Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat. Kasey MichaelsЧитать онлайн книгу.
temasse üsna tõsiselt.
Matt vihkas ajakirjanikke. See käis töö juurde: politseinikud ja ajakirjanikud on loomuldasa vaenlased.
Mis tõi ta uuesti tagasi selle juurde, miks ta üldse siin seisis ja vaatas, kuidas Jessica uue paugutaja tulle viskas ega kõndinud minema, et päästa iseennast ja võib-olla oma töökohta.
„See oli päris lõbus,” sõnas Sam Matti kõrval, kuigi Matt polnud kuulnud teda lähenemas. „Ma ei rääkinud neile midagi, mida nad juba ei teadnud. Senimaani on Jade saanud kuus kõnet Jessicale ja kaks korda nii palju Joliele. Nüüd läheb kõik kõneposti.”
„Ja midagi olulist pole kõnedest laekunud?”
„Sõltub sellest, kas Jess ja Jolie on huvitatud kolmest abieluettepanekust, kutsest esineda kellegi vanaisa üheksakümnenda sünnipäeva peol ja ühest üsna rõvedast ettepanekust, millest Jade informeerib võib-olla politseid.”
„Ja see on alles algus,” ütles Matt ega teadnud, kas naerda või nutta.
„Tõtt-öelda tundus Jade minu meelest pisut ärritunud, et keegi pole tahtnud temaga rääkida.”
„Ja ometi kinnitavad kõik mulle, et temal on nendest kolmest kõige rohkem loogilist mõtlemist.” Matt vaatas poodiumi poole, kus mõlemad naised parajasti mikrofoni riiete küljest lahti võtsid. „Tundub, et saade on läbi. Kas teil on aega meiega koos õhtust süüa?”
„Suur tänu, aga ei ole,” ütles Sam, kui Jolie tema poole tuli. Mehe tähelepanu koondus täielikult naisele, kes vaatas teda, nagu oleks ta ainus turvaline sadam mäsleva tormi eest. Paar võttegrupi liiget astus autogrammi paludes naise juurde ning tema nõustus oma Jolie Sunshine’i patentnaeratusega. „Me tahame võimalikult kiiresti ära lennata. Kas sa siis kolid minu juurde? Hiilgav. Minu meelest on see hea mõte.”
„Jah, arvan, et kolin küll. Suur tänu,” ütles Matt, jälgides pilguga Jessicat, kes tänas võttegruppi ja tõusis koguni kikivarvule, et üht Kevini-nimelist poissi suudelda. „Ja sealt tuleb Häda, naeratades, nagu oleks teinud midagi head ja ootab ilmselt paid. Ilmselt mingi blondiinivärk, eks ju?”
„Jess ei ole loomulik blond. Mina tundsin teda juba viie aasta eest. Anna mulle stereotüübid andeks, aga selle kena juuksetooni all tuksub brüneti asjalik aju. Kuid keha, nagu Jolie mulle kinnitab, on täiesti ehtne, kui sul peaks olema selles suhtes küsimusi tekkinud. Sest ma olen näinud, kuidas sa teda vaatad, Matt, kui ta tähele ei pane. Keda on hoiatatud, see on relvastatud, nagu öeldakse. Jessica on sametisse mähitud teras – niisama ambitsioonikas kui Jolie, niisama asjalik nagu Jade ja niisama järjekindel nagu Teddy.”
„Hoiatust kuulda võetud. Aga ema jätsid sa välja.”
„Ta jättis ennast ise välja, kui jooksis minema, kui Jessica polnud veel teismeeaski. Jade pole ikka veel ema meest kätte saanud – kes on juhtumisi ka Teddy vend, kui sind peaksid viletsad seebiooperid huvitama. Nad elavad Hawaiil, või vähemalt elasid, kui Jade nendega viimati ühenduses oli. Nad ilmselt isegi ei tea, et Teddy on surnud.”
„Jess rääkis mulle. Ta peab neid mõlemat ka kahtlusaluseks – ilmselt seetõttu, et pigem vihkab ema kui tunnistab, kui suurt valu see talle tegi, kui ema nad maha jättis. Ma olen ajanud paar tundlat välja, kuid seni pole veel midagi laekunud.”
„Mis asjus pole seni veel laekunud?” uuris Jessica, pühkides kokku kägardatud salvrätikuga põske ja kortsutades siis salvrätti silmitsedes kulmu. „Jessas, Madge käis täna põsepunaga küll heldelt ringi. Aga mis sellest. Kui teil oleks midagi tähtsat, oleksite mulle juba rääkinud. Mis te arvate, kas saade oli hiilgav?”
„Kindel see. Fantastiline.” Matt viipas Jolie poole. „Mis oleks, kui jätaksite nüüd hüvasti ja meie sõidaksime Sami poole, et Jade saaks su ära kägistada?”
Jessica rosinapruunides silmades lõi helkima lõbus tuluke. „Talle juba helistatakse, jah? Ma tahtsin küll tellida spetsiaalset numbrit, aga mul ei olnud aega ning produtsent ei lubanud mul telejaama reeglite tõttu oma numbrit anda. Jade’i number oli järgmine, mis mulle meenus. Tean-tean, ma kutsusin välja terve hulga sõgedaid. Aga meil pole vaja rohkemat kui üht õiget kõnet ja siis on kogu vaev seda väärt. Küll Jade sellest aru saab.” Jessica vaatas Sami poole. „Või ei saa?”
„Las mina vastan,” sekkus Matt ja Jessica pöördus uuesti tema poole. „Fishtowni kägistaja juhtumi uurimise ajal tuli linnavalitsuse löögirühmal või kuidas iganes nad seda populaarsusjanus poliitikute kampa nimetasidki, hiilgav idee seada sisse kuuma liini telefon. Nad pakkusid vahistamise ja süüdimõistmiseni viiva info eest välja isegi kopsaka vaevatasu. Ma tõin sulle toimiku koopia, Jess, asjasse puutuvad osad. Kuid ma ei toonud sulle kuuma liini kõnede üleskirjutusi, sest nende vedamiseks tulnuks rentida veoauto. Niipalju kui Sam rääkis, on Jade saanud seni ainult jaburaid kõnesid, kuid küll tuleb ka teisi. Inimesi, kes tunnistavad, et nemad ongi mõrtsukad – kümnete kaupa. Ja neid kõiki tuleb kontrollida. Sa avasid praegu ukse kõigile õnnetutele ja haledatele hädapätakatele ja kuna me ei tea, kes neist valetab, kes on peast segi ja kes võib-olla enesetapukalduvustega, tuleb neid kõiki kontrollida. Oled ikka veel rahul?”
„Mitte nii väga,” tunnistas Jess õlgu kehitades. „Kuid me vajame ainult üht juhtlõnga.”
„Korruta seda edasi ja võib-olla meil tõesti veab. Kuid ma ei panustaks selle peale sinu säästujuuksevärvi pudelitki.”
Jessica pöördus Sami poole, kes oli juba käed kaitseks näe ette tõstnud. „Ja siis veel öeldakse, et mehed ei klatši. Isver! Jolie! Tule ja anna oma suure suuga kallimale kere peale.”
Jolie andis viimase autogrammi, tuli teiste juurde ja pani käe Samile piha ümber. „Millest ma ilma jäin?”
„Loogiline vastus oleks, et lennukist, kui see poleks juhtumisi Courti lennuk ega ootaks meid,” vastas Sam Jolie meelekohta suudeldes. Siis tõmbas mees käega üle suu. „Sa maitsed nagu jumestuskreem.”
„Ma tean, kuid mõtlesin, et ei raiska aega selle mahapühkimisele ning siis uuele jumestamisele kaamerate jaoks, kes meid lennujaamas ootavad. Kas pole, Jessica Marie?” küsis Jolie õde põrnitsedes.
„No mis siis, kui ma ütlesingi publikule, et te lendate Samiga täna õhtul eralennukiga rannikule? Kah mul asi. See on ju reklaam, eks? Reklaam on hea.”
„Kuidas sa saad öelda midagi sellist pärast seda, kui nägid, kuidas paparatsod mind Teddy matusel jälitasid... ah, unusta ära. Sul pole vist aimugi.” Jolie pilk ahenes. „Või on sul selleks mõni muu põhjus. Võib-olla sa tahtsidki, et ajakirjanikud lennujaama tormaksid?”
Jessica pööritas silmi. „Ära ole tobe, Jolie. Ma ju ütlesin, ma tegin vea. Mingit muud motiivi ei olnud. Ehkki, kui sa muidugi poetaksid kusagil üleriigilisse ajakirjandusse, et esinesid äsja eksklusiivselt vestlussaates „The Sunshine Report”, ei kurdaks ma sugugi.”
„Sa oled pildilehetüdruku riietes barrakuuda,” nähvas Jolie süüdistavalt ja ohkas siis. „Olgu, olgu, ma mainin sind. Aga siis jääd sa mulle võlgu. Kõvasti.”
„Muidugi. Ja maksan ära niipea, kui sa küsid.”
Järsku nägi Matt – võib-olla sellepärast, et oli väsinud, võib-olla sellepärast, et suhtlemine Sunshine’i tüdrukutega hakkas tema tervet mõistust pudendama – selles kõiges midagi naljakat. „Sam? Ega sa ei kuulu juhtumisi mõnda fantaasiaspordi meeskonda?”
Sami kulm tõmbus kortsu. „Kuulun küll. Aga mis on sellel...”
„Ma ei tea ise ka. See siin tundub lihtsalt naisteversioonina. Meie vahetame Donovan McNabbi Brett Farve’i vastu ja nemad vahetavad solvanguid teenete vastu. Mulle meeldib vist meeste variant rohkem. Tule nüüd, Jessica. On aeg minna tagasi Sami majja ja kohtuda sinu õe ja Courtiga. Minu meelest tahavad nad sinuga rääkida.”
„Vean kihla, et tahavad,” nõustus Jessica ja Mattile tundus, et näeb tüdrukut esimest korda pisut närvi minevat. „Kas sa