Ilus ja neetu. F. Scott FitzgeraldЧитать онлайн книгу.
nime olen kuulnud küll.“
„Kena välimusega, tegelikult neetult veetlev.“
Nad jõudsid Viiekümnenda tänavani ja keerasid ümber nurga avenüü poole.
„Üldiselt ma noortest tüdrukutest ei hooli,“ ütles Anthony laupa kortsutades.
Rangelt võttes polnud see päris tõsi. Ehkki talle näis, et keskmine seltskonda astuja veedab päeva kõik tunnid mõeldes ja rääkides sellest, mida on see suur maailm talle järgmiseks tunniks kavandanud, huvitas teda ükskõik milline otseselt iseenda ilust elatuv tütarlaps kohutavalt.
„Gloria on kuradima kena – peas aga mitte ajuraasukestki.“
Anthonylt kostis ühesilbiline naeruturtsatus.
„Sellega tahad sa öelda, et tal pole peas ridagi kirjanduslikku loba.“
„Ei, ei taha.“
„Dick, sa tead ju küll, keda sa ajudeta tütarlasteks pead. Tõsimeelseid neide, kes istuvad sinuga kusagil nurgas ja räägivad tõsimeeli elust. Sääraseid, kes vaidlesid kuueteistkümneselt tähtsate nägudega selle üle, kas musitamine on hea või halb – ja kas õllejoomine pole rebase jaoks mitte üks amoraalne tegu.“
Richard Caramel tundis end solvatult. Ta otsaesine tõmbus krimpsu nagu kokkukägardatud paber.
„Ei …“ alustas ta, ent Anthony katkestas teda halastamatult.
„Oi jaa; sääraseid, kes istuvad just praegu nurgas ja arutlevad viimase ingliskeelses tõlkes saadaval oleva Skandinaavia Dante üle.“
Dick pöördus tema poole, tervet ta nägu ilmestas kummaline rusutus. Ta küsimus oli peaaegu nagu palve.
„Mis sinu ja Mauryga lahti on? Mõnikord räägite minuga nii, nagu oleksin kuidagi alamat sorti inimene.“
Anthony sattus segadusse, aga kuna ta tundis ühtlasi külma ja kerget ebamugavust, siis otsis ta rünnakust pääsu.
„Dick, minu arust ei tule sinu ajud arvesse.“
„Muidugi tulevad!“ hüüatas Dick vihaselt. „Mida sa sellega öelda tahad? Miks nad ei tule arvesse?“
„Võib-olla tead sa oma sule jaoks liiga palju.“
„See ei saa võimalik olla.“
„Ma suudan ette kujutada,“ ajas Anthony visalt oma, „inimest, kes teab liiga palju selleks, et tema anne oleks võimeline seda väljendama. Nagu minagi. Mul on rohkem elutarkust ja vähem annet kui sinul. Selline olukord kipub mu suud sulgema. Sinuga on jälle vastupidi – sul on ämbri täitmiseks piisavalt palju vett ja vettpidav ämber.“
„Ma ei taba üldse su mõtet,“ kurtis Dick masendunud häälel. Näis, nagu hakkaks ta end ääretust nördimusest protesti mõttes punni ajama. Ta põrnitses pingsalt Anthonyt ja peletas käeviipega eemale terve rodu teda tuliste, põlglike pilkudega häbistavaid möödakäijaid.
„Ma tahan lihtsalt öelda, et Wellsi-sugune anne võib anda edasi mõne Spenceri intelligentsust. Madalamat sorti anne võib aga olla elegantne üksnes siis, kui ta kannab endas madalamat sorti ideid. Ja mida ahtama nurga all sa suudad mõnda asja vaadata, seda kütkestavamalt oskad seda esitada.“
Dick kaalus kuuldut ega suutnud täpselt otsustada, kui kriitiliselt olid Anthony märkused mõeldud. Kuid kõhnas näos hiilgavate tumedate silmade, kergitatud lõua, kõrgendatud hääle, tervenisti kergitatud olemusega Anthony jätkas tolle temast tihtilugu otsekui välja voogava ladususega:
„Öelgem, et ma olen uhke ja terve mõistusega ja tark – olen ateenlane kreeklaste seas. Noh, ma võin läbi põruda seal, kus mõni pisem mees edu saavutab. Tema suudab jäljendada, suudab ilutseda, suudab olla innukas, lootusrikkalt ülesehitav. Aga see hüpoteetiline mina oleks jäljendamiseks liiga uhke, innukas olemiseks liiga terve mõistusega, utopismiks liiga elukogenud, ilutsemiseks liiga kreekalik.“
„Kas sinu arust kunstnik ei töötagi siis mõistusest lähtudes?“
„Ei. Kui ta on selleks võimeline, parandab ta oma jäljendusi üha stiililisest küljest ja valib teda ümbritsevate asjade hulgast omaenda tõlgenduste kohaselt alusmaterjali. Ent lõppkokkuvõttes kirjutab iga kirjanik seepärast, et see on tema viis elamiseks. Ära tule mulle rääkima, et see kunstnikule jumalast antud ülesande värk on sulle meelt mööda.“
„Ma pole isegi harjunud ennast kunstnikuks nimetama.“
„Dick,“ sõnas Anthony teisel toonil. „Ma tahan sult andeks paluda.“
„Mille pärast?“
„Selle tiraadi pärast; ausõna, ma palun andeks. Ma rääkisin efektitsemise mõttes.“
Mingil määral rahunenud Dick kostis:
„Ma olen sageli öelnud, et oma südames oled sa üks kunstivaenulik tegelane.“
Ajaks, kui nad Plaza valge fassaadi alla jõudnult pikkamisi munakokteili vahtu ja kollast sitkust mekkisid, oli jõudnud kätte krõbekülm hämarik. Anthony vaatas kaaslast. Richard Carameli nina ja otsaesine hakkasid aegapidi ühte karva minema; ühest tegi minekut punane, teise jättis maha sinine. Pilku peeglisse heites avastas Anthony rõõmuga, et tema enda nahk pole jumet kaotanud. Otse vastupidi: ta palgeil oli süttinud nõrk kuma – enda arust polnud ta veel ealeski nii hea välja näinud.
„Mulle piisab,“ ütles Dick trenni tegeva jõumehe häälel. „Ma tahan üles minna ja Gilbertitega kokku saada. Kas tahad ka kaasa tulla?“
„Miks mitte, ikka tahan. Kui sa mind vanematele ei ohverda ja Doraga nurka ei torma.“
„Mitte Dora, vaid Gloriaga.“
Üks ametimees teatas telefonitsi nende tulekust ning, tõusnud kümnendale korrusele, astusid nad mööda kaarjat koridori edasi ja koputasid korteri nr 1088 uksele. Ukse avas keskealine daam – missis Gilbert ise.
„Tere.“ Ta kõneles Ameerika daamilike daamide konventsionaalses keeles. „Noh, mul on kohutavalt hea meel teid näha …“
Rutakad hüüatused Dickilt ning seejärel:
„Mister Pats? No tore, tulge sisse ja jätke mantel sinna.“ Ta osutas ühele toolile ja muutis keelekasutuse tillukeste õhuahmimistega pikitud vannutavaks naeruks. „See on tõesti armas, armas. No kuule, Richard, sa pole ju nii kaua siin käinud … ei! … ei!“ Viimased ühesilbilised sõnad olid mõeldud pooleldi vastuseks, pooleldi punkti panekuks Dicki paarile ebamäärasele katsele sõna saada. „Noh, võtke istet ja rääkige, mida te olete teinud.“
Jalgu ristati ja ristati ka teistpidi; seisti ja kummarduti üliväga viisakalt; pandi imeks, kas missis Gilbert ise ka üldse istet võtab – lõpuks libistati end toolile ja keskenduti meeldivale vestlusele.
„Küllap seepärast, et sa oled nii hõivatud olnud – nagu ka muud,“ naeratas missis Gilbert mõninga kahemõttelisusega. Seda „nagu ka muud“ kasutas ta kõikide logisema kippuvate lausete tasakaalustamiseks. Kaks väljendit oli tal veel: „vähemalt minule paistab nii“ ning „selge ja lihtne“ – nende kolme vaheldumisi kasutamise tõttu jäi igast ta ütlusest mulje, nagu oleks see üldine mõtisklus elu üle ja nagu oleks ta kõiki asju arvesse võtnud ning viimaks põhilisima välja valinud.
Anthony nägi, et Richard Carameli nägu oli nüüd päris normaalne. Laup ja põsed ihukarva, nina viisakalt silmatorkamatu. Erkkollase silma pilgu oli ta fikseerinud tädile, õnnistades teda tolle terava ja liialdatud tähelepanuga, mida on noortel meesisikutel kombeks pöörata kõigile kasutamiskõlbmatuks muutunud naisisikutele.
„Mister Pats, kas teie olete ka kirjanik? … Noh, vahest õnnestub meil kõigil end Richardi kuulsuse paistel soojendada.“ Leebe naer missis Gilberti juhatusel.
„Gloria on väljas,“ ütles ta säärase näoga, nagu paneks paika aksioomi,