Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
rohkem nägemuse moodi. Võib-olla nägin ma tulevikku. Mul on seda enne ka ette tulnud. Sa ju tead seda.”
See oli tõsi. Hera kui abielu, perekonna, sündsuse ja korra jumalanna rolli tõttu oli kerge unustada, et teda oli õnnistatud ka tugeva ettenägemisvõimega.
„Kuidas see kõik lõppes?”
„Kummaliselt. Meid päästsid sinu sõber Prometheus ja…”
„Ta ei ole minu sõber,” nähvab Zeus. Prometheuse igasugune mainimine on Olümposel keelatud. Zeusile mõjub tema kunagise kalli sõbra nime kõla nagu sidrunimahl haavale.
„Kui sa nii ütled, kallis. Ma räägin lihtsalt oma unenäost, räägin, mida nägin. Kummaline oli see, et Prometheusel oli abiks surelik mees, inimene. Ja just see inimene kiskus gigandi minust eemale, heitis ta Olümposelt alla ja päästis meid kõiki.”
„Või inimene, mis?”
„Jah. Inimene. Surelik kangelane. Ja minu unenäos oli selge, kuigi ma ei tea kuidas, aga seal oli selge, et see mees põlvnes Perseuse soost.”
„Või Perseuse, mis?”
„Perseuse. Selles polnud vähimatki kahtlust. Nektar on sinu käe juures, kallis…”
Zeus saadab nektarikannu tema poole.
Perseus.
See on küll nimi, mida pole tükk aega kuuldud.
Perseus…
PERSEUS
KULDVIHM
AKRISIOS, Argose1 valitseja, kellel polnud õnnestunud sigitada oma kuningriigile meessoost pärijat, läks Delfisse oraakli käest uurima, kuidas ja millal võiks ta sellise pärija saada. Preestrinna vastus oli häiriv:
Kuningas Akrisiosel ei saa olema poegi, kuid tema tütrepoeg tapab ta.
Akrisios armastas oma tütart ja ainsat last Danaed, kuid elu armastas ta rohkem. Oraakli ennustusest oli selge, et ta peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et hoida kõiki sigimisealisi mehi Danae lähedusse pääsemast. Sel eesmärgil käskis ta ehitada palee alla pronksist kambri. Sellesse kiiskavasse, läbitungimatusse vanglasse lukustatud Danaele lubati nii palju mugavusi ja nii palju naissoost seltsilisi, kui ta ainult soovis. Nagu Akrisios endale ütles, pole ta ju ometi kalgist kivist südamega.2
Akrisios oli kindlustanud pronkskambri kõigi sissetungijate vastu, kuid ta polnud arvestanud kõikenägeva ja ülinutika Zeusi ihadega, kellele Danae oli silma jäänud ja kes arutaski nüüd, kuidas ta saaks kinnisesse kambrisse tungida ja oma soovid rahuldada. Väljakutsed Zeusile meeldisid. Oma pika armukarjääri jooksul oli Jumalate Kuningas muutnud end ihaldatud naisterahvaid ja aegajalt ka meesterahvaid taga ajades kõikvõimalikeks eksootilisteks olevusteks. Oli selge, et Danae vallutamiseks peab ta välja mõtlema midagi paremat kui tema tavalised sõnnid, karud, metskuldid, täkud, kotkad, hirvesokud ja lõvid. Siin oli vaja midagi pisut äärmuslikumat…
Ühel ööl sadas laeakna kitsast pilust sisse kuldne vihmavaling, voolas Danae sülle ja tungis tema üsasse.3 Suguühte vorm oli küll ebaharilik, kuid Danae jäi lapseootele ning kui aeg kätte jõudis, tõi oma ustavate naissoost teenijate abil ilmale terve sureliku poisslapse, kellele pani nimeks PERSEUS.
Koos Perseuse sureliku kehaga olid tulnud ka kaks väga heas töökorras kopsu ning kuidas Danae ja tema teenijad ka ei püüdnud, ei suutnud nad summutada lapse halinat ja nuttu, mis kostis läbi vangla pronksseinte ka Danae isani kaks korrust kõrgemal.
Kui kuningat võttis vastu vaatepilt tütrepojast, oli tema raevu hirmus vaadata.
„Kes julges sinu kambrisse sisse murda? Ütle mulle tema nimi ja ma lasen ta kohitseda, teda piinata ja ta tema enda soolikatega kägistada!”
„Isa, ma usun, et see oli Taeva Kuningas ise, kes minu juurde tuli.”
„Sa tahad öelda, et – palun pange selle lapse suu juba ükskord kinni! – see oli Zeus?”
„Isa, ma ei saa valetada, tema see oli.”
„Väga usutav. Tegelikult oli see mõne sinu neetud ümmardaja vend, eks?”
„Ei, isa, see oli nii, nagu ma ütlesin. Zeus.”
„Kui see jõmpsikas oma kisa ei lõpeta, lämmatan ma ta selle padjaga!”
„Tal on lihtsalt kõht tühi,” ütles Danae ja tõstis Perseuse rinna juurde.
Akrisios mõtles raevukalt. Padjaga ähvardamisele vaatamata teadis ta, et pole suuremat kuritegu kui oma perekonnaliikme tapmine. Kui ta mõrvaks oma lähedase, kutsuks see fuuriad allmaailmast ja nad jälitaksid teda kas või maailma lõppu, nüpeldades teda oma raudpiitsadega, kuni nahk on kehalt maha kistud. Nad ei jätaks enne, kui ta on peast täiesti segi. Kuid oraakli ettekuulutuse tõttu ei saanud ta lapselast ka ellu jätta. Võib-olla…
Järgmisel õhtul, keelepeksuhimulise linnarahva pilkude eest varjus, laskis Akrisios Danae ja väikese Perseuse puidust kasti sulgeda. Tema sõdurid naelutasid kasti kaane kinni ja heitsid kasti kaljult merre.
„Nii,” lausus Akrisios käsi pühkides, justkui tahaks endalt igasuguse vastutuse võtta. „Kui nad saavad hukka – ja hukka saavad nad kindlasti –, ei saa keegi öelda, et selle otsene põhjustaja oleksin mina. See on mere, kaljude ja haide süü. See on jumalate süü. Minul pole sellega midagi pistmist.”
Nende libedate lohutussõnadega vaatas kuningas Akrisios, kuidas kast laintel hüpeldes silmist kaob.
PUUST KAST
Mäslevate merelainte loobituna liikus puidust kast hüpeldes ja kõikudes ühe saare juurest teise juurde ja rannalt rannale ega läinud kaldakividel katki, kuid ei maabunud ka kindlalt pehmele rannaliivale.
Pimedas kastis imetas Danae last ja ootas, millal tuleb lõpp. Nende õõtsuva ja raputava reisi teisel päeval tundis ta tohutut jõnksatust, seejärel aga käis hirmus mürtsatus. Pärast mõnehetkelist vaikust kasti kaas kriiksatas ja hakkas liikuma. Korraga hoovas sisse päikesevalgus, mida saatis tugev kalalõhn ja kajakate kriisked.
„Kas sa näe,” lausus sõbralik hääl. „Vaat see on alles saak!”
Nad olid jäänud kalamehe võrku. Hääle omanik sirutas tugeva käe ja aitas Danae kastist välja.
„Ära karda,” ütles mees, kuigi tegelikult oli ta hoopis ise hirmul. Mida see kõik võiks tähendada? „Minu nimi on Diktys4 ja need on minu paadimehed. Me ei taha teile halba.”
Teised kalamehed trügisid lähemale, kuid Diktys lükkas nad eemale. „Laske daamil hingata. Kas te ei näe, kui räsitud ta on? Andke leiba ja veini.”
Kaks päeva hiljem maabusid nad Diktyse kodusaarel Seriphosel. Mees viis Danae ja Perseuse oma majakesse liivaluidete taga.
„Minu naine suri poisslast sünnitades, nii et võib-olla saatis Poseidon teid nende asemele… ma ei mõtle sellega…” lisas ta pabistades kiiruga, „ma ei oota muidugi… ma ei nõua mingil moel, et sa…”
Danae hakkas naerma. Just sellist siira heasüdamlikkuse ja lihtsuse õhkkonda tal lapse üleskasvatamiseks vaja oligi. Kavaluseta sõbralikkusest oli tema elus viimasel ajal vajaka olnud. „Sa oled väga lahke,” ütles ta. „Me võtame sinu pakkumise vastu, eks ole, Perseus?”
„Jah, ema, nagu ütled.”
Ei, see polnud ime, et väike laps rääkima hakkas. Nüüd oli Seriphosel möödunud juba seitseteist aastat. Perseusest oli kasvanud kena, tugev noormees. Tänu oma kasuisale Diktysele on ta enesekindel ja osav kalamees. Õõtsuval merel paadis seistes suudab ta tabada ahinguga möödasööstvat mõõkkala ja ojaveest suudab ta paljaste kätega napsata forelli. Ta jookseb kiiremini, viskab kaugemale ja hüppab kõrgemale kui ükski teine noormees Seriphosel. Ta
Üks tähtsamaid Kreeka linnriike. Selle elanikele antud nime „argiivid” kasutas Homeros sageli lihtsalt tähenduses „kreeklased”. Philippos II ja tema poeg Aleksander Suur, kes olid küll makedoonlased, olevat samuti olnud pärit Argosest.
Rooma poeet Horatius muutis oma „Lauludes” pronksist toa pronksist torniks ning sellest ajast peale on seda tihtipeale kujutatud just sellise muinasjutuliku Rapuntsli-tüüpi minaretina. Kõige varasemad allikad väidavad aga, et tegu oli toaga, mille laes olid pilud, et valgus ja õhk sisse pääseksid.
Pole teada, kas Danaele oli see meeldiv või mitte. Räägitakse, et leidub inimesi, kelle jaoks mõte kuldsest vihmast on tegelikult üsnagi… nojah…
Mis tähendab lihtsalt võrku.