. Читать онлайн книгу.
üleval. „Kumbki meist ei taha sulle haiget teha.”
„Täpselt seda ütlesid nad Jensile ka.” Naine sihtis neid endiselt relvaga. „Ma ütlesin, kaduge välja!”
„Tulista teda!” hüüdis tulemasinaga mees. „Lihtsalt tulista teda!”
„Oota nüüd,” lausus Dunja. „Jens? Kes?”
„Otse näkku,” katkestas mees. „Või vittu! Tulista teda vittu!”
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Kuule, rahune maha nüüd!”
„Põmm! Otse vittu!”
„Rahune maha, ma ütlesin!” Dunja fikseeris oma pilgu mehel, sundides teda maha rahunema. „Ja, Magnus, jumala pärast, langeta oma relv!”
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
Lask läks Magnusest mööda ja tabas seina tema taga. Puhtast šokist pillas mees relva ja see kukkus põrandale.
„Käige põrgusse, värdjad!” karjus naine, haarates teel toast välja ka Magnuse teenistusrelva.
Dunja tormas naisele koridori järele ja nägi teda vaid hetkeks, enne kui naine trepist alla kadus. Selleks ajaks, kui Dunja kaubanduskeskusesse jõudis, olid jäätistega kulgevad ja kevadilma nautiva inimhordid naise alla neelanud.
8
ASTRID TUVESSON pidi kõvasti vaeva nägema, et oma tegelikke tundeid varjata, kui Loode-Skåne piirkonna ülem Gert-Ove Bokander oma kolesteroolist punsunud keha külaliste tooli pigistas. Kindel oli see, et mehel oli õigus. Ta oli käki kokku keeranud, sellest ei olnud võimalik mööda vaadata. See ei olnud temast mitte ainult vale ja sügavalt ebaeetiline niisuguses konditsioonis rooli taha istuda, see oli olnud ka kohutavalt ohtlik.
Aga see ei muutnud Astridi vastumeelsust Bokanderi suhtes. Naisel hakkas pelgalt mehe kohalolekust sees keerama. Rääkimata ta iseteadlikust naeratusest, mis paljastas, kui palju naudingut käesolev olukord mehele pakkus. Lõpuks oli Bokander leidnud võimaluse Astridile vastu näppe anda, kättemaksuks kogu kriitika eest, mida too mehe pihta oli pildunud kõigi nende aastate jooksul, kui naine oli Helsingborgi kriminaalüksuse pealik olnud.
Astrid üritas maha raputada kujutluspilti, kuidas ta selle naeratuse mehe topeltlõuaga tasa peksab, nii sügavale, et see sealt enam kunagi väljapääsu ei leia. Ta hingas sügavalt sisse ja valmistus vastama.
Astrid oli kontorisse saabunud ammu enne teisi ja veetnud viimased paar tundi, valmistades ennast vaimselt ette igaks võimalikuks ja võimatuks küsimuseks, mida Bokander esitada võis. Seekord oli ta olnud alandlikult sunnitud kõrvale heitma veendumuse, et ta peab alati valima tõe, ükskõik kui palju see ka haiget teeb. Naine oli sattunud vesiliiva sisse, mis oli ta jalad juba endasse imenud ja oli iga hetk teda tervenisti alla tõmbamas. Piisas vaid ühest valest vastusest ja Astrid oleks pöördumatult kadunud.
„Ma ei nimetaks seda lõbutsemiseks.” Bokander nõjatus seljatoele, samal ajal kui tool tema all ägas.
„Ei, mina ka mitte,” vastas Astrid, püsides plaani juures, mille ta varem oli koostanud. „Mis minusse puutub, siis ei saa ma ausalt aru, miks me siin istume ja mutihunnikust mäge peame tegema. Olen kindel, et ma pole ainus, kellel on tunduvalt tähtsamaid asju ajada.” Rünnak, siis täielik eitamine.
„Sa nimetad seda mutihunnikust mäe tegemiseks? Me lihtsalt istume siin, lobiseme natuke. Kindlasti ei peaks see isegi sinu jaoks ebatavalisena tunduma, arvestades, mis juhtus.”
„Juhtus see, et püüdsin peatada äärmiselt ohtlikku kihutajat. Ja ongi kõik.”
„Kas sulle pole pähe tulnud, et sinu hooletu tegutsemine võis olukorda eskaleerida, et just sina võisid sundida teda veel kiiremini sõitma?”
„Vabandust, aga kuidas täpselt oli minu tegutsemine „hooletu”? Tema oli see, kes mulle otsa sõitis. Mitte vastupidi. Mina lihtsalt juhtusin seal olema, nii et sekkusin. Kui ma poleks seda teinud, siis poleks keegi osanud öelda, kuidas asjad edasi oleks võinud areneda või kui paljud inimesed oma elu oleksid võinud kaotada.”
„Aga selle tulemuseks oli surm.”
„Kui sa räägid Peter Brise surmast, siis võin ma ainult seda öelda, et selle ümber on üksjagu teadmatust. Mis on ka põhjus, miks mul ei ole aega siin istuda ja arutada, ükskõik, kui väga ma seda ka sooviksin.”
Bokander ohkas nii sügavalt, et Patsi lahkamisaruanne liikus mitu sentimeetrit üle laua. „Astrid, see pole saladus, mida me teineteisest arvame. Meil on olnud erimeelsusi ja nii jääb see ilmselt ka edaspidi. Aga sellel pole praeguse asjaga pistmist. See puudutab asjaolu, et üks kohapeal olnud ohvitseridest esitas ettekande, milles väidetakse, et sa käitusid, nagu oleksid olnud alkoholi mõju all.”
„Olin just osalenud ohtlikus tagaajamises ja üle katuse rullimisega lõppenud õnnetuses.”
„Jah, tänan ka selle eest, ma kuulsin, et purskkaevu remont ei ole odav.”
„Sa nimetad seda purskkaevuks? Igatahes olen ma kindel, et olin segaduses ja natuke endast väljas. Kas see on nii imelik? Kas sellest on nii raske aru saada?” Astrid nuuskas nina ja raputas pead, täpselt nii, nagu ta oli harjutanud. „Justkui oleksin ma rooli taha istunud, kui olnuks joonud.”
„Ja ometi keeldusid sa alkomeetrist.”
„Jah, seda ma tegin, ja võibolla oli see natuke rumal. Olin lihtsalt nii kuradi läbi sellest. Ja kui aus olla, ei näinud ma sel hetkel mingisugust põhjust alluda ühe vormikandja korraldustele, kui ta ilmselgelt üritas minuga jamada, selmet pühendada oma tähelepanu sellele, mis tegelikult tähtis oli.”
Bokander ristas oma vorstikujulised sõrmed ja kallutas pea küljele. „Astrid. Kuidas sul tegelikult läheb?”
„Kuidas mul läheb?”
„Jah, kuidas sa end tunned?”
„Hästi. Miks ei peaks?”
„Võibolla sellepärast, et just äsja lahutasid abielu ja ma saan aru, et see oli natuke inetu lugu. Selline asi võib igaühe jooma ajada.”
„Sul on selles suhtes õigus ja see on täpselt sama traagiline iga kord, kui see juhtub.” Ta tabas mehe pilgu; naine ei kõhelnud hetkekski.
Bokander uuris teda ja naine võis peaaegu näha, kuidas hammasrattad mehe peas ragisesid, kui ta üritas oma järgmist käiku välja mõelda. Ei olnud kahtlust, et mees oli olukorrast teadlik. Aga see ei muutnud asjaolu, et see kõik oli näitemäng. Tants, mida nad pidid esitama. Ilma alkomeetri näidu ja hilisema vereanalüüsita ei olnud mehel mingeid tõendeid …
„Hea küll,” ütles Bokander ja tegi pausi. Tema suunurgad langesid alla ja kadusid kusagile ta mitme lõua vahele. „Ma olen kena ja jätan selle seekord niisama.”
9
FABIAN OLI SEDA nii kaua edasi lükanud, kui suutis. Tundus, et see, mida ta öelda kavatses, oli täielikult keelatud ja ta riskis lausa avaliku ihunuhtlusega. Lõpuks ei näinud ta muud võimalust kui visata küsimus lauale ja panna ülejäänud meeskond otsa vaatama küsimusele, kuidas nad Astrid Tuvessoni süveneva alkoholiprobleemiga kavatsesid tegelda.
Meeskonna reaktsioon oli ettevaatlik. Cliff ja Molander reageerisid õlakehituse, huulte prunditamise ja pilgu vältimisega. Sellegipoolest jätkas Fabian liikumist veelgi õhemal jääl, väljendades arvamust, et naise ettearvamatud puudumised olid muutunud talumatuks, eriti kui arvestada seda, et nad leidsid end silmitsi uurimisega, mis nõudis meeskonnale selget juhti. Samuti tundis ta, et neil oli teatud vastutus oma kolleegi suhtes. Kes siis veel pidi ütlema, et nüüd aitab, ja naise õigele teele suunama?
Lõpuks murdus tamm ja lood hakkasid neist välja voolama. Lilja oli sama asja mõelnud