Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
aga sinu teine vägitöö,” tuletas Eurystheus meelde. „Sinu vennapoeg Iolaos aitas sul Hydra alistada. Kui tema poleks kõigi maharaiutud peade kaelakönte kõrvetanud, poleks sul kunagi õnnestunud Hydrat tappa. Kokkuleppe kohaselt pidid sa täitma kõik ülesanded üksi ja ilma abita. Nii et Hydrat me arvestada ei saa.”
„See on ennekuulmatu!”
„Kuss-kuss, talitse oma kuulsat ägedust, Herakles. Sa ju tead, mis Megara ja teie lastega juhtus.”
See pakkus Eurystheusele mõnu. Ta noolis huuli, Herakles aga vajus häbiga vaikimisse. „Siis on veel nende Elise tallide küsimus. Sa lasksid ju kuningas Augeiasel endale vaevatasu pakkuda, kas polnud nii?”
„Nojah, aga…”
„See tähendab, et sa ei täitnud oma tööülesandeid mitte süülunastusena minu heaks, vaid palgatud abilisena. Seda ei saa kuidagi arvesse võtta.”
„Aga ta ei maksnud mulle!”
„See ei puutu asjasse. Tasu nõudes rikkusid sa meie kokkuleppe tingimusi. Sinu kümnest vägitööst on nüüd saanud kaksteist.”
Loomulikult oli see Hera, kes oli julmalt ühe oma preestrinna kaudu need lepingut rikkuvad pisiasjad Eurystheusele kõrva sosistanud.
Herakles laskis pea longu. Ta teadis, et kui ta kaotaks kannatuse ja kellelegi äigaks või nördinult välja marsiks, läheksid kogu möödunud kümne aasta pingutused ja vaev tühja. Delfi oraakli lubatud surematus saab talle osaks ainult siis, kui ta puhastatakse süüst, ja seda sai teha ainult tema argpüksist nõbu Eurystheus, irvitav despoot, Hera julm tööriist. Surematus kui selline Heraklest otseselt ei huvitanudki, kuid surematuna saab ta kindlasti minna allmaailma ning tuua Megara ja oma lapsed tagasi üles.
„Arvestades, kui armetu hulk veiseid sul õnnestus mulle täna tuua, pead sa õnne tänama, et ma ei arvesta juurde kolme lisaülesannet,” jätkas Eurystheus. „Tegelikult peaksin ma just nii tegema, kuid sinu õnneks olen ma triskaidekafoob. Nii et kui sa oled hädaldamise ja kurtmise lõpetanud, ütlen ma, mis on sinu üheteistkümnes ülesanne. Too mulle hesperiidide kuldsed õunad!”
11. HESPERIIDIDE KULDSED ÕUNAD
Hesperiidid, õhtunümfid, olid esimesena vormitust Kaosest võrsunud NYXI, ööjumalanna ja EREBUSE, pimedusejumala kolm kaunist tütart. Oli teada, et hesperiidid hoolitsevad aia eest, kus kasvab õunapuu, mille kuldõunad annavad surematuse igaühele, kellel on õnne neid maitsta. Gaia ise, maajumalanna ja kõige ema, oli pakkunud neid puuvilju Zeusile ja Herale nende pulmapidusöögil, nüüd aga oli Hera pannud järjekordse Typhoni ja Echidna jubedusttekitava lapse, sajapealise lohe LADONI, õunapuud valvama.
Kõige suuremaks probleemiks, mis Heraklese ees seisis, ei olnud mitte puu ümber keerdunud lohe – sellised takistused olid tema jaoks tühiasi –, vaid see, et kellelgi polnud vähimatki aimu, kus hesperiidide aed asub. Mõned ütlesid, et see on Vahemerest kaugel põhja pool, hüperborealaste jäises riigis, teised väitsid, et see asub Liibüast läänes.
Põhja-Euroopas sattus Herakles kokku Eridanose jõe nümfidega.68 Need soovitasid tal küsida nõu NEREUSELT, ühelt merevanadest.69
„Kui sa ta üles leiad, räägib ta sulle kõik, mida teab,” ütlesid nümfid kooris.
Nagu enamik merejumalusi, oli ka Nereus võimeline oma soovi järgi kuju muutma. Tema teadmised olid tohutud ja nagu kõik ettekuulutamise andega õnnistatud, rääkis ka tema alati tõtt… Kuid harva kogu tõde ja veel harvemini selget, lihtsat ja ilustamata tõde.
Ma ei tea, kui kaua Heraklesel aega läks, et Nereus kätte saada, kuid viimaks tegi ta tema asukoha kindlaks – see oli ühel kaugel rannal, kus Nereus magas kerratõmbunult liival. Samal silmapilgul, kui Herakles käe tema õlale pani, muutis Nereus end paksuks morsaks. Herakles võttis ta kõvasse kallistusse. Nüüd oli Nereus juba saarmas. Herakles kukkus liivale, kuid tal õnnestus endiselt jumalast kinni hoida. Kiiresti üksteise järel avastas Herakles, et maadleb odasaba, lamantiini, merikurgi ja tuunikalaga. Kuid ükskõik mis kuju Nereus ka ei võtnud, hoidis Herakles kõvasti kinni ega mõelnudki lahti lasta. Viimaks andis Nereus alla ja muutis ennast vanaks habemega kaluriks – võibolla kõige lähem tema päriskujule.
„Sa pead tegema tiiru ümber emakese mere,” ütles Nereus, „kuni leiad selle, kes hüüab kõrgelt sinu nime. Sina aitad teda ja vastutasuks aitab tema sind.”
Rohkem ei õnnestunud Heraklesel Nereuselt ainsatki sõna välja pigistada, niisiis vabastas ta merevana oma haardest ja vaatas, kuidas ta laugleva kajakana kõrgele taevasse tõusis.
Herakles alustas Aafrika rannikust ja kammis juhtlõngu otsides läbi tuntud maailma servaalad. Kuna ta oli ikkagi Herakles, saatis ta tee peal teise ilma terve hulga olendeid, kes olid maailmale nuhtluseks. Tänapäevase Maroko ja Liibüa vahel70 kohtas ta poolhiiglast ANTAIOST, Gaia ja Poseidoni poega, kelle peamiseks meelelahutuseks elus oli möödaminejaid endaga maadlusmatšile kutsuda. Kõik, kes jõukatsumise kaotasid, pidid surema, ja Antaios oli püstitanud oma isa auks mererannale templi, mis oli ehitatud ainult tema arvutute ohvrite kolpadest ja luudest. Heraklese kõrvu olid jõudnud uudised, et tema noorem nõbu Theseus oli Ateenasse viival teel alistanud kuningas Kerkyoni, kasutades uut pankration’i kunsti, mis ühendas traditsioonilise maadlemise, käe- ja jalalöögid ning heited petterünnakute, põiklemise ning vastase kaalu ja jõu kasutamisega tema enese vastu. Herakles oli harjunud sellega, et ainsaks relvaks, mida tal relvadeta võitluses vaja läheb, on puhas lihasjõud, kuid ta oli ikkagi Theseuse kunsti õppinud ja ta uskus, et Antaiose-taoline kohmakas jõhkard ei kujuta endast mingit ohtu, ükskõik kui suurepärane võitleja ta ka poleks. Ta suundus Antaiose templi juurde ja hõikas talle väljakutse.
„Hõi!” hüüdis Antaios ja möiratas heameelest. „Nii et minust saabki see suur võitleja, kes läheb ajalukku kui rahva kangelase Heraklese alistaja ja tapja? Olgu nii!”
Nad võtsid end tavakohaselt paljaks ja asusid vastamisi, kraapides jalgadega maad nagu ründamiseks valmistuvad härjad. Herakles ründas esimesena, läks Antaiosele kogu kerega peale ja võttis ta kägistushaardesse, siis aga keeras ta üle puusa ja virutas ta sellise jõuga maha, et maapind värises. Heite jõud oleks tapnud või kindlasti vähemalt võitlusvõimetuks teinud enamiku vastaseid, kellega Herakles oli võidelnud. Kuid Antaios hüppas Heraklese imestuseks püsti ja tormas talle peale, nagu poleks midagi juhtunud. See oli kummaline.
Kreeklaste jaoks oli maadluse eesmärk vastane maha heita ja ta vastu maad suruda, kuni ta alla annab. Heraklesel õnnestuski kergesti Antaios aina uuesti ja uuesti maha suruda, kuid selle asemel, et nõrgeneda ja alla anda, tundus ta iga korraga aina tugevamaks muutuvat. Herakles märkas, et hoopis tema ise väsib. Ta ei suutnud seda mõista. Tal oli vastasest selgelt üle. Ta pühkis Antaiosel jalad alt ning lajatas ta aina uuesti ja uuesti vastu maad. Iga kord hüppas Antaios aga lihtsalt värske energiaga jälle üles, nagu poleks midagi juhtunud. Peaaegu oleks võinud arvata, et… aga muidugi!
Tõde hakkas Heraklesele koitma. Antaios oli ju Gaia poeg. Iga kord, kui ta maad puudutas, sai ta oma emakeselt Maalt jõudu.
Herakles mõistis, mida peab tegema. Viimase pingutusmühatu-sega võttis ta Antaiose karukallistusse, laskus kükakile, et viimase tõuke saaksid teha jalad, ja tõstis vastase täies tükkis maast lahti. Ta hoidis Antaiost kõrgel pea kohal, kuni tundis, et jõud hakkab hiiglase kehast välja voolama. Võimsa pingutusega murdis ta Antaiose selgroo ja viskas surnukeha maha. Oma poega puudutusega ellu äratada Gaia ei suutnud. Herakles avastas, et Antaiose kolp sobis suurepäraselt Poseidoni templi frontooni keskkaunistuseks.
Herakles jätkas rännakut ida suunas ja sattus nüüd kokku BUSIRISEGA, ühega Aigyptose71 viiekümnest pojast. Kreeklastele ei istunud inimohvrid, mida tõid OSIRISE preestrid, kelle järgi Busiris oligi oma nime saanud. Et sellele jubedale kombele lõpp teha, laskis Herakles end kinni püüda ja järgmise ohvrina raudu panna. Kui nuga juba tema rinna poole laskus, lõhkus
Võib-olla on see Rein, võib-olla Doonau. Mõned väidavad isegi, et see jõgi voolas legendaarsetel Kassiteriididel, „tinasaartel”, mis ilmselt viitavad Briti saartele… Kui Herakles käis tõepoolest Inglismaal, on tõenäoline, et Cornwallis leiutas ta köieveospordi.
See tiitel on antud ka väiksemale merejumalusele Proteusele, kellel, nagu Nereuselgi, olid ettekuulutamise ja kujumuutmise anded. Nereus on võib-olla kõige enam tuntud – koos oma naise okeaniid Dorisega – hulga sõbralike merenümfide esivanemana, keda kutsutaksegi tema auks nereiidideks.
Tuneesias ja Alžeerias, nagu tuleb järeldada.
Aigyptos, nagu te kindlasti mäletate, oli Poseidoni ja Libya pojapoeg ning Andromeda onu. Kuna Herakles põlvnes Perseusest ja Andromedast, oli Busiris tema kauge sugulane.