Tiiu talu tütrekene. Marje ErnitsЧитать онлайн книгу.
oleksid, ütles Liina ise välja, aga sootuks teise nurga alt, kui Tiiu seda kogenud oli.
„Kana kaitseb oma lapsi. Tibusid ei saa ka veel õue lasta, sest kull nokib nad siis ära,“ sõnas Liina elutargalt. „Ja ka jänesel on pojad, aga see oli vaid hoiatuslöök, mida ta tegi. Ta võib tagajalaga isegi rebasel soolikad välja tõmmata, kui see pesale liiga lähedale tükib. Ausalt, ma tean! Ja üldse – sügisel lähen ma kooli. Kahju, et sind veel ei võeta. Nii tore oleks, kui saaksime ka koolis koos käia – mina ja minu Tuhkatriinu, on ju!“
„Äh! Või Tuhkatriinu?“ röögatas üks salaja tüdrukutele seljataha hiilinud kaksikutest ja teine järeldas kuuldust, et siis olid ju nemad printsid, kui täditütrest sai printsess.
Tiiu võpatas ehmatusest, aga Liina oli selliste pealelendudega harjunud ja andis kohe ka kommentaari kuuldule.
„Printsid ei pea tööd tegema,“ lausus ta. „Teie pole mingid kuningapojad, vaid sulased. Vot! Võibolla kunagi …“
„Ei ole sulased!“ raius üks kaksikutest vastu ning esitas oma versiooni. „Meie oleme õpipoisid ja kunagi saavad meist peremehed, aga teie peate endale küll printsid leidma, sest meil pole tüdrukuid tallu vaja.“
„Nüüd on küll töö jänes,“ sekkus vaidlusse onu Raul, kes oma laste kombeid juba teadis. „Nä-äh! Juba jooksebki ära … võtke ta ruttu kinni, muidu jääte poolest palgast ilma!“
Seepeale haarasid kaksikud uuesti laokile jäänud kärul sangast ning kihutasid rataste kolinal sigala vahekäiku koristama.
„Kas sa näitasid Tiiule juba kõiki meie koduloomi?“ päris onu Raul ja viitas mingis suunas.
„Ei, aga kas me võime ponidega ratsutama minna?“ küsis Liina rõõmsaks muutudes ja vajus norgu, kui isa pead raputas.
„Nüüd hommikul? Ei. Enne töö, siis lõbu. Jootke parem lambatalled ära ja laske nad õue. Kui ma siin lõpetan, siis lähme koos ponisid kammima ja kes teab, ehk siis tõesti saab ratsutada – sõltub looma tujust,“ kõneles onu Raul oma rahulikul häälel ja läks kaksikutele järele.
Tiiu imestas Lagema farmi loomade rohkuse ja tujude üle, aga selle põhjuste kohta pärima ei hakanud, sest kuidas sa ikka küsid, kui kõik niigi nähtaval on. Poiste juurde minevale onule järele vaadates märkas Tiiu tema pea kohal lendamas väikeseid kuldkollaseid linde ja see imeline aupaiste oli küll küsimist väärt, kuid Liina ei näinud midagi ja vatras muudkui oma ponidest.
Lambaid jootes ja tallesid üle lugedes jättis täditütar numbrid, seitse ja üheksa, vahele ning sai ikkagi kokku kümme. Loomi farmi tagauksest välja karjamaale ajades avanes Tiiule imeline vaade.
„Kas see on teie koduloomade paradiis?“ küsis ta üllatust varajamata.
„Just!“ vastas Liina. „Ainult et keegi pole seda nõnda nimetanud. Ema ütleb, et sellest tuleb meie oma loomaaed. Praegu on meil vaid mõned kirjud pärlkanad, kaks jaanalindu ja ponid oma aedades, aga seda vaid esiteks. Lambad on vabalt, sest nemad niidavad rohtu ja võivad aedikute vahel vabalt ringi kõndida.“
Suuri kummikuid jalas lohistades tundis Tiiu end ahistatuna, aga kuna Liina rasketest jalanõudest väljagi ei teinud, jättis ka Tiiu need endale jalga, kuigi oleks parema meelega paljajalu kõndinud, vähemalt aedikutevahelisel õuemurul. Aimdus, et kummikute kandmine farmis oli üks tädi seatud nõuetest, osutus hiljem tõeks ja seda mitte vaid tütarlaste jalgade puhtust silmas pidades, vaid rohkem selleks, et loomi ümberkaudu leviva sõrataudi nakatumise eest kaitsta.
Lõunaks oli Tiiul Lagema farmist pilt selge, ainult et Liina jutt ei ühtinud igas punktis sellega, mida Tiiu ise nägi või arvas. Mõnda asja, mida tema silmas pidas, täditütar ei märganudki. Nii jäid Liinal nägemata ta oma isa pea kohal aurat moodustavate väikeste lindude lend, farmi akende võrku takerdunud kuldkollaste tiibadega liblikate rabelemine ja suured sinised kärbsed, mis poni silmanurkadesse kogunedes looma pisaraid kuivatasid. Mis sigade suurt hulka puudutas, siis Liina sõnul peeti neid kui rahapõrsaid, mitte pere lemmikloomi. Sellest, et igal pereliikmel oli siiski ka oma lemmik, sai Tiiu samuti aru, kuigi see jaotus oli üsna imelik. Liina armastas mõistagi ponisid, eriti seda ühte, mis oli talle sünnipäevaks kingitud. Onu Raul paistis kõige rohkem hoolivat lammastest, kuigi tegeles enamasti sigadega. Mis kaksikutesse puutus, siis neile meeldisid väikeste pärlkanade kuked, keda nad samaoodi häälisedes omavahel kaklema narrisid. Tädi Elleni lemmik oli arvatavasti suure udaraga mustavalgekirju lehm, keda ta kohvile koort valades aina kiitis. Tiiu jäi oma mõttes truuks Intsule, kuigi talle meeldisid ka Lagema talu kassid.
Esimene päev uues kodus oli töid ja tegemisi nii täis tipitud, et see muuks ruumi ei jätnudki. Alles õhtul, kui oli aeg voodisse heita, hakkas Tiiule kohale jõudma, et midagi oli puudu – need olid ta ema aina kuhugi kiirustavad sammud ja väikevenna tihkumine. Läks vaja veel palju öid ja päevi, enne kui Tiiu mõistis, et ei kuule neid samme ja seda nuttu enam kunagi, või kui, siis vaid unedes.
Üks imelik asi oli siiski endist moodi, aga sellest ei rääkinud Tiiu kellelegi. Tegelikult ei saanud ta ka ise päris täpselt aru, kas see igaöine ärkamine enne kukke ja koitu oli unes, või virgus ta ilmsi. Siis kuulis ta omaarust päris selgelt, kuidas isa ja ema voodis lamades omavahel rääkisid, kuid selle erinevusega, et ta sai nende jutust aru, mitte nagu varem. Sama tajus ta ka Andi puhul, sest väikevend ei tihkunud lihtsalt niisama nutta, vaid jutustas päeval juhtunud lugusid. Hetk enne päikesetõusu see kõik kadus ning uuesti ärgates oli nähtu ja kuuldu Tiiul meelest läinud, kuid mitte kustunud.
Kui onu Raul hommikul küsis, kuidas Tiiu talu tütrekene oma uues kodus magas, vastas tüdruk, et hästi, sest ta tõepoolest ei näinud unes neid halbu asju, mis tema perega juhtunud olid. Onu vaatas last kahtleval pilgul ning lubas, et peagi saab ta endale päris oma voodi ja siis on ka uni rahulikum. Tädi Elleni mured olid teistsugused ja Tiiule võõrad, aga siiski temaga seotud.
Tädi ei rääkinud pereringis enam suurt muust kui Tiiu talu kindlustusest ja õe ning ta lapse matustest.
„Kuidas sa kisud nad lahku, kui tuli nad nõnda kokku on sulatanud,“ kuulis Tiiu ühel varahommikul tädi Ellenit kõnelemas ja mis kõige kummalisem: tädil oli justkui Tiiu ema hääl ja nii arvaski tüdruk esmalt, et kuulis seda juttu unes.
„Aga ära sellest teistele kõnele, sest mida teavad kaks, seda teavad varsti kõik,“ lausus onu Raul isalikult, kuigi rääkis siiski onu häälel.
„Komme nõuab kahte kirstu, aga minu süda ütleb, et nad võiks ühte panna,“ sõnas tädi ja ohkas.
„Siis tee nagu süda käsib ja lase rahval arvata, mis rahvas tahab,“ sosistas onu ja lisas: „Mida sul valida on? Kirstusid ju sellistel puhkudel nagunii vaatamiseks ei avata ja surnukuuri tohtrile võib ju meelehead pakkuda – ta ka inimene.“
„Ei tea,“ kahtles tädi ja sinnakohta see kõnelus lõppes, sest üle toa lae liugles esimene päikesekiir ja Tiiu jäi uuesti magama.
Kui ta ärkas, olid kõik teised juba köögilaua ääres, aga teda ennast polnud justkui kusagil.
„Magad või?“ sakutas Liina teda ja näpistas siis kõrvast.
Sellest valust taipas Tiiu, et ta oli siiski olemas, istus koos teiste lastega laua ääres ning sõi midagi.
„Meie Tuhkatriinu on täna tõeline unekott!“ märkis üks poistest ja kopsas jalaga laua all vastu tüdruku säärt nii valusalt, et see viimsegi une võttis.
Tiiu ei pahurdanud, aga uimane oli ta tõesti ja põhjuse sellisele olekule ütles välja tädi Ellen ning tema oli tõesti väga pahur.
„Jätke ta rahule,“ ühmas tädi ja istus ka ise köögilaua äärde keha kinnitama, lisades: „Tal on täna see päev, mil ema ja vennake maamulda maetakse. Olge lõunaks valmis! Ja et kõik oleks nii, nagu mina ütlesin. Isa viib teid kella kaheks kabeliaeda, aga meil Tiiuga tuleb varem minna. Kirikuõpetaja lubas orvu riidesse panna ja vallast saab abi muude asjade ostmiseks. Sina Liina tõmba oma toas asju koomale, et ka teine voodi