Kellassepa tütar. Kate MortonЧитать онлайн книгу.
plehku, oli ühe kunstniku modell, kes jäi teisest mehest rasedaks, ja neljakümnendates eluaastates tekkis Strattonil sügav ja püsiv kiindumus ühte oma teenijatest, Molly-nimelisse vaiksesse tüdrukusse, kelle suhtes ta sageli ja väikestviisi lahkust üles näitas, ilma et oleks oma tundeist iial kõnelnud. Elodiele näis peaaegu, nagu oleks Stratton sihilikult valinud välja just sellised naised, kes ei tahtnud – või ei saanud – teda õnnelikuks teha.
„Mis hea pärast?” oli Pippa kulmu kortsutades küsinud, kui Elodie selle mõtteuiuga ühel õhtul tapade ja sangria taga välja tuli.
Elodie poleks osanud kindlalt öelda; asi oli lihtsalt selles, et kuigi Strattoni kirjavahetuses polnud selle kohta midagi ilmset – mees ei kuulutanud vastamata jäänud armastust ega pihtinud sügavale hingesoppi settinud kurvastust –, tajus ta Strattoni erakirjades meeldiva pinna all paratamatult varitsemas midagi melanhoolset; tajus, et Stratton oli otsija, kellele see, mida ta otsis, jäigi kättesaamatuks.
Elodie oli harjunud tolle skeptilise ilmega, mis Pippa näole ilmus, kui ta sellised mõtted välja ütles. Eales ei suudaks ta kirjeldada intiimsust, mida teise inimese ellu kuulunud esemetega päev päeva järel töötamine endas kätkeb. Elodie ei suutnud mõista seda moodsat tungi, mis sunnib enda kõige isiklikumaid tundeid avalikult ja jäädavalt kõikidega jagama; omaenda privaatsust valvas ta hoolega ja pooldas Prantsuse arusaama le droit à l’oubli – õigust olla unustatud. Ja ometi oli tema töö – enamgi veel, kirg – säilitada ja koguni reanimeerida teiste inimeste elusid, kellel endal pole selle kohta mingit sõnaõigust.
Elodie oli lugenud James Strattoni kõige privaatsemaid mõtteid, päevikusissekandeid, mida kirjutades polnud mõeldud järeltulevatele põlvedele, ja ometi polnud Stratton eales kuulnud Elodie nime.
„Muidugi oled sa temasse armunud,” kommenteeris Pippa iga kord, kui Elodie üritas selgitada.
Ent see polnud armastus; Elodie lihtsalt imetles James Strattonit ja tundis, et peab tema pärandit kaitsma. Mehele oli antud elu pärast elu ning Elodie töö oli hoolt kanda, et sellesse suhtutaks lugupidamisega.
Niipea kui pähe turgatas sõna „lugupidamine”, läks Elodie mõte sügavale kotti surutud joonistusplokile ja tema põsed lõid õhetama.
Mis kärbes teda ometi hammustas?
Paaniline hirm segunes ehmatava, imetabase, süüdlasliku ootusärevusega. Veel mitte kordagi firma Stratton, Cadwell & Co. arhiivis töötatud kümne aasta jooksul polnud ta härra Pendletoni kehtestatud ediktidest nii rõhutatult üle astunud. Härra Pendletoni reeglid olid absoluutsed: võtta hoiukambrist säilik – veel hullem, see endale lihtsalt kotti susata ning lasta sel osaks saada selline pühaduseteotus nagu transport kahekümne esimese sajandi Londoni bussiga – ületab kui tahes lugupidamatu käitumise piirid. See on andestamatu.
Ent kui buss number 24 Mornington Crescenti jaama läbis ja Camden High Streetile pööras, heitis Elodie kärme pilgu ümberringi, ega keegi ometi vaata, võttis kotist joonistusploki ja avas kähku selle lehekülje juurest, kus oli joonistus jõeäärsest majast.
Taas rabas teda tunne, et kõik on läbi ja lõhki tuttav. Ta teadis seda kohta. Ema paljuräägitud unejutus oli too maja ehtne värav teise maailma; sest Elodie jaoks, kui ta ema kaisus kerra tõmbus ja tema nartsissiparfüümi eksootilist hõngu sisse hingas, oli kogu see unejutt värav, loits, mis viis ta kohast nimega „siin ja praegu” ära kujutlusvõime maale.
Pärast ema surma sai unejutumaailmast Elodie salapaik. Olgu siis lõunavaheajal oma uues koolis või pikkadel vaiksetel pärastlõunatel kodus, või öösiti, kui pimedus ähvardas sootuks lämmatada – tuli vaid peitu pugeda ja silmad kinni panna, ning ta võis üle jõe minna, metsatukast vapralt läbi sammuda ja sellesse nõiutud majja astuda …
Buss jõudis South End Greeni, Elodie põikas Overgroundi jaama leti juurest läbi, ostis vajamineva kiiresti ära ja ruttas siis Willow Roadi mööda Gainsborough Gardensi poole. Ilm oli endiselt soe, lausa lämmatav, ja isa tibatillukese elamu – algselt aednikumajakese – ukse juurde jõudes oli Elodie nii roidunud, nagu oleks maratoni jooksnud.
„Tere, isa,” ütles ta isale põsemusi andes. „See on sulle.”
„Oh sa armas aeg,” ütles isa ja seiras potilille kahtleval pilgul. „Vaatamata sellele, kuidas viimati läks?”
„Mul on sinusse usku. Pealegi rääkis naine, kes neid müüs, et see tahab kastmist ainult kaks korda aastas.”
„Helde jumal, tõesti? Kaks korda aastas?”
„Sedasi ta ütles.”
„Imetabane.”
Kuumuse kiuste oli isa valmistanud oma leivanumbri, apelsinikastmes pardi, ja nad sõid kahekesi koos köögilaua ääres nagu ikka ja alati. Nad polnud eales olnud söögitoa sorti perekond, kui, siis ehk mõnel erilisel puhul, jõulude või sünnipäevade ajal või siis tookord, kui Elodie ema otsustas Ameerikast tulnud külalisviiuldaja ja tema naise tänupühaks külla kutsuda.
Süües räägiti tööst: Elodie kuraatorirollist peatsel näitusel ja isa koorist, muusikatundidest, mida ta veel hiljaaegu ühes kohalikus algkoolis andis. Isa nägu lõi särama, kui ta kirjeldas üht pisitüdrukut, kelle viiul oli peaaegu sama pikk kui tüdruku käsivars, ja särasilmset poissi, kes tuli omal käel harjutusklassi ja palus tšellotunde. „Saad aru, ta vanemad ei ole musikaalsed.”
„Las ma arvan ära: ta rääkis su pehmeks?”
„Polnud südant talle ära öelda.”
Elodie naeratas. Kui asi puutus muusikasse, oli isa südant kerge pehmitada, tema meelest ei tulnud kõne allagi keelata lapsele võimalust sellest suurest armastusest osa saada. Isa uskus, et muusika võimuses on muuta inimeste elu – „lausa nende hinge, Elodie” –, ja miski ei ajanud teda nii põnevile kui arutelu aju plastilisuse ning tomograafiauuringutega ilmsiks tulnud seoste üle muusika ja empaatia vahel. Kontserdisaalis isa kõrval istudes tõmbus Elodie süda kokku, kui ta jälgis, kuidas isa kontserti jälgib: see täielik transfiktsioon isa näol. Kunagi oli isagi elukutseline muusik. „Kõigest teine viiul,” määratles ta end alati, kui asi jutuks tuli, pööras siis jutu sinna, kuhu oli arvata, ja ta häälde sugenes aupaklikkus: „Kaugel sellest, kes oli tema.”
Tema. Elodie pilk rändas läbi esiku söögitoale. Sellelt kohalt, kus tema istus, paistis praegu kätte vaid mõne pildiraami serv, kuid Elodie ei tarvitsenudki seina näha, ta teadis niigi, mis pilt kusagil ripub. Nende asukoht püsis muutumatu. See oli tema ema sein. Just nii, see oli Lauren Adleri sein; rabavad mustvalged fotod noorest ja elavaloomulisest pikkade sirgete juustega naisest, kes embab tšellot.
Lapsest peast oli Elodie neid fotosid üksikasjalikult uurinud ja seeläbi olid pildid kustumatult mällu jäädvustunud. Ema mitmel pool esinemas, näojooned keskendumisvajadusest peenhäälestunud: need kõrged põsesarnad, keskendunud pilk, targad ja painduvad sõrmed tuledesäras hiilgavatel pillikeeltel.
„Pudingit tahad?”
Isa võttis külmikust võbeleva maasikamaiuse ning ühtäkki märkas Elodie, kui vana on isa, võrreldes kujutistega emast, kelle noorus ja ilu olid igaveseks mälestuste merevaiku tardunud.
Et ilm oli hunnitu, võtsid nad veiniklaasid ja magustoidu kaasa ning läksid trepist üles katuseterrassile, kust avanes vaade muruväljakule. Kolm venda loopisid üksteisele lendtaldrikut, trio pisim lippas suuremate vahel muudkui edasi-tagasi, sealsamas istus ja vestles täiskasvanute paar, kummargil, pead lähestikku.
Suveõhtu hämarduv valgusekuma mõjus suigutavalt ja Elo-diel polnud tahtmist meeleolu rikkuda. Ometi söandas ta pärast mõneminutilist sundimatut seltskondlikku vaikimist, mis isal ja temal alati hästi välja kukkus, küsida: „Tead, millest ma täna mõtlesin?”
„Millest siis?” Isa lõual oli vahukooresutsuke.
„Sellest unejutust, kui ma olin alles väike – jõest, ja kuu ja tähtedega tuulelipuga majast. Mäletad?”
Isa naeris veidi üllatunult. „Heldeke! Vaat mis kõik meelde tuleb. Jah muidugi, sa armastasid