Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
ikka Früügias,” pistis teine hääl.
„Mina nimetaksin seda Lüüdiaks.”
„Noh, igatahes on see ida pool.”
„Jooniast põhja pool, aga Propontisest lõunas.”
„Ära tee neist väljagi, noormees,” kõmistas vana tammepuu lehti sahistades. „Neil pole asjast aimugi. Lenda üle Lesbose saare ja siis mööda Müüsia rannikut lõuna poole. Hallide Õdede koobas lihtsalt ei saa kahe silma vahele jääda. See asub kalju all, mis on nirgi kujuline.”
„Sa mõtled ikka kärpi,” piiksus üks väike tammevibalik.
„See oli ju ometi saarmas?”
„Mina ütleksin, et metsnugis.”
„See kalju meenutab tuhkrut ja mitte midagi muud!”
„Ma ütlesin „nirk” ja ma mõtlesin nirki!” nähvas vana puu, väristades end üle terve kere, nii et lehed võbisesid.
„Aitäh,” sõnas Perseus. „Ma pean nüüd tõesti minema hakkama.”
Ta viskas pauna õlale, pani sirbi vööle ja võttis kilbi kindlalt haardesse, kortsutas enda sisse vaadates kulmu, et sandaalid üles äratada, ja sööstis valju võidurõõmuhüüdega taevasinasse.
„Õnn kaasa!” hüüdsid tammed.
„Otsi kaljut, millel on marmoseti kuju…”
GRAIAD
Kui Perseus maandus puhtalt, varvaste peale, Müüsia rannikul, koopa ees, mis asus kalju sees, mis vähemalt tema pilgule meenutas laiakslitsutud rotti, oli päev peaaegu lõppenud. Ida poole vaadates nägi Perseus, et HELIOSE päikesekaarik muutus HESPERIIDIDE maale ja oma igapäevase tiiru lõpule lähenedes juba vasekarva kollasest punaseks.
Koopasuu poole astudes tõmbas Perseus pähe mütsi, mille Hermes oli talle andnud, Hadese peakoti. Otsekohe, kui see tal peas oli, kadus pikk vari, mis oli tema selja taga liiva peal temaga kaasa sammunud. Kõik oli tumedam ja pisut udune, kui peakott tema silmade peal oli, aga ta nägi üsna hästi.
„Neid mul vaja ei lähe,” ütles ta endale ning jättis sirbi, pauna ja kilbi koopa ette liivale.
Ta läks mööda pikka looklevat käiku häältesumina ja väreleva valguse poole. Valgus muutus eredamaks ja hääled valjemaks.
„Minu kord on hammast kanda!”
„Ma jõudsin selle alles äsja endale suhu panna!”
„Siis peaks PEMPHREDO vähemalt silma minu kätte andma!”
„Oh, jäta juba see hädaldamine, ENYO…”
Kui Perseus kambrisse astus, nägi ta laes rippuva lambi hubisevas valguses kolme uskumatult vana naist. Nende räbaldunud riided, sassis juuksed ja lõtv ihu olid sama hallid kui koopa kivi. Ühe õe palja alumise igeme seest turritas välja üksik kollane hammas. Teise sõsara silmakoopas sähvis üksiku silmamuna pilk ülimalt ärevusttekitavalt vasakule, paremale, üles ja alla. Kõik oli täpselt nii, nagu Hermes oli öelnud – neil oli kolme peale üks silm ja üks hammas.
Põrandal oli hunnik konte. Hambaga õde järas ühte samasugust konti ja kiskus sellelt mädanevat liha. Silmaga õde oli võtnud kätte teise kondi ning uuris seda hoole ja armastusega. Kolmas sõsar, kellel polnud ei ühtegi silma ega hammast, tõstis jõnksatusega pea ja nuhutas teraselt õhku.
„Ma tunnen sureliku lõhna!” kriiskas ta ja suskas sõrmega Perseuse poole. „Vaata, Pemphredo! Kasuta meie silma!”
Pemphredo, kelle käes silm parajasti oli, heitis igale poole metsikuid pilke. „Seal pole midagi, Enyo.”
„Ma ütlen, et on! Surelik! Ma tunnen tema lõhna!” karjus Enyo. „Hammusta teda, DINO!10 Kasuta oma hammast! Hammusta! Hammusta ta surnuks!”
Perseus hiilis vaikselt lähemale, vaadates hoolega, et mõne minemavisatud kondi peale ei astuks.
„Anna mulle silm, Pemphredo! Ma vannun, et ma tunnen sureliku ihu lõhna!”
„Näe, võta.” Pemphredo võttis silmakoopast silma ja Enyoks kutsutu sirutas ahnelt käe, et see vastu võtta. Perseus astus lähemale ja kahmas silma enda kätte.
„Mis see oli? Kes? Mis?”
Perseus oli kergelt riivanud Dinot, hambaga sõsarat. Kasutades tema ammulisuist hämmastust ära, napsas Perseus tema suust hamba ja taganes valjusti naerdes.
„Tere õhtust, daamid.”
„Hammas! Hammas, keegi võttis meie hamba!”
„Kus silm on? Kelle käes on silm?”
„Minu käes on teie hammas, sõsarad, ja minu käes on ka teie silm.”
„Anna tagasi!”
„Sul pole õigust neid võtta!”
„Iga asi omal ajal,” vastas Perseus. „Ma võin selle vana uduse silma ja selle pehkinud vana hamba tagasi anda. Minul pole nendega midagi peale hakata. Muidugi võin ma need sama hästi ka merre visata…”
„Ei! Ei! Me anume sind!”
„Anume…”
„Kõik sõltub teist endist,” lausus Perseus nende ümber kõndides. Kui ta graiadest möödus, sähvasid nad oma kondiste kätega, et temast kinni haarata, kuid ta oli alati liiga kiire.
„Mida sa tahad?”
„Infot. Te olete vanad. Te teate kõiksugu asju.”
„Mida sa tahad meilt kuulda?”
„Kuidas leida teie õdesid, gorgosid.”
„Mis sul nendega asja?”
„Ma tahaksin Medusa endaga kaasa võtta. Vähemalt osa temast.”
„Hah! Igavene narr! Ta tarretab su!”
„Selles mõttes, et muudab kiviks.”
„Ma pole rumal, ma tean küll, mida tema pilk teeb,” vastas Perseus. „See jätke minu mureks, teie öelge lihtsalt, kus asub saar, kus nad elavad.”
„Sa tahad meie armsatele õdedele halba!”
„Öelge, muidu viskan ma algul silma ja siis hamba merre.”
„Liibüa!” karjatas Enyoks kutsutu. „See saar asub Liibüa ranniku lähedal.”
„Kas sellest piisab?”
„Nad tapavad su ja söövad su liha, meie aga kuuleme sellest ja hõiskame rõõmust!” kriiskas Dino.
„Nüüd anna meile meie silm ja hammas tagasi!”
„Muidugi,” lubas Perseus. Need moorid on küll vanad, ütles ta endale, aga neil on teravad küünised ning nad on raevukad ja kättemaksuhimulised. Mul oleks targem väike edumaa saada. „Teate, mis, teeme õige sellise mängu,” ütles ta. „Pange silmad kinni ja lugege sajani… Aa. Muidugi. Silmi kinni panna pole vaja. Lihtsalt lugege sajani, aga mina peidan sel ajal teie hamba ja silma ära. Need on kusagil siinsamas koopas, ma luban. Ei mingit sohki. Üks, kaks, kolm, neli…”
„Ole sa neetud, Prometheuse laps!”
„Mädanegu sinu liha luudelt!”
Perseus liikus kambris kärmelt ringi ja luges koos graiadega numbreid. „Te peaksite mulle tänulikud olema… üheksateist, kakskümmend… mitte mind needma,” ütles ta, samal ajal kui vanaeided teda aina jubedamate ja räpasemate nilbustega pildusid. „Nelikümmend viis, nelikümmend kuus… see on ju kindlasti kõige põnevam asi, mis teiega mitme sajandi jooksul juhtunud on… kuuskümmend kaheksa, kuuskümmend üheksa… te saate sellest veel ilmatu aja rääkida! Aga hakake otsima alles siis, kui olete sajani jõudnud, sohki ei tee!”
Kui Perseus hakkas mööda käiku tagasi koopasuu ja avatud ranna
Graiade nimedel, nagu nii sageli Kreeka müütides, on oma tähendus. Pemphredo on „see, kes juhatab teed”, Enyo on „sõjakas” ja Dino „kohutav” (nagu sõnas „dinosaurus”, mis tähendab „kohutavat sisalikku”). Dinot kutsuti mõnikord ka Persis „hävitajaks”. Mina vältisin selle nime kasutamist, kuna see on Perseusega sarnane. Kuid see näitab, et Perseusel ja kõigil Pers-iga nimedel on „hävitav” tähendus.