Kreeka kangelased. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
Ma leidsin silma!”
„Lase mu keelest lahti!”
GORGODE SAAR
Perseus muigas, kui sirbi vööle kinnitas ja kilbi rihmad kinni pani. Ta oli hamba ja silmamuna hästi ära peitnud. Hallid saavad neid otsides mitu päeva koopas ringi kraapida. Ta oli kindel, et neil ei tule pähegi oma otsinguid katkestada, et kutsuda mõni lind või mereelukas, kes nende õdesid tema lähenemisest hoiataks. Isegi kui nad seda teevad, on tal ju see imepärane varustus. Aga see kilp, aigis… Miks oli Athena nii väga rõhutanud, et ta peab selle pinna kõrgläikeni häilituna hoidma?
Ta tõusis mere kohale ja võttis suuna Liibüa rannikule.
SELENE kuukaarik oli kõrgel taevas, kui Perseus gorgode kodu otsides madalalt üle mere liugles. Ta leidis selle üsna varsti, see oli pigem kaljupaljandite kogum kui saar ning täielikult udust varjatud. Perseus laskus madalamale, udust allapoole. Siia jõudis kuuvalgust õige napilt. Saare kohal hõljudes mõistis ta, et need, mida ta oli pidanud kaljumoodustisteks, olid tegelikult elutruud raidkujud: hülged, merelinnud – ja inimesed. Nende hulgas olid isegi mõned naised ja lapsed. Kui erakordne on leida nii kaugest ja süngest paigast skulptuuripark!
Nüüd nägi ta ka gorgosid. Nad lebasid kolmekesi ringis ja magasid sügavalt, käed õrnas õelikus embuses üksteise ümber. Nad ei olnud päris sellised, nagu Perseuse ema oli jutustanud. Kõigil kolmel olid pronksküünised ja hammaste asemel kuldikihvad, täpselt nagu ema oli öelnud, kuid ainult ühel olid juusteks elusad, väänlevad maod. See pidigi siis olema Medusa. Ta oli teistest väiksem. Tema nägu oli kuuvalguses sile. Teistel kahel oli soomuseline nahk, mis oli paunadena kottis. Magava Medusa silmad olid kinni ning Perseus ei suutnud end tagasi hoida ja vaatas tema suletud laugusid, teades ise, et need peavad ainult sekundiks avanema, et tema elu lõppeks. Üksainus pilk ja…
Oh, milline narr ta on! Igal pool seisvad raidkujud ei olnud kunst, need ei olnud mõne andeka skulptori töö, need olid hoopis nende kivistunud kehad, kes olid Medusale silma vaadanud!
Perseus hõljus ühe koha peal, sandaalid hääletult õhku sõtkumas. Ta tõmbas tupest harpe kaarja tera ja hoidis kilpi enda ees. Mida ta edasi peaks tegema? Korraga taipas ta, miks Athena oli käskinud tal kilpi läikivana hoida. Medusale otse silma ei tohi ta vaadata, kuid tema peegelpilt… see on teine asi.
Ta sirutas kilbi välja ja kallutas seda, nii et nägi magavaid gorgosid helkiva pronksi pinnal täiesti selgesti.
Igaüks, kes on proovinud kunagi vannitoa peeglisse vaadates tõrksat kulmu kärpida, teab, kui keeruline on sellist täpsust nõudvat ülesannet peegelpildi tagurpidi maailmas korralikult täita, ilma et endale sisse torkaksid. Vasak on parem ja parem on vasak, lähedal on kaugel ja kaugel on lähedal. Perseus sättis peeglit, et ta näeks ennast, kui sirpi edasi-tagasi liigutab.
Aga ta ei näinud midagi! Kuidas on võimalik, et peegel ei tööta?
Muidugi! Oma juhmust manades võttis ta Hadese peakoti peast ja pistis pauna. See polnud kaugeltki kerge töö. Raske sirp ühes käes ja veel raskem kilp teises, mõeldes pooleldi gorgode äratamise ohule ja pooleldi sellele, kuidas sandaale täpselt õigel kõrgusel hõljumas hoida, higistas ja hingeldas ta juba, kui oli peakoti pauna saanud ning võis raiumisliigutuste harjutamisele keskenduda. Nüüd nägi ta ennast kilbi peal selgesti ja õppis, kuidas mõõgakätt peegelpildis vibutada.
Ise seda tähele panemata oli ta natuke madalamale laskunud. Teraga läbi õhu vihistamine äratas rästikud Medusa peas ning need hakkasid sisistama ja tõstsid pea. Perseus kallutas kilpi ja nägi, et sisistavad maod vaatavad otse tema poole. Oli selge, et Medusa ärkab iga hetk – ja võib-olla ärkavad ka tema hävitamatud õed. Perseus lähenes Medusa magavale kogule, relv löögivalmis. Ta nägi kilbilt, kuidas Medusa liigutas ja tema silmalaud võbisesid.
Medusa silmad avanesid.
Perseus ei teadnud, mida ta oli oodanud – võib-olla inetust ja õudust, kuid igatahes mitte ilu. Kuid Medusa silmades oli kogu nende lõõsast ja raevust hoolimata midagi, mis tekitas soovi pilk peegelpildilt ära pöörata ja sügavalt tema pärissilmadesse vaadata. Perseus surus selle tunde alla ja tõstis sirbi.
Medusa vaatas ainiti tema kilpi. Ta tõstis pea ja vaatas otse Perseuse poole, nii et tema kael jäi selgelt näha. Harpe kihutas läbi õhu ja Perseus tundis, kuidas selle tera Medusa kaela läbi lõikas. Ta sööstis alla, kahmas pea ja pistis selle pauna, enne kui visklevad, surevad maod jõudsid kihvad tema ihusse lüüa.
Ta püüdis ülespoole tõusta ja minema lennata, kuid miski sikutas teda säärtest. Teised gorgod, Stheno ja Euryale, olid ärganud ning karjusid ja kiskusid teda alla. Tohutu pingutusega tagus Perseus jalgadega, muudkui põtkis ja kannustas sandaale ülespoole. Kui ta kihutas läbi udulae üles selgesse kuuvalgusse, kaikusid tema kõrvus veel raevunud õdede kriisked, kuid ta ei vaadanud kordagi tagasi.
Võib-olla oleks ta pidanud tagasi vaatama. Tema pilgule oleks avanenud ülimalt ebatavaline vaatepilt. Sellest päevast peale, kui Poseidon Medusat Athena templis kuritarvitas, olid Medusa üsas olnud kaksikud sellest liidust. Nüüd, kus tema pea oli maha raiutud, oli neil viimaks koht, mille kaudu ilmale tulla. Esimesena tõusis haigutavast haavast noormees, kellel oli käes säravast kullast relv. Tema nimi oli CHRYSAOR, mis tähendabki „kuldset mõõka”.
Nüüd ilmus surnud Medusa avatud kõrist veel üks kogu. Sellest ajast peale, kui Uranose mahalõigatud munandite seemne- ja verevahust tõusis imekaunis APHRODITE, polnud millestki nii jubedusttekitavalt jäledast sündinud midagi nii üleloomulikult ilusat. Chrysaori kaksikuks oli küütlev, valge, tiivuline hobune. Hobune kaapas õhku ning lendas üles taevasse, jättes venna ja kaks kriiskavat gorgost sõsarat maha.
Selle hobuse nimi oli PEGASOS.
ANDROMEDA JA KASSIOPEIA
„Hakkama sain! Hakkama sain! Hakkama sain!” hüüdis Perseus kuule.
Ta oli tõesti hakkama saanud. Medusa pea pandud kindlalt pauna, mida ta oli algul nii ebahuvitavaks pidanud, lendas ta joovastunud elevusega edasi. Ta oli lausa nii elevil, nii joobnud oma saavutusest, et pööras valele poole. Selle asemel, et pöörata vasakule, pööras ta paremale ning leidis end varsti lendamast võõra ranniku kohal.
Ta lendas miil miili järel ega väsinud, kuid tundmatu rand hämmeldas teda aina enam. Korraga aga, esimeses koiduvalguses, sattus tema silme alla erakordne vaatepilt. Imekaunis tütarlaps, alasti ja kalju külge aheldatud.
Perseus lendas tema juurde.
„Mida sa siin teed?”
„Mida ma teen – kuidas sulle paistab? Ja ma oleksin väga tänulik, kui sa hoiaksid pilgu minu näol, kui sul midagi selle vastu pole.”
„Anna andeks… ma lihtsalt hakkasin paratamatult mõtlema… kas ma saan sind kuidagi aidata…? Minu nimi on Perseus.”
„ANDROMEDA, meeldiv tutvuda. Kuidas sa õhus püsid?”
„See on pikk lugu, aga olulisem on vast see, miks oled sina kalju külge aheldatud.”
„Nooh…” Andromeda ohkas. „Tegelikult minu ema pärast. See on ka pikk lugu, aga mul pole midagi targemat teha, nii et ma võin sulle samahästi ka rääkida. Minu vanemad, KEPHEUS ja KASSIOPEIA, on selle paiga kuningas ja kuninganna.”
„Kus me täpselt oleme?”
„Etioopias, kus sina siis arvasid?”
„Anna andeks, räägi edasi…”
„See kõik oli ema süü. Ühel päeval teatas ta valjusti, et mina olen ilusam kui kõik maailma NEREIIDID ja OKEANIIDID.”11
„Aga oledki ju,” märkis Perseus.
„Ah, ole kuss. Poseidon kuulis seda hooplemist ja läks sellisesse raevu, et saatis randa laastama koletisliku merelohe KETOSE.12 Ükski laev ei pääsenud läbi ja rahvas hakkas nälga jääma. Me sõltume nimelt kaubandusest. Küsiti nõu preestritelt
Kaks peamist (ja kõige rohkearvulisemat) merenümfide perekonda okeaniidid ja nereiidid olid vastavalt meretitaanide OKEANOSE ja TETHYSE tütred ja tütretütred. Niisiis olid nad Poseidoni nõod. Vt „Kreeka müütide” esimest köidet.
Teda ei tohi segi ajada Keto, kahe surematu gorgo emaga. Kuid see merejumalanna on andnud nime kõigile säärastele merekoletistele ja nende kaudu ka meie vaalalistele