja nende arust oli kergem meid lihtsalt rahule jätta.
„Ah, see salajase identiteedi säilitamise needus,” poetas Selana.
Valküüria istus uhkelt graveeritud, kaheksateistkümnendast sajandist pärit laua taha – tavaliselt kutsuti sellist värki antiigiks, kuigi Selana oli sellest palju vanem. „Läksime kokku Katkeplikadega,” lausus Valküüria.
Selana kulm tõusis kriipsuvõrra. „Kuidas te pääsesite?”
„Saime nad Leebesurmaga karpi tagasi.”
„Heldus küll, see avaldab tõesti muljet.”
„Üritame tuvastada meest, kes nad lahti päästis.”
„Vabandust, Valküüria, mina sind aidata ei saa. Kui ma viimati Katkeplikadest kuulsin, oli neid nähtud Uus-Meremaal oma kümme aastat tagasi. Mul pole õrna aimugi, kellel sellest ajast peale neile ligipääs on olnud. Kui ma ütlesin, et peaksime rääkima tähtsatest asjadest, ei mõelnud