Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
saab endale hobused, kes olid aretatud hobustest, kelle Zeus oli kinkinud Trosile.60 Laomedon nõustus ning Herakles tappis otsekohe koletise ja päästis Hesione. Jälle taandus Laomedon kokkuleppest. Ta keeldus sellest kinni pidamast ja hobuseid ära andmast.
Heraklesel polnud aega asja ära klaarida. Talle antud aasta oli peaaegu läbi ja ta pidi minema tagasi Eurystheuse ette, et ta saadetaks kümnendale vägitööle. Vandunud, et ta tuleb tagasi ja maksab Laomedonile kätte, asus ta tagasiteele Mükeenesse.
10. GERYONEUSE KARI
„Säh!” Herakles heitis vöö Admete jalge ette. „Ma loodan, et see toob sulle õnne.61 Nüüd aga, võimas kuningas, minu kümnes ja viimane ülesanne, ole nii lahke.”
Eurystheus niheles toolil kohmetult. Ta oli täiesti kindel, et terve hulk õukondlasi oli epiteedi „võimas kuningas” juures itsitanud.
„Olgu pealegi, Herakles,” lausus ta. „Sa lähed Erytheiale ja tood mulle GERYONEUSE veised. Terve karja.”62
Kindlasti te mäletate, et kui Perseus raius gorgo Medusal pea maha, hüppasid haigutavast haavast välja kaks Medusa ja Poseidoni liidust sigitatud last, kes polnud seni sündida saanud. Üks neist oli lendav hobune Pegasos, teine aga Chrysaor, kuldse mõõgaga noormees. Chrysaor oli isaks (liidust KALLIRRHOE, meretitaanide Okeanose ja Tethyse „kaunilt voolava” tütrega) kolmepealisele Geryoneusele, kõige hirmsamale koletisele, kes kaitses raevukalt läänes asuval Erytheia63 saarel asuvat tohutusuurt punasekarvalist karja. Seda haruldast tõugu aitasid tal valvata hiiglane ERYTION, Arese poeg, ja raevukas kahepäine koer, KERBEROSE vend, kelle nimi oli ORTHROS.
Erytheia asus nii kaugel läbiuurimata lääneavarustes, et sinna jõudmiseks pidi Herakles rändama kaugemale, kui ta eales varem oli käinud. Läbi Liibüa kõrbe rühkides hakkas tal nii palav ja ta sai nii vihaseks, et ta karjus raevust üles lõõskava päikese poole ja ähvardas Heliose oma nooltega kaarikust alla lasta. Helios oli küll pärit surematu titaanirahva hulgast, kuid kartis ikkagi kohutavat kahju, mida Heraklese nooled võiksid talle teha.
„Ära lase, Herakles, Zeusi poeg!” karjus ta üsna paaniliselt.
„Siis aita mind!” hüüdis Herakles vastu.
Helios nõustus lendama natuke kõrgemal, kui kangelane lubab, et ei lase. Veelgi enam – et Heraklese rännakut lääne poole kergendada, pakkus ta talle laenuks oma suurt karikat. Iga päev sõitis Helios oma päikesekaarikuga kaugel idas asuvatelt maadelt64 üle taeva, kuni jõudis Okeanose kaugesse kuningriiki.65 Oma läänepalees veetis ta öö puhates, siis aga asus jälle ida poole teele tohutu karika või kausiga, mida kandis edasi Okeanose kiire hoovus. See „Okeanose jõgi”, mis teeb tiiru ümber terve maa, tõi Heliose tagasi idapoolsesse paleesse, kus ta sai hobused valmis seada ja järjekordseks päevaks valmistuda.
Herakles võttis laenuks saadud karika, merekõlbuliku kausi66 tänuga vastu ning liugles selle sees mugavalt, põlved püsti, Erytheia poole. Mingil ajal hakkasid lained, mis teda kandsid, raputama ja ta ähvardas pöörata oma nooled Okeanose poole. Ma arvan, et asi pole selles, nagu oleks Herakles olnud ülbe, uskudes, et saab jumalatest võitu, pigem pidas ta kõiki elusolendeid, olgu nad jumalikud või surelikud, endaga võrdseteks. Igatahes ajas ähvardus Okeanose ärevile, kohutavad nooled hirmutasid teda sama palju kui tema venna ja õe poega Heliost ja ta vaigistas veed. Herakles jõudis imekiiresti ning kuiva nahaga Erytheia saarele.
Kaldal tervitas teda Orthrose, kahepäise koera metsik haukumine.
„Orthros!” hüüdis Herakles. „Sina, nagu nii paljud maailma kõige inetumad olendid, oled Typhoni ja Echidna poeg. Kas sa ei tea, et sinusuguste päevad on loetud? Ma tapsin juba sinu õe, Lerna Hydra, ja sinu poja, Nemea lõvi. Nüüd on käes aeg maa ka sinust vabastada!”
Möirgega mõlemast kõrist sööstis koletis Heraklesele kallale, see aga tõstis nuia ja virutas sellega vastu koera ühte pead. Teine pea pöördus hirmunud niuksatusega vaatama oma lömastatud kaaslast, mis nüüd elutult nende ühise kaela küljes rippus. Enne kui teine pea jõudis kurvastama hakata, raksatas nui uuesti ja lõpetas koera elu.
Karjane Eurytion kuulis lärmi ja tuli lähemale, vehkides oma nuiaga.
„Selle eest sa maksad!” lõrises ta. „Ma armastasin seda koera!”
„Siis mine tema juurde!” hüüdis Herakles ja laskis noole talle kõrri. Hydra mürk tegi oma töö ja Eurytion oli surnud veel enne, kui tema keha maha prantsatas.
Nüüd proovis Herakles hakata karja kokku ajama. Üsna varsti ilmus raskel sammul nähtavale Geryoneus ise.
Nii vähe oli surelikke, kes olid Geryoneust näinud ja ellu jäänud, et teated tema väljanägemise kohta on erinevad. Kõik on ühel meelel selles, et sellel Chrysaori ja Kallirrhoe pojal oli kolm pead. Enamik ütleb, et tal oli ka kolm eraldi ülakeha, kuid üks allikas väidab, et kolm pead tulid välja ühestainsast kaelast ja ühestainsast ülakehast. Kõige suuremad lahkarvamused on selle osas, kuidas need ülakehad olid maaga ühendatud. Mõned kinnitasid, et ülakehad muutusid kitsamaks, nii et allpool oli üks vöökoht, niisiis oli hiiglasel ka üks paar jalgu, teised olid aga kindlad, et jalgu oli tal kolm komplekti. Mina kaldun kahe jala, kuid kolme ülekeha ja peaga variandi poole. Selge on aga see, et Geryoneus oli hiigelsuur, kolmepäine ja raevuka iseloomuga.
„Kes julgeb minu veiseid varastada?” möirgas vasakpoolne pea.
„Herakles julgeb.”
„Siis Herakles sureb!” ütles keskmine pea.
„Aeglaselt ja piinarikkalt!” lisas parempoolne pea.
„Kui sa sured,” vastas Herakles, „on see kolm korda valusam kui ükski surm, mis on varem aset leidnud.”
Nende sõnadega vallandas ta vibult noole ning tabas Geryoneust otse nabasse. Hydra mürk liikus mööda kõiki ülakehasid ülespoole, läbi kolme kaela kolme pähe ning põletas ja söövitas oma teekonnal.
„Kõrvetab!”
„Kõrvetab!”
„Kõrvetab!”
Karjed olid kohutavad.
Kuidas täpselt Herakles loomad üle mere toimetas, pole talletatud. Me peame oletama, et ta võttis nii palju veiseid, kui mahtus, koos endaga Heliose karikasse, ja süstis siis edasi-tagasi, kuni kogu kari seisis Põhja-Aafrika rannikul. Oma suure retke mälestuseks püstitas ta kaks hiigelsuurt kivisammast, ühe Vahemerest Atlandi ookeani viiva väina põhjapoolsele kaldale, Ibeeria poolsaarele, teise lõunasse, Maroko poolele. Tänase päevani tervitavad Heraklese Sambad rändureid, kes väinast läbi sõidavad. Aafrika samba nimi on Ceuta, Ibeeria oma tuntakse lihtsalt Gibraltari kaljuna.
Heraklesel läks ülemäära kaua aega, et kari Eurystheusele viia. Ta ajas loomad läbi Hispaania ja Baskimaa, läbi Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja-Itaalia ning mööda Dalmaatsia rannikut alla, alles siis ütlesid Kreeka oodatud mäed ja orud, et kodu pole enam kaugel. Kuid vimmakas Hera saatis alla pilvede kaupa kiine, kelle valusad hammustused panid karja jalgu loopima ja ringi tormama, nii et veised pudenesid laiali üle terve Mandri-Kreeka.67 Suurem osa neist õnnestus Heraklesel jälle kätte saada, kuid ta oli väsinud ja tolmune, kui ta karja Tirynsi väravatest sisse, kuningas Eurystheuse palee õuele ajas.
„Oh heldene aeg,” tähendas Eurystheus habet silitades. „Kas see ongi kõik? Mina sain aru, et Geryoneuse karjas on rohkem kui tuhat pead, kuid isegi minu harjumata silmale paistab, et siin on neid kõige rohkem viis-kuussada.”
„Need on kõik, kes on alles,” vastas Herakles. „Ja nüüd on minu teenistusaeg sinu juures läbi. Ma tegin kõik, mida sa minult palusid, ja enamgi. Sul on aeg mind teenistusorjusest lahti päästa ja lasta mul vaba mehena,
Kaks põlvkonda varem võttis Zeus Ganymedese, kauni Trooja printsi, oma armukeseks ja peekritäitjaks. Kompensatsiooniks saatiski ta Trosile võluhobused.
Dr. Henry Walton „Indiana” Jones juunioril õnnestus Hippolyte vöö Hera templist Mükeenes välja kaevata, kuid praegu närbub see kastis tohutu suures Ameerika valitsuse laohoones, kus asuvad ka Seaduselaegas ja üks eksemplar lauamängust Jumanji.
Sõnnide, lehmade, kultide, emiste, jäärade, uttede, hirvesokkude, emahirvede ja hobuste sage esinemine kangelaste seiklustes peegeldab loomulikult nende loomade tähtsust Vana-Kreeka majandus- ja ühiskondlikus elus ning põllumajanduses. Põllumajanduses, äris ja tsivilisatsioonis on nad kontrastiks ohule, mida kehastavad lohed, kentaurid ja teised koletised. Võib öelda, et muteerunud või metsikute kultide ja sõnnide klass esindab vahepealset olekut taltsa ja koletisliku vahel. Madusid, eriti Athenale ja Herale pühendatud madusid, võib aga nimetada omaette klassiks. Nad võivad olla surmavad ja nad võivad olla ettekuulutuslikud, kuid nad ei saa olla taltsad.
Erytheia tähendab punast või punakat, sest selleks ajaks, kui päike oli jõudnud nii kaugele läände, oli ta juba peaaegu punane, päikeseloojangu karva. Mõned kreeklased ja hilisemad Rooma kirjamehed paigutavad Erytheia Baleaaridele. Võib-olla oli see Ibiza. Teised asetasid selle veel kaugemale läände – üks võimalus on vulkaaniline Madeira saar. Arvestades muinasjutulise koera Orthrose olemasolu oli võib-olla tegu mõnega Kanaari saartest – „Kanaari” ei tulene muidugi mitte linnu nimest, vaid ladinakeelsest sõnast
Indias, nagu enamik allikaid ühel meelel on.
Iirimaale? Britanniasse? Portugali? Teooriaid on palju.
Võib-olla asus Heliose läänepoolne palee Walesis ja kausikujulised kaluripaadid, mida sealsed kalamehed kasutavad, ongi Heliose karika järeltulijad.
Kiinide saatmine oli lemmik-piinamisvahend. Sedasama tegi Hera Zeusi armukese Ioga. Ka kuujumalanna Selene saatis kiini nõelama Ampelost, Dionysose armastatut (mõlema loo jaoks vt „Kreeka müüdid”, I köide).