Tiiu talu tütrekene. Marje ErnitsЧитать онлайн книгу.
Näis, nagu muretseksid teised inimesed rohkem selle üle, mis pidanuks üksnes tema mure olema, seepärast laskis ta kõigel vabalt veereda – just nõnda, nagu see tema kodutalus oli kombeks olnud.
Tiiul polnud õrna aimugi, mida üks matus endast kujutas ja miks pidi ta kirikukantselei laoruumis musti kleite selga proovima. Midagi ta muidugi aimas, aga seda vaid multifilmi versioonis, sest tegeliku elu kogemus selles vallas oli tal veel puudu. Kuna kõik tema enda riided ja mänguasjad olid kodumaja kahjutules hävinud, pani kirikuõpetaja suurde pappkasti hulga asju, mis tädi Elleni arvates orvule vajalikud olid. Mis mänguasjadesse puutus, siis neid võis Tiiu ise valida ja võtta, kuid tal polnud mingit tahtmist mängida asjadega, mis olid juba ära mängitud või kellegi teise kaisus kulunuks muutunud.
Leidnud lõpuks sobiva kleidi ja kingad, jättis tädi Ellen need Tiiule selga ja tassis ülejäänud riietest pungil täis pappkasti õpetaja abiga auto pakiruumi ning edasi läks sõit vallamajja. Seal pidi Tiiu autos istudes kaua aega ootama, enne kui tädi tagasi tuli. Oma mõttes oleks ta selle ajaga jõudnud Vanakülas oma endises kodus ära käia ja Intsu üles otsida, sest vallamaja asus just poolel teel Vanaküla ja Teearu vahel.
Maja, kus tädi Ellen oma sõnul käis vallavolikogu istungeid juhatamas, asus Kirikukülas ja seal oli muidugi ka kirik ning nagu hiljem selgus, siis koolimaja samuti. Seni oli Tiiu koos ema ja väikevennaga käinud vaid Kirikuküla suures kaupluses, tõsi, enamasti siiski küll poemaja kõrvale ehitatud turuplatsil, kus oli hulga väikeseid majakesi, igasugu kraami ja palju rahvast. Poekaupa ostis ema harva, aga turul huvitas teda kõik, mida müüdi. Suuremate laatade korral seisid nad kolmekesi turu värava juures ja siis müüs ema seal oma kedratud lambavillast kootud sokke ja kindaid ning Tiiu võis vankris istuvat Andit kiigutada.
Kui Tädi Ellen lõpuks pika ootamise järel vallamajast välja tuli, oli ta tuju parem kui ennist, kuigi näo järgi võis arvata, et ta oli just äsja nutnud. Telefoni ekraanilt kellaaega silmates pomises tädi midagi mõistmatut ning tegi siis valjuhäälse otsuse: „Olgu peale! Me jõuame siiski veel ka gümnaasiumist läbi käia!“
Nii sai Tiiugi lõpuks aimu, mis koht see oli, millest kaksikud aina rääkisid. Nii palju Tiiu juba teadis, et Andumärdid läksid sügisel kuuendasse ja Liina esimesse klassi ning et tema ise pidi selle asjaga veel aasta ootama. Ema oli talle kooliminekust jõudnud siiski üht-teist kõnelda, kuid polnud seda kohta kunagi gümnaasiumiks nimetanud. Tädi seevastu ei võtnud sõna koolimaja just eriti sageli suhu. Tema nimetas üldse paljusid asju teiste nimedega, kui Tiiu seni oli harjunud kuulma.
„Kuula nüüd hoolega ja pea meeles, mis ma sulle ütlen, tüdruk!“ sõnas tädi karmilt ja asus innukalt seletama, mida Tiiul teha ja kuidas käituda tuli. „Kõigepealt teretad, ütled oma nime, siis vanuse ja seejärel vastad küsimustele, mis sulle esitatakse! Tead sa ikka kõiki neid andmeid?“
Tiiu noogutas. Ema õpetuse kohaselt pidas temagi teretamist igal pool esmavajalikuks ning teadis, et laps alustas täiskasvanutega kõnelemist vaid siis, kui temalt midagi küsiti ning päris võõrastega ei tohtinud väikesed tüdrukud üldse rääkida, kaasa minemisest rääkimata. Nii tunduski Tiiule, nagu oleks keegi tol hetkel talle soovitanud: „Jookse!“ ja sel hüüdjal oli ta ema hääl.
Tiiu olekski seda teinud, kui tädi poleks tal käest haaranud ning sügavalt silma vaadates lisanud: „Mõistad!? Kui sa selle testi ära teed, siis saad sa juba sel sügisel hakata koos Liinaga koolis käima. Said aru?“
„Mitte eriti …“ sosistas Tiiu, kuid loobus mõttest jooksu pista.
„Olgu! Ma seletan sulle,“ lausus tädi Ellen ning hoidis lapse kätt oma tugevas haardes. „Praegu on meil sinuga käsil mitu asja ühekorraga. Rauda tuleb taguda, siis kui see tuline on. Matame su ema ja venna maha, aga sinna on veel poolteist tundi aega ja vallast anti meile erandkorras luba sind kooliküpseks tunnistada, juhul muidugi, kui sa õpetajate poolt koostatud testi läbid. Praegu sõltub sinu edasine käekäik sellest. Ja ära muretse, sest kuni su jalad minu laua all on, oled sa toidetud ning kaitstud ka siis, kui meil nüüd halvasti läheb. Kirik annab sulle riided selga ja vallalt saab materiaalset abi, kuid ennekõike pead sa ise tragi olema. Kas said aru?“
Poolteist tundi polnud Tiiu jaoks mingi aeg, sest tema mõõtis oma aega ikka veel päevade ja öödega, aga kui tädi nii ütles, siis tuli nõus olla ja pead noogutada.
„Olgu, tubli tüdruk!“ sõnas tädi heaks kiitvalt ja laskis lapsel käest lahti.
Enne koolimajja sisenemist Ellen siiski peatus hetkeks, silus Tiiul juukseid ja libistas oma käe üle tüdruku kleidi, vaatas seejärel ukseklaasil enda näopeegeldist ning hingas sügavalt sisse, lausudes: „Läksime siis!“
„Vallamajast helistati. Ma juba ootasin teid,“ sõnas vanem naisterahvas, keda tädi käteldes oli koolijuhatajaks nimetanud. „Lähme minu kabinetti. Klassijuhataja tuleb ka kohe. Ma saan aru, et see on eriolukord, aga …“
Mida suured inimesed omavahel edasi rääkisid, see läks Tiiu kõrvust mööda ning köitis uuesti tähelepanu alles siis, kui tädi teda kõrvast napsas.
„Ärka üles, kullake! Nüüd on sinu kord,“ lausus ta ja püüdis samas õpetajate ees vabandada. „Tegelikult on ta väga andekas – lausa indigo laps, aga see tuleõnnetus viis ta tardumusse, kuid küll me sellest välja tuleme. Sellepärast ma tahangi, et ta saaks koos Liinaga oma kooliteed alustada, sest üksi läheks see tal raskeks.“
„Tiiu, Tiiu talu tütrekene, ütle siis nüüd meile oma päris nimi ja kui vana sa oled?“ küsis vanem õpetaja omamoodi naljatada püüdes ja noorem, kes siis ilmselt oli tulevase esimese klassi juhataja, istus arvutilaua äärde, et kõike kuuldut kirja panna.
Tiiu tundis, kuidas puna talle palgeisse tõusis ning keel suud lukust lahti ei tahtnud keerata. Kui aga tädi Ellen oma suure kämbla talle õlale asetas, läksid tüdruku keelepaelad valla.
„Olen kuueaastane. Ma olen Tiiu Kasenurm Vanakülast,“ sõnas ta ühe hingetõmbega ja oleks veel valla ja maakonna nimegi öelnud, kui õpetaja poleks oma järgmise küsimusega temast ette jõudnud.
„Ja kas sina, Tiiu Kasenurm Vanakülast, tunned ka kirjatähti? Või oskad koguni lugeda?“
Tiiu silmitses koolijuhataja selja taha kabineti seinale riputatud kalendrit ja hakkas numbreid üle lugema, kuid kolmeteistkümnest kaugemale ta ei jõudnud.
„Nii-nii!“ sõnas vanem õpetaja ja lükkas Tiiu ette mingi paberilehe. „Numbreid lugeda sa mõistad, aga kuidas on lugu kirjatähtedega?“
„Mul on alfabeet peas ja ema vana kooliaabitsa olen ma sada korda läbi lugenud,“ ütles Tiiu, kuid ei taibanud, et paberileht ta ees oli mõeldud lugemiseks.
„So-oh! Aga loe siis palun, mis sellel lehel kirjas on,“ tahtis õpetaja teada.
Tiiu vaatas valget lehte, kuid kimbatusse ei jäänud.
„See on tühi leht,“ sõnas ta siis ja küsis õpetaja pettunud nägu nähes: „Kas ma pean siia oma nime kirjutama?“
„Oi, vabandust!“ hüüatas vanem õpetaja ehmunult, sest märkas alles siis, et oli lapsele vale paberilehe ulatanud. „Soh! Oh seda asjaajamist küll. Täna on ikka nii raske päev, et asjad lähevad sassi.“
Selle lause peale tädi Ellen muigas endamisi ja see oli kindel märk, et just tema tahtmine võidule pääseb.
„Olgu peale! Kirjuta siis oma nimi,“ sõnaski koolijuhataja peale mõningast paberilehtedes sorimist ja pöördus seejärel arvuti taga istuva noore õpetaja poole: „Pane ta oma klassi nimistusse. Aga katseajaga. Kui ei sobi, läheb üle lasteaia vanemasse rühma.“
„Väga hea, mu kullake!“ oli aga see lause, mis ta Tiiule ütles. „Sa mõjud lausa tervendavalt.“
Tädi Ellen ei saanud õpetaja jutust aru muud, kui vaid seda, et ta kadunud õe tütar oli sel aastal kooli astuvate laste nimekirjas sees ja võis hakata koos tema tütre Liinaga koolis käima.
„Hästi