Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
ladusalt läinud. Lummatuna üksikasjadest, kui nutikalt oli tema mees saanud hakkama raskustega, mida Alkmene oli ta lahendama saatnud, ja elevil sellest, et ta on elusalt ja tervelt tagasi, võttis naine ta oma voodisse. Zeus venitas ühe öö kolme öö pikkuseks, et asjast rohkem rõõmu tunda. Kui viimaks saabus hommik, ta lahkus.
Amphitryon – tõeline Amphitryon – jõudis samal hommikul Mükeenest tagasi ja oli hämmastunud, kui nägi, et Alkmene teab juba tema võiduka retke viimast kui üksikasja.
„Aga sa ise ju rääkisid mulle, sa mu kallis mehetobuke,” ütles Alkmene. „Ja siis me armatsesime – ja oh, kui imeliselt! Me armatsesime üha uuesti ja uuesti ning sellise tulisuse ja jõuga! Teeme seda uuesti!”
Amphitryon oli veetnud tolmusel teel Tirynsi ja Teeba vahel omajagu päevi ning just sellist armuihalist elevust nii väga oodanud, et ei teinud naise kummalisest avaldusest väljagi, vaid hüppas tänulikult voodisse.
Kui nad olid lõpetanud, ei saanud Alkmene jätta tegemata märkust, kui erinev oli olnud Amphitryoni armatsemine nüüd ja eelmisel ööl.
„Sa teed nalja!” hüüatas Amphitryon. „Läinud ööl olin ma alles teel. Küsi mu sõduritelt.”
„Aga…”
Neil oli pikk jutuajamine ja nad otsustasid, et ainult TIRESIAS on nii tark ja läbinägelik, et suudaks mõistatusele valgust heita. Silmadega ei näinud Tiresias midagi, kuid oma prohvetliku mõistusega nägi ta kõike.
Pime Teeba selgeltnägija kuulas ära nende erinevad jutustused eelmise päeva sündmustest. „Esimene külaline sinu voodis oli Taeva Isa, Zeus,” ütles ta Alkmenele. „Ja nüüd toimub sinu sees midagi erakordset.”
Tal oli täiesti õigus. Alkmene, kes oli maganud kiiresti üksteise järel Zeusi ja Amphitryoniga, oli neist mõlemast rasedaks jäänud. Tema üsas võtsid kuju kaksikud, kaks poega – ühe isaks oli Zeus ja teise isaks Amphitryon. Selline polüspermia nähtus on suuri pesakondi sünnitavate loomade, näiteks kasside, koerte ja sigade juures üsnagi tavaline, kuid inimeste puhul haruldane. Haruldane, kuid mitte tundmatu. See fenomen võib rõõmustada nime üle heteropaternaalne superfekundatsioon19. Üleval Olümpose mäel ei jäänud midagi selle juures Herale teadmata. Veel kunagi ei olnud Taeva Kuninganna oma abikaasa vallatlemiste pärast nii raevus olnud. Tema silmis olid Zeusi armulood SEMELE, GANYMEDESE, IO, KALLISTO, Danae, LEDA ja EUROPEGA selle koletisliku, alandava reetmise kõrval tühiasi. Võib-olla sai truudusemurdmist selle viimasega lihtsalt liiga palju, see oli viimane piisk kannatuste karikasse, võib-olla tundus Herale, et Zeusil olid olnud mängus tõelised tunded, võib-olla aga tundis ta erilist põletavat piinlikkust sellepärast, et see kõik oli sündinud unenäo pärast, millest ta oli ise Zeusile jutustanud. Mis ka polnud selle põhjuseks, kuid lepitamatult kättemaksuhimuline Hera vaatas, kuidas Alkmene sünnitusaeg aina läheneb, ning otsustas teha ükskõik mida ja kõik, mida ainult suudab, et selle nii solvava liidu vili hävitada.
Hera võis loota – aga loomulikult –, et esimese võimaluse kättemaksuks annab tema abikaasa enda edevus. Võimalus tuli selle päeva eelõhtul, kui Alkmene pidi sünnitama, ja Jumalate Kuningas oli nokastanult Olümpose mäel. Kuna Zeus oli Zeus, ei suutnud ta end tagasi hoida.
„Järgmine laps, kes Perseuse suguvõssa sünnib, saab valitsema kogu Argolist,” pahvatas ta.
„Kas sa mõtled seda tõsiselt, abikaasa?” küsis Hera kähku.
„Loomulikult mõtlen ma seda tõsiselt.”
„Vannu seda kõigi ees.”
„Päriselt või?”
„Kui sa mõtled seda tõsiselt, siis vannu.”
„Olgu pealegi,” ütles Zeus sellest tõsidusest hämmeldunult, kuid olles kindel, et miski ei saa valesti minna. Alkmene pidi ju juba iga hetk sünnitama. „Ma kuulutan teie ees,” lausus ta valju selge häälega, „et järgmine laps, kes Perseuse vereliinist sünnib, saab Argolise valitsejaks.”
Te kindlasti mäletate Perseuse teist lapselast Mükeenes, Sthenelost? Hera teadis, et ka Sthenelose naine Nikippe on lapseootel, kuigi tema oli kandnud last kõigest seitse kuud. Sellest asjaolust oleks piisanud, et enamiku plaanid nurjata, kuid Hera ei olnud selline nagu enamik. Tema oli abielutruuduse jumalanna, Taeva Kuninganna ja, veelgi enam – solvatud naine. Oli selge, et kui tal on ainult olemas tahe – ja kellelgi pole eales olnud teravamat tahet –, leiab ta ka võimaluse.
Ta kutsus oma tütre EILEITHYIA, sünnitusjumalanna20, ja käskis tal otsekohe minna Teebasse, istuda toolile Alkmene magamiskambri ees, hoida jalgu kindlalt ristis ja jääda sellesse asendisse edasiste korraldusteni. Jumalanna selline asend rasedale nii lähedal ei lase Alkmenel oma jalgu avada ja sünnitada ning Hera teadis, et aja jooksul lämmatab ja tapab see tema üsas vangis olevad lapsed. Ise läks Hera samal ajal Tirynsi, kaasas jook, mis pidi panema Nikippet enda ja Sthenelose poega enneaegselt ilmale tooma.
Keeruline, julm ja ebameeldiv plaan, kuid nutikas ja tõhus. Eileithyia võim oli selline, et valust väänlev Alkmene ei saanud tõesti oma jalgu avada. Tirynsis tõi Nikippe aga edukalt ilmale terve poisi, kellele tema ja Sthenelos panid nimeks EURYSTHEUS.21
Hera läks võidurõõmsalt tagasi Olümposele. „Kallis abikaasa,” lõõritas ta. „Ole valmis ülimaks rõõmuks! On sündinud poiss, ja pealegi veel Perseuse otsene järeltulija!”
Zeus naeratas laialt. „Õigus, muidugi. Ma arvasingi, et see võib nii olla.”
„Milline imetore uudis,” kudrutas Hera. „Mul on tema vanemate pärast nii hea meel! Sthenelos on muidugi Perseuse lapselaps, kuid Nikippe vereliin on samuti eeskujulik. Suurepärane sugupuu. Tema esivanemateks pole mitte üksnes Pelops, vaid ka…”
„Oota, oota, oota… Nikippe? Sthenelos? Mis, pagan päralt, neil selle asjaga pistmist on?”
„Oh, kas ma siis ei öelnud?” Hera tegi üllatunud näo. „Need olidki Nikippe ja Sthenelos, kes maailmale poja kinkisid.”
„A-aga…”
„Kas on varem kuuldud sellist oivalist uudist! Ja nüüd, täpselt nii, nagu sa vandusid, kasvab sellest poisist – Eurystheus on tema nimi –, Sthenelose pojast ja Perseuse järeltulijast, Argolidi valitseja.”
„Aga…”
„Täpselt nii, nagu sa vandusid,” kordas Hera oma armsaimal toonil. „Kõigi ees. Ja ma tean, et sa hoolitsed, et sellele poisile kunagi mitte vähimatki halba ei sünniks. Sest sinu sõna on seadus ja võimas Kosmos tõstaks häält ja Olümpos mõraneks ja jumalad langeksid, kui sa peaksid olema nii rumal, et omaenda sõna vastu minna.”
„Ma… ma…”
„Sinu suu on lahti, kallis, ja süljerida venib su habemest otse sülle. See pole sugugi kena vaatepilt. Kas soovid, et Ganymedes otsib sulle salvräti?”
Zeus oli meisterlikult üle mängitud. Hera teadis, ja ka Zeus ise teadis, et ta on sunnitud oma vannet pidama ja laskma sellel Perseuse täiesti ootamatult välja ilmunud järeltulijal, sellel Eurystheusel, Argolidi – Mükeene, Korintose, Arkaadia ja Argose ühendatud maade – valitsejaks saada. Kõik plaanid, mis Zeus oli enda ja Alkmene poja jaoks sepitsenud, ähvardasid nüüd tühja minna. Õnnetu poiss sünnib surnuna ja Hera on võitnud. Ükski abikaasaga sõjajalal olev mees ega naine ei lase kunagi teisel peale jääda, kui vähegi võimalik, kuid Zeusil ei tulnud pähe midagi, mida ta võiks nüüd ette võtta. Ta istus oma troonil ja haudus süngeid mõtteid.
Zeusi ja ka ajaloo õnneks oli Alkmene kommetelt sama kena kui välimuselt. Head inimesed tõmbavad ligi ustavaid, armastavaid sõpru ja keegi pole olnud ustavam ega armastavam kui kaks naist, kes Alkmenet teenisid, GALANTHIS ja HISTORIS. Seitse päeva ja seitse ööd olid nad vaadanud, kuidas nende vaene sõbranna ja emand tema sees kasvava koorma tõttu valust viskleb. Viimaks mõtles Historis, kes oli Tiresiase tütar ja ülimalt arukas, välja plaani.
Magamiskambri
„Kuigi selle kõla põhjustab masendust,” nagu võib-olla laulaksid Mary Poppins ja korstnapühkija Bert.
Ka „Ilithya”. Mina hääldan tema nime – ilmselt valesti – nagu „Alicia”-t, ainult susistades. Eileithyiat kujutatakse naisena, kes vibutab tõrvikut, mis kujutab sünnitamise põletavat valu, või kätega, mis on tõstetud, et laps valguse kätte tuua. Roomlased kutsuvad teda Lucinaks või Natioks.
Eurystheus tähendab laiaõlgset, mis võib vihjata, et sünnitus põhjustas Nikippele valuhoo, kui laps tema üsast väljus.