Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
kuidas läheb salapärasel teisel isikul?”
Valküüria pea vajus norgu. „Kui ma ainult poleks sulle temast rääkinud.”
„Oh, ole nüüd. Sa oled mulle vaevu midagi rääkinud. Ent täna on see päev, kui sa mulle kõik paljastad. Ma tajun seda. Tunnen ma seda isikut? Poiss või tüdruk?”
„Poiss,” vastas Valküüria ja kortsutas seejärel kulmu. „Noh, ma tegelikult ei tea, kas teda saab poisiks kutsuda. Meessoost. Kahtlemata meessoost. Ma ei tea, mida ma… Kui ma ütlen, et keegi on veel, siis ei mõtle ma, et see on keegi, kelle pärast ma Fletcheri maha jätaks, aga… Kas asjaolu, et keegi on veel, ei tähenda siis juba midagi? Kas see ei tähenda, et minu tunded Fletcheri vastu pole nii tugevad kui…”
„Tema tunded sinu vastu?”
„Noh, jah.”
„Aga see pidi alati juhtuma, eks? Et tema tunded sinu vastu oleks sügavamad kui sinu omad tema vastu?” Selana võttis istet. „Muide, ma naudin seda meeletult.”
Valküüria paistis hämmeldunud. „Naudid mida?”
„Mul pole kunagi lapsi olnud,” tõdes Selana, „ja minu kõrval pole head sõpra seisnud juba sajandeid. Selline vestlus on minu jaoks imeline. Nii, ütle mulle nüüd tõtt – oled sa pannud toime surmapatu?”
„Ee, see sõltub,” ebales Valküüria. „Mis on surmapatt?”
„Oled sa Fletcherile armastust avaldanud?”
„Oi,” hüüatas Valküüria ja vajus taas längu. „Jah.”
„Oi-oi.”
„See oli ammu, aga… ma ei mõelnud seda nii. Mitte eriti. Aga ma ütlesin seda ja tema sai sellest aru nii, et olen temasse armunud. Ma pole seda sellest peale maininud. Ma lihtsalt… Mina ei tea.”
„Mängid sa Fletcheri südamega, kullake?”
„Üritan mitte.”
„Ja see teine mees?”
„Mul pole mingit huvi ka temaga suhte hoidmise vastu,” tunnistas Valküüria.
„Ka?”
„Kuidas palun?”
„Sa ütlesid, et sul pole mingit huvi ka temaga suhte hoidmise vastu. See vihjab, et sul pole huvi ei tema ega Fletcheriga suhte hoidmise vastu.”
Valküüria näis ehmunud. „Ma… Seda ma ei mõelnud.”
„Hakkab sinu suhe Fletcheriga lõppema?”
Vaikus ja seejärel: „Ma ei mõelnud seda nii. Mõtlesin lihtsalt… Oh, issand, ma ei tea. Mulle meeldib Fletcheriga olla. Ta on soe ja kena ja ohutu.”
„Kõik head omadused koos,” kinnitas Selana, „ühe kutsika juures. Sa vajad enda kõrvale kedagi nutikat, tugevat ja võimekat. Kedagi kindlameelset. Sa vajad kedagi, kes esitaks sulle väljakutse. Sa vajad kedagi endast paremat. See ongi ju armastus, kas tead. Armastus tähendab leida keegi, kes on sinust parem ja siis elu eest tema külge klammerduda.”
„Kõlab raskelt.”
„Head asjad meie elus ongi sellised. Aga sina ei otsi armastust, ega ju? Muidugi mitte. Milline sinuvanune tüdruk otsiks? Sa ihaldad lõbu. Sa tahad kedagi… vapustavat. Jah?”
„Jah.”
„Kui kaua sa Fletcheriga käinud oled?”
„Poolteist aastat vist.”
„Kui sa temast hoolid… Ma tean, et hoolid – siis ei taha sa talle haiget teha. Aga aeg möödub ja tunded süvenevad. Ja siis kinnitab kanda tõeline valu. Kas viid Fletcheri ballile?”
Valküüria pilgutas silmi. „Millele?”
„Reekviemiballile, kullake.”
„Oi. Ee, ma ei tea. Kas ma üldse lähen sinna? Leebesurm ei öelnud midagi.”
„Muidugi lähed. Sa päästsid ju maailma või kuidas?”
„Noh, jah, aga Reekviemiball tähistab Mevolentiga peetud sõja lõppu. Minul polnud sellega midagi pistmist.”
„Arvad sa tõesti, et sul lubatakse see mingi tühise detaili pärast vahele jätta? Kui sa sel aastal ei lähe, pead veel kümme aastat uue balli saabumist ootama. Kuule, see ei lähe mitte. Oh, sulle meeldiks see väga. Naised riietuvad kõige kaunimatesse kleitidesse, mehed kannavad smokinguid ja tants kestab terve öö. See on ühe kümnendi puhul täitsa sotsiaalseks tipphetkeks.”
„Kui sa ütled tants,” jätkas Valküüria, „siis ei mõtle sa selle all seda, kuidas tantsitakse ööklubis, eks? Sest see on ainus tantsuviis, mida mina oskan.”
„See pole midagi ekstravagantset,” kinnitas Selana. „Valss või paar. Tango. Menuett. Isegi kadrill, kui tunneme end kõlvatuna. Peame sulle hiilgavalt dekadentliku kleidi hankima, mille juurde käivad hiilgavalt dekadentlikud kingad, mis muudavad su senisest veelgi pikemaks.”
Uksele koputas Leebesurm ja Selana lasi ta sisse. Detektiiv oli nagu alati laitmatult riides. „Rääkisime just Reekviemiballist,” alustas Selana tervituseks. „Eeldan, et teie kaks lähete sinna.”
„Loomulikult,” vastas Leebesurm kaabut peast võttes.
„Lähme või?” küsis ilmselgelt üllatunud Valküüria. „Mulle sa seda küll ei öelnud.”
„Tõesti? Kui ebatavaline minu puhul. Samas ei saanud ma lihtsalt röövida sinult võimalust näha mind smokingus. Ma kannan seda hästi, nagu võid ette kujutada. Pealegi oleks olnud jäme sind mitte kutsuda. Tehniliselt oled sina selle toimumispaiga omanik.”
„Mina mis?”
„Pidu korraldati varem mõisas, mis kuulus hiljuti lahkunud Corrival Deussile,” ütles Selana, „kuid sinu kallis onu Gordon pakkus võimalust kasutada tema maja. Või sinu oma. Kumb iganes see nüüd on.”
„Ahah,” nentis Valküüria. „Noh, see on kindlasti piisavalt suur. Selles mõttes, et seal leidub ruume, kuhu ma kunagi ei astu. Pean ma midagi tegema? Uksel seisma ja inimesi tervitama või…?”
„Mitte midagi sellist,” ütles Leebesurm ja kõlas lõbustatult. „Sind koheldakse kui lihtsalt järjekordset väga tähtsat külalist. Sa ei pea millegi pärast muretsema. Ja kui kogu see naeratamine ja tühine loba osutub sinu jaoks liigseks, saad alati kaduda Gordoni töötuppa ja lugeda mõnd tema raamatut, kuni kõik on lahkunud.”
Viimaks Valküüria naeratas. „Okei. Okei, jaa, seda ma võin teha.”
Leebesurm pöördus Selana poole. „Aga nüüd tagasi asja juurde. Kas Valküüria rääkis sinuga sellest, mida me jahime.”
„Sa mõtled isikut, kes Katkeplikad teile kallale lasi? Kardan, et minust polnud selles asjas mingit abi. Küll aga on mul varuks teisi uudiseid, millest sa ei pruugi teadlik olla. Ootasin, et liituksid meiega enne, kui neid jagama hakkan.”
„Palun,” ütles Leebesurm, „lase käia.”
Selana andis informatsioonile väärilise pausi. „Surnumanajatel on oma Surmatooja.”
Valküüria tõstis järsult pea. „Neil on mis?”
„Kes?” küsis Leebesurm.
„Midagi pole veel välja kuulutatud,” lausus Selana käsi tõstes, „niisiis pole midagi kinnitatud. Aga väidetavalt on üks udusulis Surnumanaja hiljuti Tulva kogenud. See pidi lukustama lahti seni tundmatud väevarud, sest iga tempel üle maailma tähistab Surnumanajatele kohasel moel. See tähendab muidugi, et ülivaikselt ja vaevu naeratades.”
Leebesurm vaatas Valküüria poole. „On sul aimugi, kes see Surmatooja olla võiks?”
„Noh, ainus, kelle puhul mina tean, et ta ootas Tulva, oli Melanholia, aga…”
„See ta on,” kinnitas Selana. „See