Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
tuli neile uksele vastu. „Detektiivid Leebesurm ja Kain, Nõukogu ootab teid.”
Leebesurm noogutas. „Näita teed, Heerold.”
Heerold noogutas viisakalt. Nad läksid tema järel mööda hargnevat teed otse üha väiksemate koridoride ringide hoone tuumikuks olevasse Ümarsaali.
Seinu ääristasid surnud Vanemate pildid, mida päästsid hämarusest väikesed punktlambikesed. Kolm suurt tooli, justkui troonid, olid asetatud ruumi keskele ja neil istusid Vanemad. Traagel Koletu vasakul, valgus kogu tema pead katvate armide äärtel mängimas. Keskel Peamaag Erskin Ravel, nägus mees imeilusate silmade ja kõige salakavalama naeratusega, mida Valküüria oli iial näinud. Paremal maadam Mist, Ämblikulaps, kes silmitses neid läbi loori. Kõigist kolmest Vanemast tundus tema ainus, kes ei näinud panevat pahaks neid ürpe, mida nad olid sunnitud kandma.
„Luuker Leebesurm ja Valküüria Kain paluvad Nõukogu audientsi,” kuulutas Heerold nende ees kummardades. „Kas Nõukogu soostub selleks?”
Traagel ohkas. „On see tõesti vajalik?”
Heerold tõstis pilgu. „Tuleb järgida protokolli, Vanem Koletu.”
„Aga nad on meie sõbrad.”
„Võib ju nii olla, kuid reeglid on paika pandud selleks, et meid kaose eest kaitsta. See on uus Pelgupaik ja tuleb luua protokoll, mida järgitaks.”
„Ja nii istume meie nende neetud troonide peal,” ütles Ravel, „ja nemad seisavad seal all? Me ei saaks ringi kõndida või, ma ei tea, vestluse ajal kiiret kohvi rabada?”
„Kui soovite kohvi, toon teile selle suurima heameelega, Peamaag.”
„Ma ei taha kohvi,” porises Ravel. „Hea küll. Okei. Me järgime reegleid. Leebesurm, Valküüria, vabandust selle pärast.”
„Pole vaja vabandada,” jätkas Leebesurm. „Kogu see situatsioon on ülimalt lõbus, usu mind. Muuseas, mulle meeldivad teie ürbid.”
„Üritasin neid ümber kujundada,” pomises Traagel, „aga väidetavalt pole ka see lubatud.”
Heerold ei öelnud midagi.
Maadam Mist ei liikunud kõneldes tolligi. „Nüüd, kus pentsik loba on läbitud, saavad detektiivid meile vahest öelda, meile, miks nad meie jutule tulid – kahtlemata on sellel midagi pistmist Melanholia St Clairiga.”
Leebesurm kõhkles. „Nii et olete siis kuulnud.”
„Oleme,” ütles Ravel. „Mida me temast teame?”
„Ta on minust paar aastat vanem,” ütles Valküüria. „Pole suurt enamat kui madala taseme õpilane. On veetnud oma elu templis, lugedes raamatuid ja harjutades seda, kuidas rääkides eriti ülbelt kõlada. Arvatavasti ei eeldanud keegi, et ta järsku nii võimsaks saab. Pärg mitte. Tenebrius samuti.”
Traagel niheles oma istmel ja üritas end mugavamalt sisse seada. „Tõotab ta halba?”
„Ta pole muud kui Surnumanaja,” lausus Mist oma tasasel häälel. „Kogu see jutt Surmatoojast on meie aja raiskamine. Tõeline oht on Darquesse. Peaksime oma energia sellele koondama, et otsime ta üles ja tapame ära enne, kui tal avaneb võimalus rünnata.”
„Surnumanajaid ei peaks nii muretult kõrvale heitma,” ütles Leebesurm samal ajal, kui Valküüria kõrvale vaatas.
„Nõus,” noogutas Traagel. „Kui Valküüria oleks osutunud Surmatoojaks, saanuks me kõik asjadel hoolikalt silma peal hoida. See olnuks ideaalne. Aga nüüd, kus sellel positsioonil on päris Surnumanaja, kaotame selle eelise.”
Mist ohkas. „Surnumanajad on isekad argpüksid. Nad pole endast mitte kellelegi juba sadu aastaid ohtu kujutanud. Ma kahtlen selles, et nad kujutaks seda nüüd.”
“Vihkan, et pean seda tunnistama,” nentis Ravel, „aga Vanem Mistil on õigus. Neid on raske tõsiselt võtta, kui nad on nii pikka aega oma templitest vaevu pea välja pistnud. Võib-olla siis, kui teaksime rohkem selle Kulu kohta…?”
„Surnumanajad tegutsevad selle nimel, et meid teadmatuses hoida,” ütles Leebesurm. „Seni on tapetud kaks inimest, kes omasid ülitähtsat infot. Juba see ütleb mulle, et nad plaanivad midagi suurt.”
Traagel kortsutas kulmu. „Sa ütlesid mulle kord, et Kulg on midagi, mis murrab maha barjääri elu ja surma vahel.”
„Jah.”
„Nii et mida see tegelikult tähendab?”
„Kui aus olla, Traagel, pole mul halli aimugi.”
„Vanem Koletut tuleks kõnetada tema tiitliga,” sõnas Heerold.
„Muidugi,” nõustus Leebesurm. „Kui aus olla, Tema kõrgus, pole mul halli aimugi. Surnumanajad usuvad, et elu on katkematu energiavoog, mis voolab elust surma ja tagasi ellu. See on kõik väga ähmane ja mitterahuldav. Nemad tahavad maailma päästa. See on neist ju kena, aga seni pole nad meile veel öelnud, mille eest nad tahavad maailma päästa.”
„Noh,” ütles Ravel, „vahest meil veab ja kohale ilmub Lord Julm, kes lööb Surmatooja maha, nagu ta lubas. Ja hoolitseb kogu selle asja eest enne, kui see probleemiks muutub ning paneb siis loojangu poole ajama.”
„Minu arvates oleks viga loota Lord Julmast muud kui seda, et ta mõrvab terve karja inimesi,” ütles Leebesurm.
„Nõus,” teatas Traagel.
„Detektiiv Leebesurm,” ütles maadam Mist, „on teada-tuntud fakt, et teile Surnumanajate ordu eriti ei meeldi. Te peate nende tegevust erakordselt vastuvõetamatuks – eriti nüüd, kus teie kaitsealust hakkas välja õpetama Saalomon Pärg.”
„See oleks täpne kokkuvõte, tõepoolest.”
„Teile ei tundu, et teie hoiak määriks teie objektiivsust?”
„Kui asi puudutab Surnumanajaid, ei ole ma vähimalgi määral objektiivne. See ei tähenda, et ma eksin. Meie järgmiseks käiguks peaks olema külaskäik templisse. Seal saaksime küsida Saalomon Pärjalt selle tundmatu agendi kohta, kes muudkui tapab inimesi, kellega meie soovime vestelda.”
„Nii et sa palud Pelgupaigalt veel suurematele ressurssidele ligipääsu juhuks, kui seda vajad?” küsis Ravel.
Leebesurm kehitas õlgu. „Nii see on, Teie kõigevägevam pühadus. Mis mõtet on omada sõpru kõrgetel kohtadel, kui neid ei saa kasutada vanade võlgade tasumiseks?”
Traagel vaatas Raveli poole. „Peame nende sepitsused välja uurima.”
„See on puhas meie aja raiskamine,” ütles maadam Mist.
Ravel raputas pead. „Antud juhul olen mina valmis Leebesurma järgima. See võib osutuda mittemiskiks, aga me peame välja uurima, mis asi see Kulg on. Ja me peame ära lõpetama selle inimeste maha nottimise.” Ta nõjatus oma troonile ja kergitas kulmu. „Kuulsid, Leebesurm? Vanemad on rääkinud. Nii kõlab süsteem, kui see sinu heaks töötab.”
Leebesurm kergitas nende poole kaabut. „Ma ei hakka sulle valetama – ma harjuks sellise asjaga ära.”
9
Sõbrad madalatel kohtadel
Valküüria saapad krõmpsusid vana surnuaia kruusal, kui nad hauakambri poole suundusid. Leebesurmal polnud isegi fassaadi ees – sellel kirkal õhtul polnud nagunii kedagi neid nägemas. Selleks ajaks tundis Valküüria surnuaeda juba hästi ja see oli ühe kuueteistkümneaastase jaoks kahtlemata veider asi, millega kiidelda. Valküüria oli sellest teadlik.
Leebesurm koputas kõvasti hauakambri uksele. See avanes kolmkümmend sekundit hiljem ja üks kahvatu nägu silmitses neid muretu ükskõiksusega. Valküüria tundis ta ära. Tema nimi oli Tuumus või Tuimus või midagi. Või äkki Tuhmus. Ei, ta kahtles selles, et see oleks Tuhmus. Kuigi…
„Jah?” küsis Tuhmus. „Mida?”
„Sellepärast mulle Surnumanajad meeldivadki,” nentis Leebesurm.