Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
uhke, julm, riuklik, ahne, tiirane, pillav ja nõudlik. Algul ei pööranud ta Diktyse majja võetud võõrale mingit erilist tähelepanu. Viimastel aastatel aga olid tema musta südant hakanud aina enam purema tunded selle poisi, selle häbematu poisi kauni ligitõmbava ema vastu.
Perseusel oli ülimalt pahandav komme seada end vaistlikult ema ja kuninga vahele. Polydektesel oli saanud harjumuseks nende pool käia, kui ta teadis, et venda pole kodus, kuid iga kord, kui ta seal käis, oli see nuhtlus Perseus seal:
„Emme, emme, kas sa oled mu jooksusandaale näinud?”
„Emme, emme! Tule mere äärde lombi juurde ja võta aega, kui ma vee all hinge kinni hoian.”
See oli väga ärritav.
Viimaks leidis Polydektes mooduse, kuidas Perseus kaugele ära saata. Tal oli kavas kasutada ära nooruki edevust, uhkust ja uljust.
Kõigile saare noormeestele saadeti teade, millega nad kutsuti paleesse pidusöögile, tähistama Polydektese otsust paluda HIPPODAMEIA, Pisa5 kuninga Oinomaose tütre kätt. See oli julge ja üllatav tegu. Täpselt samamoodi, kui oraakel oli ennustanud, et Argose kuninga Akrisiose tapab tema lapselaps, nii oli ta Oinomaosele öelnud, et tema tapjaks saab tema väimees. Et tema tütar kunagi abielluda ei saaks, kutsus kuningas kõik tema käe püüdlejad kaarikutega võidusõidule ja kaotaja pidi elust ilma jääma. Oinomaos oli kogu maa parim kaarikujuht – juba kaunistasid võidusõidurada ääristavaid teibaid rohkem kui tosina lootusrikka noormehe pead. Hippodameia oli aga väga kaunis, Pisa väga rikas ja nii tuli kosilasi aina edasi.
Danael oli ülimalt hea meel, kui ta kuulis, et Polydektes Hippodameia käe pärast võistelda kavatseb. Ta tundis end kuninga juures juba ammu ebamugavalt, nii et üllatav uudis, et Polydektese süda ihkab teist, tuli suure kergendusena. Nii suuremeelne kuningast oli kutsuda pidusöögile ka Danae poeg ja näidata, et nende vahel pole mingit vimma.
„See kutse on suur au,” ütles Danae Perseusele. „Ära unusta kuningat viisakalt tänada. Ära liiga palju joo ja püüa täis suuga mitte rääkida.”
Polydektes pani noore Perseuse istuma aukohale oma paremal käel ning täitis tema peekrit aina uuesti ja uuesti kange veiniga. Ta mängis noormehega täpselt samamoodi, nagu Perseus ise oleks mänginud kalaga, keda tahab kätte saada.
„Jah, kaarikusõit ei saa kindlasti olema kerge,” ütles Polydektes. „Kuid kõik Seriphose parimad perekonnad on lubanud minu rakendi jaoks hobuse. Kas ma võin loota, et ka sina ja sinu ema…?”
Perseus punastas. Tema vaesus oli talle alati kohutavat piinlikkust valmistanud. Kõigil teistel noormeestel, kellega ta sportmängudes võistles, maadles, jahti pidas ja tüdrukuid taga ajas, olid teenrid ja hobusetallid. Tema elas aga endiselt kalamehe kivimajakeses luidete taga. Tema sõbral Pyrrhol oli ori, kes lehvitas voodis lebavale isandale soojadel öödel tuult. Perseus magas aga väljas liiva peal ja oli tõenäolisem, et teda äratab mõne krabi näpistus, kui teenijatüdruku oma, kes tuleb peekritäie värske piimaga.
„Mul otseselt hobust ei olegi,” pomises Perseus.
„Otseselt hobust? Ma ei saa täpselt aru, mis see „otsene hobune” võiks olla.”
„Mul ei ole tegelikult suurt midagi peale riiete, mis seljas. Aa, aga mul on merikarpide kogu, mille kohta on öeldud, et ühel päeval võib see üsna väärtuslik olla.”
„Heldus küll. Heldus küll. Ma saan täiesti aru. Loomulikult.” Polydektese kaastundlik naeratus oli Perseusele valusam kui ükskõik milline irve. „Oli liiga palju oodata, et sa mind aidata saaksid.”
„Aga ma tahan aidata!” ütles Perseus natuke liiga valjusti. „Ma teen sinu heaks kõik, mida suudan. Ainult ütle.”
„Tõesti? Noh, üks asi oleks küll, aga…”
„Mis see on?”
„Ei-ei, seda on liiga palju palutud.”
„Ütle, mis see on…”
„Ma olen alati lootnud, et ühel päeval toob keegi mulle… aga ma ei saa seda paluda, sa oled ju alles laps.”
Perseus virutas käega vastu lauda. „Mille ma pean tooma? Ütle ainult. Ma olen tugev! Ma olen vapper! Ma olen leidlik! Ma olen…”
„… õige tsipake purjus.”
„Ma tean, mida ütlen…” Perseus tõusis ebakindlalt ja ütles nii, et kõik saalisolijad kuulsid: „Ütle, mida ma pean sulle tooma, mu kuningas, ja ma toon selle. Ainult ütle.”
„Nooh,” venitas Polydektes kurva naeratusega, justkui oleks nurka surutud. „Kuna meie noor kangelane nõuab, siis on tõesti üks asi, mida ma olen alati tahtnud. Ma mõtlen, kas sa suudaksid tuua mulle MEDUSA pea?”
„Nagu nalja!” vastas Perseus. „Medusa pea? See on juba sinu.”
„Tõesti? Kas sa mõtled tõsiselt?”
„Ma vannun seda Zeusi habeme juures!”
Natuke aega hiljem koperdas Perseus üle liiva kodu poole ja avastas, et ema on ärkvel ja ootab teda.
„Sa tuled hilja, kullake.”
„Emme, mis asi on „Medusa”?”
„Perseus, kas sa oled joonud?”
„Võimalik. Ainult peekrikese või paar.”
„Pigem vaadikese või paar, nagu tundub.”
„Ei, aga tõsiselt, mis asi on Medusa?”
„Miks sa seda teada tahad?”
„Ma lihtsalt kuulsin seda sõna ja hakkasin pead murdma, muud midagi.”
„Kui sa lõpetad ringikõndimise nagu puuri pistetud lõvi ja võtad istet, siis ma räägin sulle,” ütles Danae. „Räägitakse, et Medusa oli kaunis neiu, kelle merejumal Poseidon röövis ja keda ta väevõimuga võttis.”6
„Väevõimuga võttis?”
„Medusa kahjuks toimus see jumalanna Athenale pühendatud templi põrandal. Athena sai pühaduserüvetuse peale nii pahaseks, et karistas Medusat.”
„Poseidonit ta ei karistanudki?”
„Üksteist jumalad ei karista, vähemalt mitte väga tihti. Nad karistavad meid.”
„Ja kuidas Athena Medusat karistas?”
„Ta muutis ta gorgoks.”
„Sa pärgel,” ühmas Perseus, „ja mis asi on gorgo?”
„Gorgo on… Noh, gorgo on kohutav olend, kellel on hammaste asemel kuldivõhad, lisaks on tal habemenoana teravad pronksküünised ja tema juusteks on mürgimaod.”
„Tõsiselt või?”
„Nii räägitakse.”
„Ja mida „väevõimuga võtmine” täpselt tähendab?”
„Käitu korralikult,” ütles Danae ja laksas talle vastu käsivart. „Medusa-taolisi on maailmas veel ainult kaks – Stheno ja Euryale –, aga nemad sündisid gorgodena. Nad on muistsete merejumaluste Phorkyse ja Keto surematud tütred.”
„Kas see Medusa on samuti surematu?”
„Ei usu. Tema oli ju kunagi inimene…”
„Selge… nii et kui… ütleme, näiteks… keegi peaks teda jahtima minema?”
Danae pahvatas naerma. „Siis on ta narr! Gorgod elavad kolmekesi koos kusagil saarel. Medusal on eriline relv, mis on veel hullem kui tema madudest juuksed, võhad ja küünised.”
„Mis see siis on?”
„Üksainus pilk temalt muudab inimese kiviks.”
„Mis mõttes?”
„Selles mõttes, et kui inimese pilk tema pilguga kas või korraks kohtub, muutub ta kiviks.”
„Et
Mitte kaldus torniga Itaalia linna Pisa, vaid Loode-Peloponnesosel asuva linnriigi. Hippodameia käe püüdlemise järelkajad kostsid müütilise ajastu lõpuni ja Trooja sõja järgse ajani. Kuid nende üksikasjad jäägu teiseks korraks.
Gorgode kirjeldus „Kreeka müütides” jätab välja variandi, mille järgi Medusa loodi teistest eraldi, sureliku gorgona. Erinevaid jutustusi on muidugi palju. See lugu, mille Danae jutustab Perseusele, on vast kõige levinum.