Vabariigi vaenlased. Hannes VeskimäeЧитать онлайн книгу.
toimus minuti täpsusega. Igale kaasusele oli enamasti pühendatud 3–6 minutit. Vahel nihkus ajakava, kuna mõnele projektile läks kauem aega. Efektiivsus, napisõnalisus, asjalikkus olid märksõnad. Kui ajad läksid 2008. aasta esimeses pooles keerulisemaks, muutus atmosfäär väga närviliseks ja riskijuht Urmas Somelar sõimas tihti kliendihaldurid lihtsalt läbi ning viskas välja koos projektidega, mis veel aasta aega tagasi oleks saanud finantseeritud. Mingist ajast ei saanud oma järge enam oodata komiteeruumis istudes. Tihti kupatati kõik konkreetse projektiga mitteseotud haldurid välja, et mõne börsiettevõtte või muu suurettevõtte saatust arutada. Oli näha, et rohkem oli teemasid, mida pidi varjama. Ettevõtete majandustegevus oli hakanud vähehaaval hoogu maha võtma ning halvenevat laenuvõimet hoiti saladuses, mis on pangasaladuse pühadust arvestades normaalne. Mäletan juhtumit, kus Somelar oli kedagi korralikult nahutanud ja see tuli uksest välja ja kutsus järgmise sisse nagu arstikabinetti, kus ootab valuline protseduur. Lisades: „Loodan, et teil on täna raudpüksid jalas, sest täna saab ilma vaseliinita“. Ja tõsi ta oli. Komitee liikmed kasutasid väljendeid, mida kuuleb ehk kuskil ehitusplatsil või autoremonditöökojas. Komitee sekretäril paluti viisakalt kõrvad kinni panna ja siis väljenduti vabalt. Ausalt öelda ei tundunud see mulle üldse imelik, pigem vaimustavalt maskuliinne. Vot kuidas tehakse otsuseid tervet Eesti majandust puudutavates projektides. Donid istuvad laua taga ja panevad paika sadade miljonite kroonide saatuse, nagu mõnes maffiafilmis.
Kui ei riski oma rahaga, siis riski teiste rahadega ehk Swedbanki investeerimisfondidest
Veel üks ärisuund, mis Swedbankile palju raha sisse tõi, oli mitte enda vaid teiste raha investeerimine. Pööritati pensionifondidesse ja investeerimisfondidesse paigutatud raha. Pank teenis selle pealt kopsakaid komisjonitasusid. Aastaid hiljem lõid endised pankurid Tuleva12 pensioniühistu, et pakkuda vähekegi konkurentsi pankadele, kelle teenustasud olid investorite tootlusega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Aga fondimajandusest rääkides – investeerimisotsuseid nagu laenuotsuseidki tehti kohapeal, peakorteri sekkumiseta. Ning nagu vastutustundetul oma raha laenamisel olid hävitavad tagajärjed, olid need ka investorite raha investeerimisel läbi Swedbanki fondide. Siin ei tulnud hiljem päevavalgele mitte ainult riskantsete vaid ka skandaalsete investeeringute tagajärjed. Teiste raha paigutati otsesõnu petuskeemidesse. Neid esitati investoritele kui kindlaid investeerimisvõimalusi, korjati küla pealt raha kokku ja saadeti nelja tuule poole teele. Üks markantsemaid näiteid oli investeerimine Rumeenia kinnisvaraprojekti. Nimelt esitleti investoritele, et Rumeenias hakatakse kinnisvara arendama ja ostetakse kokku arenduseks sobivat maad. Hiljem tuli välja, et Peep Aaviksoo jt hallatud projektides oli ostetud erinevaid kinnisvaraarenduseks sobimatuid ning üksteisest eemal asetsevaid põllumaid kokku 8,5 miljoni euro eest. Maid ostis Aaviksoo kokku 170 korda turuhinnast kõrgema hinnaga ja Swedbank märkis selle projekti võlakirjadest 40%. Äri õitses, boonused laekusid. Kuni muusika veel mängis ja kinnisvaramulli ning petuskeemidesse raha pumbati, elasid kõik rõõmsalt – ja komisjonitasud jooksid ilusti Swedbanki ja siit juba edasi Rootsi.
Konkreetse Rumeenia kaasuse saneerimisel mängis pank hiljem selgelt pimesikku ning lootis probleemide aegumisele. See neil ka õnnestus. Panga sisedokumendid on kadunud, keegi midagi ei mäleta, endised töötajad (need kes süüdi olid), on pangast lahkunud jne. Tavapärane litaania, mida võim kasutab, kui on vaja vastutada oma tegude eest. Telesaate Kuuuurija julge ja järeleandmatu ajakirjaniku Katrin Lusti küsimustele (ta oli kolm kuud püüdnud Kitti tabada ja ühel konverentsil septembris 2018 see tal lõpuks õnnestus) vastas pikaajaline pankur Rober Kitt, kes juba aastaid juhib Swedbank Eestit, otse kaamerasse irvitades: „ma ei oska sellist asja kommenteerdida… aitäh teile!”13 Oma vigu ei tunnista võim kunagi.
Mõni sõna veel Swedbanki investeerimisfondidest. Nimelt olin ma nii krediidikomitees kui ka mujal maja peal enne 2008. aasta kriisi kuulnud jutte, milles ma toona erilist probleemi ei näinud. Kuna pangal oli ettevõtetega, kellele laenu anti, tihedad suhted, siis oli meil üsna hea pilt sellest, kust kärisema võiks hakata. Kui tajusime ettevõtete rahavoogudes probleeme, siis on panga esimene reaktsioon – ehk saaks oma raha kuidagi kätte, enne kui asi jamaks läheb. Seega kasutati väljendust, et äkki õnnestub meie laenud kellegi teise poolt refinantseerida. See oli alternatiiv, mida enne 2008. aasta sügise panganduskrahhi palju kasutati. Ma ise surusin üht Eesti ettevõtet meilt minema veel 2008. aasta suve lõpul. Nordea võttis kliendi vastu, enne kui see tõelistesse raskustesse sattus. Saime oma raha kätte.
Teiste pankadel kõrval olid refinantseerimiseks võimelised ka investeerimisfondid. Nemad haldasid suuri summasid elanikkonna raha. Investeerimisfonde juhtis Peeter Piho, kergelt hallipäine, kiire mõtlemise ning terava keelega kogenud pankur vanuses nelikümmend pluss. Maja peal kuulsin mitme kliendi olukorraga seoses küsimust „ehk refinantseerib Piho meid välja, enne kui s**t ventilaatorisse lendab?“. Piho juhitavad investeerimisfondid olid kirjade järgi eraldiseisvad, tema tööruumid lihtsalt juhtusid olema Swedbankiga ühes majas. Meie (st rootslaste raha) ja tema (st Eesti investorite rahade eest hoolitseja) vahel oli „tulemüür“. Ma ei tea tegelikult, kas ja mis mahus Piho Swedbankile 2007. ja 2008. aastal bailout’e tegi. See võiks olla edasise uurimise objektiks finantsinspektsioonile ja ajakirjanikele. Ta tundus üsna põhimõtteline mees, ehk saatis ta meid lihtsalt pikalt ja raskuste poole liikuvates Eesti ettevõtetes rootslaste raha Eesti elanike säästudega ei asendanud. Loodan, et see oli nii.
Tantsivad ainult homod
Positiivne oli ka Swedbankis töötavate inimeste ühetaolisus. Homogeenne seltskond aitas meeskondi lihtsamalt ühes suunas tööle panna. Suuri eriarvamusi ja nägemusi ning vasturääkivusi polnud ning ettevõtte kultuur oli üsna monoliitne. Mingis mõttes olime kõik mundris korporatiivsõdurid ning et teenida hästi, pidime vastama Kapitali ootustele. Meile sisestati väärtusi nagu auahnus, materiaalsete väärtuste olulisus, lojaalsus, meie eriline staatus ühiskonnas jne. Golfi ja tennise mängimine oli populaarne ning paljud püüdsid lihvida oma oskusi neil spordialadel. Samuti kestvusalad – suusatamine ja jooksmine. Need olid nii Erkki Raasukese kui teiste tipp- ja keskastmejuhtide lemmikspordialad. Sel perioodil hakkasin endale otsima hobi või tegevust, mis oleks hingeliselt ja kehaliselt uus ja huvitav. Jooksin mõned maratonid (tahtsin ka pulsikellaga mees olla, nagu nii mõnedki), aga jooksmise ning korvpalli asemel hakkasin viimaks käima moderntantsutundides Eesti ühtede andekaimate tantsupedagoogide ja koreograafide käe all Fine5 tantsuteatris14. Paaritunnine trenn oli osalt jooga, osalt liikumine koos koreograafiaga. Füüsiliselt oli kindlasti see nõudlikum kui korvpall. See oli põnev ja andis võimaluse uueks eneseotsinguks, eneseväljenduseks. Töö juures küsis mult selle peale üks kolleeg, kas mu psüühikaga on ikka kõik korras, samuti oletati naljaviluks, et olen homo. See oli kummaline kogemus.
Avalike suhete õppetund – valeta nii, et ise ka usud
Swedbanki väga oskuslikku ja kontrollitud avalike suhete juhtimist tõestab näiteks see, et enne igat suuremat kliendivastuvõttu (suvine ja talvine) kirjutas kommunikatsiooniosakond meile memo, kus olid selgelt kirja pandud jutupunktid ja sõnumid, mida klientidele edasi anda. Nii oli 2008. aasta suvel üheks jutupunktiks rahustav sõnum, et Swedbank hindab eelkõige pikaajalisi ja vastastikku usalduslikke kliendisuhteid. Et meie läheme klientidega käsikäes läbi nii majandustsükli tõusust kui ka langusest. Mida muud me olekski saanud öelda? Kontroll inimeste väljenduse üle tööülesannete täitmisel ning suhtlemisel klientidega, kes olid samasugused luust ja lihast inimesed, tundus algul kummaline. Kuid kiirelt mõistsin, kui osav ja efektiivne on panga avalike suhete juhtimine. Niisamuti loeti töötajatele sõnad peale, et me oleme panga saadikud ka töövälisel ajal – seega koju, puhkusele või trenni minnes olid sa ikka panga esindaja. See tundus esialgu ahistav, kuid samas sain aru, et ma ei tööta kõige parema reputatsiooniga ettevõttes ilmaasjata, ning kiitsin meetme heaks. Sest mis oli kasulik Hansapangale, hilisemale Swedbankile, oli kasulik ka mulle.
Hingestatud materialismist ja prassimisest
Viimaseks toon välja üliarenenud materialistliku maailmatunnetuse. Kuna ka minu doktriin pidas olulisimaks materiaalseid väärtusi, oli see minu jaoks arusaadav ja normaalne. Kui üks naiskolleeg ütles,
https://tuleva.ee/
Vaata videointervjuud Robert Kitiga KUUUURIJA poolt: https://youtu.be/PtmznD2jjRQ ; kokkuvõtvat artiklit Äripäevas https://www.aripaev.ee/uudised/2017/05/12/pettunud-investorid-swedbanki-juhi-vastu-kohtusse
http://www.fine5.ee/