Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
kostsid kambrist karjed. Kas need võisidki olla uudised, mida ta ootas? Alkmene toa uks paisati lahti ja välja sööstis Galanthis, kes plaksutas käsi ja hüüdis, kuid mitte ahastusest, vaid rõõmust.
„Levitage uudist, levitage uudist!” hõiskas ta. „Meie emand on sünnitanud! Oh rõõmus, rõõmus päev!”
Rabatud Eileithya kargas püsti. „See on võimatu!” hüüdis ta. „Näita!”
Liiga hilja taipas ta, et ta oli meelitatud püsti tõusma ja jalgu liigutama. Avatud uksest nägi ta, kuidas Alkmene, keda Historis abistas, jalad laiali ajas ja surus. Kõigepealt üks, siis ka teine laps tulid ilmale ning täitsid õhu tugeva ja terve kisaga. Eileithyia mässis rõivad tihedalt keha ümber ja põgenes sündmuskohalt. Ta teadis hästi, kui kohutav on Hera raev, kui ta juhtunust kuuleb.
Hera oli tõesti maruvihane, kui sai teada, mis oli juhtunud. Raevuka käeviipega muutis ta häbematu, salaplaane sepitseva Galanthise nirgiks.22
Ta polnud kunagi tundnud end nii petetu ja alandatuna. Ta vandus, et on sellest hetkest peale igaveseks ajaks Alkmene ja Zeusi poja vaenlane.
Kuid milline kaksikutest oli Zeusi ja milline Amphitryoni oma? Mõlemad lapsed olid kenad, energilised, tugevad ja – nagu võibki arvata, kuna nende sünd oli kaheksa päeva üle aja läinud – kopsakad. Narruseni armastavad vanemad panid esimesena üsast väljunud kaksikule nimeks Alkides, tema vanaisa Alkaiose, Perseuse poja auks, teist aga hakkasid nad kutsuma IPHIKLESEKS.23 Nad ei teinud vahet, kumb oli sureliku poeg ja kumb jumala poeg.
Kuid nad pidid õige pea teada saama, kumb on Zeusi poeg.
ELUSAD MAOD
Villa, mille kuningas Kreon oli Amphitryoni ja Alkmene Teebas viibimise ajaks nende käsutusse andnud, seisis vaikselt kuuvalguses. Ainult kõige tähelepanelikum tunnimees, kelle meeled on ülimalt teravaks häälestatud, oleks märganud, kuidas maja lähedal vajus kõrge rohi lahku ja üle muru roomasid loogeldes terrassi poole kaks türkiisikarva madu.
Hera ei tahtnud kaotada hetkegi aega, vaid vallandas kohe kättemaksu jultunud surelikule titale, kes oli söandanud sooritada kuriteo ja lasknud endal sündida. Tundmata muret selle pärast, kumb kaksikutest oli sündinud tema abikaasa kõrvalehüppest, saatis Hera kaks mürgimadu, et tappa nad mõlemad.
Üks murelik nirk vaatas abitult, kuidas maod vonklesid üle terrassi toa poole, kus äsjasündinud lapsed magasid. Galanthis sai ainult loota ja palvetada.
Järgmisel hommikul vara ärkasid Amphitryon ja Alkmene Historise hüsteeriliste kriisete peale.
„Oh, tulge, tulge!” kutsus ta ja tõmbas neil lina pealt.
Ärevil paar järgnes kiljuvale neiule kaksikute tuppa, kus neid võttis vastu erakordne vaatepilt. Kaks lapsukest lamasid hällis. Ühe nägu oli hirmust kõver ja karjumisest lilla.
Teine lamas selili ja põtkis jalgadega õhku. Tema mõlemas lohukestega pihus oli kägistatud rästik. Ta vaatas oma vanematele vastu ja vehkis surnud madudega, nagu oleksid need mänguasjad, kudrutades ise heameelest.24
„Noh,” ütles Amphitryon ja laskis pilgul ühelt lapselt teisele käia. „Nüüd võib vist kindlalt öelda, kumb on Zeusi poeg.”
„Alkides.”
„Täpselt.”
„See on Hera töö,” lausus Alkmene, võttis Iphiklese sülle ja vaigistas tema hirmunud nuuksumise. „Tema saatis need maod. Ta ei peatu millegi ees, et minu poisse hävitada!”
„See pole Iphiklese suhtes aus!” marutses Amphitryon ja kudistas oma pärispoega lõua alt. „Me peame uuesti Tiresiase juurde nõu küsima minema.”
Samal õhtul läksidki nad selgeltnägijalt nõu saama. Kuni nad ära olid, lipsas jumal Hermes vaikselt lastetuppa, võttis hällist Alkidese, lendas temaga üles Olümposele ja andis ta juba ootava Athena kätte.
Kaks jumalat hiilisid magava Hera juurde. Athena asetas väikese Alkidese õrnalt tema rinnale. Otsekohe hakkas laps aplalt imema. Kuid ta kulistas Hera tissist sellise innuga, et Hera ärkas valukarjatusega. Ta vaatas oma rinnale, tõmbas Alkidese oma nibu küljest ja heitis ta vastikusega eemale. Tema rinnast pritsis suure kaarena piima öötaevasse ja täpitas selle tähtedega. Tähtedega, mida sellest hetkest peale kutsutakse Linnuteeks.25
Hermes oli lapse osavalt kinni püüdnud, kui Hera ta eemale viskas, ning nüüd kiirustas ta tagasi Teebasse, et Alkides tagasi hälli panna, enne kui keegi tema puudumist märkab.
Kogu see lörriläinud afäär oli olnud Zeusi mõte. Ta tahtis, et tema poeg Alkides saaks Hera piima, mis teeks ta surematuks. Zeusi lemmikpoeg ja -tütar, Hermes ja Athena, tegid kõik, mis suutsid, kuid Alkides oli saanud imeda ainult pisut rohkem kui suutäie, uuesti sama trikki proovida ei tahtnud aga keegi neist.26
Samal ajal kuulasid Alkmene ja Amphitryon Tiresiase templis selgeltnägija soovitusi.
„Ma olen näinud, et Alkides saadab korda imeväärseid tegusid,” ütles Tiresias parajasti. „Tapab hirmsaid koletisi. Kukutab türanne ja paneb aluse suurtele dünastiatele. Ta saavutab sellise kuulsuse, mida pole näinud ükski surelik! Jumalad aitavad teda, kuid Hera kimbutab ja kiusab teda halastamatult.”
„Kas me saame midagi teha, et Herat lepitada?” küsis Alkmene.
Tiresias mõtles hetke. „Noh, üks asi oleks tõesti. Võib-olla te saaksite muuta lapse nime.”
„Muuta tema nime?” kordas Amphitryon. „Kuidas sellest abi oleks?”
„Mis oleks, kui te paneksite talle nimeks näiteks „Hera hiilgus”? „Hera uhkus”?”
Ja nii otsustatigi. Nüüdsest peale kandis Alkides nime Herakles.27
KANGELASE NOORUS JA KASVAMINE
Noor Herakles kasvas üles koos oma kaksikust poolvenna Iphiklesega. Amphitryon ja Alkmene kasvatasid neid nagu võrdseid, kuid kiirus, millega Herakles võttis juurde pikkuses, kaalus ja lihastes, tegi poisid juba väga varakult erinevaks kõigi silmis, kes neid kohtasid.
Kaksikud said tolle aja kuninglike perekondade laste tavalise hariduse. Kaarikujuhtimist, odaviskamist ja kettaheitmist, hüppamist ja jooksmist õpetas neile Amphitryon ise. Oichalia kuningas EURYTOS, Kreeka kuulsaim vibulaskur ja vibulaskurist jumala Apolloni enese pojapoeg, õpetas Heraklesele, kuidas nööri vibule panna ning kiiresti ja täpselt lasta. Kui Herakles oli kümneaastane, oli ta juba omandanud hirmuäratava jooksja, hüppaja, ratsutaja, kaarikujuhi, viskaja, heitja ning vibulaskuri maine. Pandi aga tähele, et kuigi poiss oli heasüdamlik ja sõbralik, oli tema iseloom ka tuline ja raevukas. Kui tema silme ette laskus punane udu, ei suutnud teda talitseda keegi peale tema isa.
Lisaks kehalise vahvuse arendamisele olid noorte kõrgest soost kreeklaste hariduses esmatähtsal kohal ilukõne, matemaatika ja muusika ning paremate perekondade jaoks oli uhkuse asi saada endale parimad õpetajad. ORPHEUSE vend LINOS, kes oli ka ise suurepärane muusik, õpetas Heraklesele ja Iphiklesele, kuidas häälestada ja mängida lüürat, kuidas luua heliteoseid ja laulda, kuidas koputada täpset rütmi ja kuidas tantsida. Ükski neist peentest kunstidest ei olnud noore Heraklese jaoks lihtne, talle ei meeldinud, kui piinliku, kohmaka ja nõutuna ta end tundis, kui üritas viisi pidada või end rütmi järgi liigutada. Tuli päev, mil Linos, kes oli raevunud sellest, et Herakles ei tahtnud kuidagi tema juhtnööre täita, tõstis kepi ja langetas selle poisi turja pihta. Heraklese peas puhkes torm, metsiku möirgega haaras ta pilliroost kepist, tõmbas sellest ja kiskus Linose näo enda näo juurde. Ta lõi peaga ja virutas õpetaja lauba sisse mõra, siis aga tõstis ta üles ja viskas ruumi teise otsa. Linos langes surnult põrandale, käe- ja jalaluud ning selgroog murtud.
Skandaal oli liiga suur, et seda maha vaikida, kuid viimaks Heraklesele andestati.
Historisel õnnestus mingil moel tema raevu eest pääseda. Võib-olla oli ta nii tark, et läks peitu.
„Iphi-” tähendab „tugev” või „võimas” (Iphigeneia, „tugevana sündinud”) ja „kles” tähendab „uhkus” või „au”. Nähtavasti on „iphi” ka väike Egiptuse kuivainete mõõtühik, mis oli kreeklastele tuntud, ja vastab umbkaudu 4–6 liitrile. Võib-olla pandigi talle siis hüüdnimeks „uhke könnike”.
Tore oleks mõelda, et need olid lõgismaod ja sellest tähelepanuväärsest vahejuhtumist on saanud alguse tava anda väikestele lastele kätte kõristid, kuid kahjuks pole mingeid tõendeid, et neid madusid oleks kunagi väljaspool Ameerikat leidunud.
Kõlab tobedalt, aga see on tõsi. Linnutee on galaktika ja sõna „galaktika” pärineb muistsest kreekakeelsest sõnas
Heral, kes oli ise ema, oli rinnapiima; Athena, neitsist jumalanna, poleks saanud last toita.
Kuigi roomlastele oli ta Hercules ja on seda paljudele ka tänapäeval, on viimasel ajal saanud kombeks nimetada teda Herakleseks.