Kellassepa tütar. Kate MortonЧитать онлайн книгу.
…
Kinnastatud käed tõmbusid eemale, ja ühes nendega kadus ranitsa taak.
Ära langesid vanad aistingud, hääled, märgid ja üldse kõik, viimaks oli kõik tühi ja vaikne.
See sai läbi.
Elodie ladus ranitsa sülle tühjaks ja seadis külili. See oli ilus ese ega läinud eriti kokku teiste asjadega, mis olid kastist välja tulnud. Ühtekokku oli kastis üpris üksluine kontoritarvete kogumik – auguraud, tindipott, kirjutusvahendite ja kirjaklambrite hoidmiseks mõeldud puidust kirjutuslauagarnituur – ja krokodillinahast prillitoos, valmistaja lisatud sildi kiri „Omanik: L. S.-W.”.
Selle põhjal võis Elodie järeldada, et kirjutuslaud tükkis sahtlisisuga kuulus kunagi Lesley Stratton-Woodile, veidrikust James Strattoni vennapojatütrele. Aastaarv klappis – Lesley Stratton-Wood suri millalgi 1960. aastatel – ja andis ühtlasi aimu, miks toimetati kast just firmasse Stratton, Cadwell & Co.
Aga ikkagi – kui tegu polnud just iseäranis täpse koopiaga – oli ranits liiga vana, et võinuks kuuluda preili Stratton-Woodile; ranitsas olnud esemed näisid pärinevat varasemast ajast kui kahekümnes sajand. Põgus sirvimine tõi ilmsiks monogrammi ja marmoreeritud servaga musta märkmiku (E. J. R.); Victoria ajastu keskpaigast pärit vaskse sulepeakarbikese ja luitunudrohelise nahast dokumendimapi. Põgusa vaatluse järel ei olnud mingit võimalust kindlaks määrata, kellele ranits võis kuuluda, kuid dokumendimapi esiklapi all oli kuldne tempel kirjaga „Skvaier James W. Stratton, London, 1861”.
Dokumendimapp oli üsna lameda kujuga ning algul arvas Elodie, et see on tühi; ent kui ta haagi avas, ootas mapis siiski üks asi, üksainuke. Habras hõbedane raam, nii väike, et mahtus pihku ära, ja raamis oli naise foto. Naine oli noor, heledate, kuid mitte päris heleblondide pikkade juustega, millest pooled olid tema pealael lõdvalt sõlme keeratud; silmad vaatasid otse, lõug oli pisut kergitatud, põsesarnad kõrged. Huulte asend vihjas intellektuaalsusele, ehk ka trotsile.
Seepiapruuni pilti üksisilmi uurides tundis Elodie tuttavlikku ootusärevust, mille kutsus esile paljutõotav võimalus kellegi elu taasavastada.
Kleit oli naisel avaram, kui selle ajastu rõivalt oleks võinud oodata. Valge kangas langes voltidena õlgadelt alla ja kaelus oli V-kujuline. Varrukad olid läbipaistvad ja puhvis, ühel käsivarrel kuni küünarnukini üles lükatud. Ranne oli sale, puusale seatud käsi rõhutas pihakumerust.
Pildi kompositsioon oli sama ebaharilik nagu subjekt, sest naine ei poseerinud siseruumis, taustaks istesohva või maaliline eesriie, nii nagu Victoria ajastu portreelt võinuks oodata. Ta seisis väljas, ümberringi tihe lehestik, taust, mis kõneleb liikumisest ja elust. Valgus oli hajus, efekt vaimustav.
Elodie pani foto käest ja võttis monogrammiga märkmiku. Köide langes keskelt lahti, tuues nähtavale hinnalise kaltsupaberi paksud kreemikasvalged leheküljed; leidus ilusa käekirjaga kirjutatud ridu, ent need olid vaid täienduseks rohketele tušijoonistustele, mis kujutasid inimfiguure, maastikke ja teisi huvipakkunud objekte. Niisiis mitte päevaraamat: see siin oli joonistusplokk.
Lehekülgede vahelt libises välja mujalt välja rebitud paberitükike. Üle selle tormles üksainuke rida: ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …
Sõnad suisa kargasid paberilt vastu, just nagu oleks neid valjusti kuulutatud, aga kui Elodie lehte pööras, polnud kirjutaja oma hirme paljastanud, mis see siis ka iganes poleks olnud, mida ta kartis.
Elodie libistas kinnastatud sõrmeotstega üle teksti tähejäljendite. Viimse päikesevalguse kumas paljastas paber end lausa kiudhaaval, paistsid ka nõelatorkesuurused läbipaistvad täpikesed kohtades, kus täitesulepea terav ots oli paberi veidi katki rebinud.
Elodie seadis sakiliste äärtega paberitüki hellalt joonistusploki vahele tagasi.
Kuigi nüüdseks igivana, tegi sõnum oma tungivuses rahutuks: see kõneles veenvalt asjast, mis oli endiselt päevakorral ja lõpetamata.
Elodie lehitses ettevaatlikult edasi, viimset kui lehekülge täitsid kunstipärased ristviirutused, mõnele leheservale oli skitseeritud külgvaates nägusid.
Korraga ta peatus.
Üks visand oli teistest viimistletum, terviklikum. Pildike jõest, esiplaanil üksik puu ja taamal, avara heinamaa taga, kauge metsatukk. Parempoolse puudesalu tagant paistsid maja kaks katuseviilu, kus oli kaheksa korstnat ja ülikeerukas tuulelipp, mis kujutas päikest, kuud ja teisi taevakehi.
Joonistus oli meisterlik, ent mitte see polnud põhjus, miks Elodie ainitisel pilgul vaatama jäi. Teda tabas déjà vu tunne, nii tugev, et rinnakorvis hakkas pigistama.
Ta teadis seda kohta! Mälupilt oli nii ere, nagu oleks ta seal päriselt olnud, ent ometi teadis Elodie, et selles paigas on ta viibinud vaid mõttes.
Siis tulid tema juurde sõnad, selged kui linnulaul koidu ajal: mööda käänulist külateed ja üle laia aasa läksid nad jõe äärde, ja kaasas olid neil oma saladused ja mõõk.
Ja siis talle meenus. See oli ju seesama lugu, mida ema talle jutustas. Laste unejutt, romantiline ja sasipuntras, tegelasteks arvukad kangelased, kaabakad ja haldjakuninganna, tegevuspaigaks maja keset hämarat metsa, mida ümbritses usjas jõgi.
Ent lugu polnud mingis pildiraamatus. Ema jutustas peast, nad istusid kahekesi kõrvuti Elodie voodikeses seal kaldlaega toas … Korraga kajas härra Pendletoni kabinetist seinakella hääl, sügav ja hoiatav, ja Elodie heitis pilgu käekellale. Jälle jääb ta hiljaks! Taas kord oli aeg kaotanud oma kuju, ajanool hajunud ümbritsevasse tolmu. Heitnud kummaliselt tuttavlikule pildile veel viimase pilgu, asetas Elodie joonistusploki koos teiste asjadega kasti tagasi, pani kaane peale ja lükkas kasti uuesti kirjutuslaua alla peitu.
Elodie jõudis isiklikud asjad juba kokku korjata ning sooritada pooled tavapärastest lahkumiseelsetest toimetustest, mis tähendas, et ta oli kõik üle kontrollinud ja valmis osakonna ust lukustama, kui korraga tuli äärmiselt tugev soov.
Suutmata vastu panna, ruttas ta kasti juurde tagasi, kaevas joonistus -ploki välja ja poetas enda kotti.
TEINE PEATÜKK
Elodie läks bussile nr 24, mis sõidab põhja suunas, Charing Crossist Hampsteadi. Metrooga saanuks kiiremini, ent metrood ta ei kasutanud. Rahvast liiga palju, õhku liiga vähe, ja Elodie ei tundnud end kitsastes kohtades kuigi hästi. Too vastumeelsus oli tal paraku juba lapsest saadik ja ta oli sellega harjunud, kuid praegu valdas teda kahetsus; ta armastas metrood kui ideed, armastas teda kui üheksateistkümnenda sajandi ettevõtlikkuse musternäidet, tema ajastutruid kahhelkive ja kirjatähti, tema ajalugu ja tolmu.
Liiklus oli tüütult aeglane, eriti Tottenham Court Roadi lähedal, kus raudtee kaevetööd olid jätnud Victoria ajastu telliskivist ridaelamute taguse kõikidele näha. See oli Elodie lemmikvaateid – pilguheit ehedasse minevikku, nii lähedalt, et katsu või käega. Nii nagu ikka, kujutles ta nende inimeste elukäiku, kes asustasid neid maju kaua aega tagasi, kui St Gilesi lõunaosas asus Rookery – kihav, räige agul täis kõverikke kujasid ja ubrikuid, kõrtse ja mängureid, prostituute ja uulitsapoisse; kui Seven Dialsi rentslitega palistatud tänavatel ajasid usinasti äri alkeemikud ja tegi oma igapäevaseid jalutuskäike Charles Dickens.
James Stratton nooremast, kes ilmutas nagu väga paljud teisedki Victoria ajastu inimesed elavat esoteerikahuvi, oli maha jäänud arvukalt päevaraamatusse tehtud sissekandeid külastustest Covent Gardeni ühe üsna iseäraliku spiritualisti ja selgeltnägija manu, kellega tal oli pikaajaline sõbralik läbisaamine. Pankuri kohta oli James Stratton andekas kirjamees, tema päevikud võimaldasid elavaid, osavõtlikke ja ajuti väga lustakaid pilguheite Victoria ajastu Londoni igapäevaellu.
Oma eluajal oli ta lahke tubli inimene, pühendunud vaeste ja varatute elujärje parandamisele. Nagu ta sõpradele oma filantroopilisi vaateid põhjendada püüdes kirjutas, uskus ta, et „kindlasti saab inimolevuse eluolu ja tulevikuväljavaateid parandada, kui leida talle korralik ulualune, kus ta saab end öösel välja puhata”.
Ametialaselt