Ilus ja neetu. F. Scott FitzgeraldЧитать онлайн книгу.
kassikuld?
HÄÄL: Ei kõla pooltki nii labaselt, kui tegelikult on. Su viieteistkümne aasta vältel tuntakse sind ragtime’i-lapsukese, puusahööritaja, džässibeebi ja lapsvampiirina. Uusi tantse ei tantsi sa ei vähem ega rohkem graatsiliselt, kui tantsisid vanu.
KAUNITAR (sosinal): Kas mulle makstakse?
HÄÄL: Jah, nagu tavaliselt – armastusega.
KAUNITAR (põgusa, ainult viivuks ta huulte liikumatust häiriva naeru saatel): Ja kas see, et mind džässibeebiks hüütakse, meeldib mulle?
HÄÄL (kainel toonil): Sa hakkad seda armastama …
(Siinkohal kahekõne lõpeb; KAUNITAR istub ikka veel vaikides edasi, tähed seisatuvad imetlusjoovastuses, valge, iilinguline tuul puhub läbi ta juuste.
See kõik juhtus seitse aastat enne seda, kui Anthony oma korteri fassaadipoolse akna all istus ning Saint Anne’i tornikelli kuulatas.)
2
Sireeni portree
Kuu aja pärast mähkus New York kargusesse, mis tõi endaga kaasa novembri, kolm tähtsat jalgpallimängu ja suure karusnahkade lehvitamise Viiendal avenüül. Ühtlasi tõi see linna mingi pingeaistingu ja vaoshoitud elevuse. Nüüd olid Anthony posti hulgas igal hommikul kutsekaardid. Kolm tosinat vooruslikku ülemklassi naisterahvast teatas avalikult oma sobivusest, kui isegi mitte erilisest valmidusest sünnitada lapsi kolmele tosinale miljonärile. Viis tosinat vooruslikku teise kihi naisterahvast teatas avalikult mitte ainult sellest sobivusest, vaid ka kohutavast, heidutamatust soovist saada hoopiski endale need eelmainitud kolm tosinat noormeest, kes olid loomulikult kutsutud kõigile üheksakümne kuuele peole – nagu olid sinna kutsutud ka iga noore daami perekonnasõprade rühmake, tuttavad, kolledžipojud ja innukad noorukid väljastpoolt. Peale nende oli olemas veel kolmaski, Newarki ja Jersey eeslinnadest kibestunud Connecticuti ning Long Islandi valimisõiguseta osadeni ulatuv linna servakiht – ja kahtlemata järgmisedki kihid kuni alla, linna kinganinadeni välja: juuditarid Riverside’ist Bronxini esitlesid end juudisoost meeste ja naiste seltskonnale lootusega mõnele noorele tõusuteel maaklerile või juveliirile ja koššerlaulatusele; iiri neiud heitsid silma – ja viimaks ometi oli neil lubatud seda teha – noortele Tammany poliitikutele, jumalakartlikele ettevõtjatele ja täiskasvanuks saanud kooripoistele.
Loomulikult nakatas seltskonda astumise haiguseidudest paks õhk ka linna: töölistüdrukud, tehastes seepi pakkivad või suurtes kaubamajades luksuskaupu demonstreerivad vaesed haledad hinged, unistasid sellest, et vahest õnnestub neil teha talve suurejoonelise elevuse keskel omaks ihaldatud isane – unistasid nii, nagu mõni saamatu taskuvaras arvab, et virvarritsevas karnevalisummas on tal suuremad võimalused. Ja korstnad hakkasid suitsu välja ajama ja metroo roppus sai puhtamaks võõbatud. Ja näitlejannad esitlesid end uutes lavastustes, kirjastajad esitlesid uusi raamatuid ning Castles esitles uusi tantse. Ja raudteed esitlesid uusi, igapäevareisijaile juba tuttavaks muutunud vigade asemel uusi vigu sisaldavaid sõiduplaane …
Linn esitles end!
Ühel pärastlõunal sattus Anthony terashalli taeva all mööda Neljakümne Teist tänavat jalutades kokku hotell Manhattani juuksurist väljuva Richard Carameliga. Oli külm, esimene kindla peale külm päev ning Caramelil oli seljas üks neid põlvini ulatuvaid lambanahkse palistusega kasukaid, mida olid juba ammust aega kandnud Kesk-Lääne tööinimesed ja mis hakkasid just parajasti moodi minema. Diskreetselt tumepruuni kaabu all lõõmas topaasina ta selge silm. Ta peatas Anthony entusiastlikult, patsutas pigem sooja saamiseks kui niisama lusti pärast ta käsivarsi ning kukkus pärast vältimatut käepigistust häälitsema.
„Kuradima külm – issand jumal, ma töötasin päev läbi nagu saatan, kuni mu tuba läks nii külmaks, et minu arust oli mul kopsupõletik juba käes. Kui ma olin pool tundi trepi peal lõuanud, tuli too kivisöe pealt kokku hoidev kuradima perenaine üles. Hakkas aga seletama, et miks ja mida. Jumaluke! Esmalt ajas ta mu hulluks, aga siis hakkasin mõtlema, et ta on ju omamoodi isiksus, ja panin ta jutu sellal, kui ta rääkis, kirja – tead küll, niiviisi, et ta ei näinud mind, nagu kirjutaksin ma midagi möödaminnes …“
Ta oli Anthonyl käsivarrest kinni haaranud ning kõndis koos temaga reipalt piki Madisoni avenüüd linna poole.
„Kuhu nüüd?“
„Konkreetselt ei kuhugi.“
„No mis mõttega siis?“ päris Anthony.
Nad jäid seisma ja jõllitasid teineteisele otsa ning Anthony tahtnuks teada, kas külm on muutnud tema näo sama eemaletõukavaks kui Dick Carameli oma, kelle nina oli karmiinpunane, punnis otsaesine sinine ning kollased kokkusobimatud silmad punased ja vesitsevate äärtega. Viivu pärast hakkasid nad taas kõndima.
„Olen romaani kallal tublisti tööd teinud.“ Dick vaatas kõnniteele ja vestles tollega tunderõhuliselt. „Aga aeg-ajalt pean ma väljas ka käima.“ Ta heitis Anthony poole vabandust paluva, otsekui julgustust luniva pilgu. „Ma pean rääkima. Oletan, et väga vähesed inimesed tegelevad tegelikult mõtlemisega – ma pean silmas seda, et nad istuvad maha ja murravad pead ja võtavad ideed järjekorras läbi. Mina mõtlen kirjutades või juttu ajades. Sul peab ju olema midagi, millest alustada, midagi, mida kaitsta või millele vastu vaielda … kas sinu meelest ei ole nii?“
Anthony mühatas ja tõmbas käsivarre õrnalt ära.
„Dick, sinu kandmise vastu pole mul midagi, aga koos selle kasukaga …“
„Ma pean silmas seda,“ jätkas Richard Caramel tõsiselt, „et esimeses lõigus, mille sa oled paberile pannud, sisaldub see idee, mida sa kavatsed hukka mõista või edasi arendada. Vesteldes on sul käepärast su vis-à-vis’ viimane väide – aga kui sa lihtsalt mõtiskled, noh, siis su ideed lihtsalt tulevad üksteise järel nagu projektsioonimasina pildid ja igaüks neist surub eelmise välja.“
Nad möödusid Viiekümne Viiendast tänavast ja võtsid pisut tempot maha. Mõlemad läitsid sigareti ning puhusid õhku tohutuid suitsu- ja külmunud hingeauru pilvi.
„Jalutame Plazasse ja teeme ühed munakokteilid,“ pani Anthony ette. „Teeb sulle head. Õhk toob selle nikotiininäru su kopsudest välja. Tule nüüd, ma luban sul terve tee oma raamatust rääkida.“
„Kui see sind tüütab, siis ma ei taha. See tähendab, et mulle meelehea tegemiseks ei pruugi sa seda lubada.“ Sõnad pudenesid rutuga ta suust ja ehkki ta püüdis nägu ükskõikse hoida, tõmbus see ebamääraseks grimassiks. Anthony oli sunnitud protesti avaldama: „Tüütab mind? Peaksin ütlema, et ega ikka ei tüüta küll!“
„Mul on üks täditütar …“ alustas Dick, kuid Anthony katkestas teda, ajas käed laiali ja lasi kuuldavale tasase rõõmuhüüatuse.
„Tore ilm!“ karjatas ta, „kas pole? Paneb mind ennast umbes kümnesena tundma. Ma tahan öelda, et paneb mind tundma seda, mida oleksin pidanud tundma siis, kui olin kümnene. Mõrtsukalik! Jumal küll! Ühel hetkel on see minu maailm ja järgmisel olen ma maailma tola. Täna on see minu maailm ja kõik on kerge, kerge. Isegi mittemiski on kerge!“
„Mul on Plazas täditütar. Mõnus plika. Me võime üles minna ja temaga kokku saada. Ta elab seal talviti – vähemalt viimasel ajal on elanud – koos ema ja isaga.“
„Ma ei teadnudki, et sul on New Yorgis täditütreid.“
„Tema nimi on Gloria. Ta on pärit Kansas Cityst. Tema ema on aktiivne bilfist ja isa üsna igav, aga täiuslik härrasmees.“
„Mis nad on? Kirjanduslik algmaterjal?“
„Püüavad olla. Vana muud ei teegi, kui räägib mulle, kuidas ta kohtus just äsja kõige imetabasema romaanikangelasega. Seejärel jutustab ta mulle mõnest oma idiootlikust sõbrast ja ütleb siis: „Vaat see alles on sulle üks kirjanduslik kuju. Miks sa teda kirja ei pane? Tema vastu tunneks igaüks huvi.“ Või siis räägib ta mulle Jaapanist või Pariisist või