Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
oli endiselt tühi. Haarasin selle kärsitu hüüatusega.
„Vett! Mul on vaja vett!”
„Aga ma … härra MacNeill on …”
Torkasin katla tema kätte tagasi.
„Ma otsin ta ise üles,” ütlesin. „Sina too vett! Jooda neid – pisikest kõigepealt! Kutsu Lizzie appi, lõkked võivad oodata! Jookse!”
Kõigepealt kuulsin kärbseid, valju suminat, mis tõi mulle tülgastusest kananaha ihule. Siin väljas oli hais nad kiiresti ligi meelitanud. Ahminud kiiresti suure sõõmu õhku, trügisin läbi põõsaste sinna, kus lebas sükamoori all rohu sees kägaras Padraic.
Nägin kohe, et ta pole surnud, kärbsed ei katnud teda tekina, vaid ümbritsesid pilvena, et maanduda korraks ja tõusta vähimastki liigutusest uuesti lendu.
Ta lamas kerratõmbunult maas, seljas ainult särk ja pea juures vedelemas veekann. Laskusin põlvili, puudutasin ja uurisin teda. Särk ja jalad olid mustusega koos nagu rohigi, seal kus ta lamas. Väljaheide olid suuresti vedel – enamik oli nüüdseks maasse imendunud –, kuid leidus tahkemat. Ta oli nähtavasti haigestunud hiljem kui Hortense ja lapsed, kõht polnud veel pikalt lahti olnud, vastasel korral poleks siin suurt midagi peale vereseguse vee.
„Padraic.”
„Proua Claire, jumal tänatud, et te tulite.” Mehe hääl oli nii kähe, et eristasin hädavaevu sõnu. „Mu lapsukesed … kas nende eest on hoolitsetud?”
Padraic upitas end värisedes küünarnuki najale, hallid juuksesalgud higistele põskedele kleepunud. Silmad avanesid pisut ja ta proovis mulle otsa vaadata, aga need olid põdrakärbeste hammustustest kitsasteks piludeks paistetanud.
„Ma hoolitsen nende eest.” Asetasin käe mehele õlale ja pigistasin, proovides teda rahustada. „Heida pikali, Padraic. Oota pisut, kuni olen nendega tegelnud, pärast seda tulen sinu juurde.” Mees oli küll väga haige, kuid mitte veel surmaohus nagu tema lapsed.
„Ärge minu pärast muretsege,” pomises Padraic. „Ärge … muretsege …” Ta lõi vankuma, äigas näol ja rinnal roomavatele kärbestele ning tõmbus järjekordse spasmi ajal otsekui hiiglasliku käe survel oiates kägarasse.
Aga mina jooksin sedaaegu juba tagasi maja poole. Teetolmus oli näha märgi laike – väga hea, Brianna oli siit juba kiiruga läbi läinud.
Düsenteeria? Toidumürgitus? Paratüüfus? Tüüfus? Koolera … jumal hoidku, ainult mitte seda. Need kõik ja veel hulk teisigi taude olid praegu mõistetavatel põhjustel koondatud verise kõhutõve ühisnimetaja alla. Esialgu polnudki nimetusel tähtsust.
Kõigi kõhulahtisushaiguste vahetuim oht oli lihtlabane veetustumine. Püüdes vabastada end ärritavast mikroskoopilisest sissetungijast, uhtus seedetrakt end ühtejärge läbi, jättes keha niiviisi ilma veest, mida too vajas, et ajada verd soontes ringi, väljutada jääkaineid, jahutada end higi abil, hoida töös aju ja limaskestad – vesi tähendas elu.
Kui oleks võimalik hoida veeni tilgutatava füsioloogilise lahuse ja glükoosisüstide abil patsiendi veevarud normaalsed, parandaks sisikond end tõenäoliselt pikapeale ise ja patsient saaks terveks. Veenisiseste vahendite puududes jäi üle manustada vedelikku suu või päraku kaudu nii kiiresti ja pidevalt kui võimalik ning nii kaua kui vaja. Kui suudeti.
Kui patsient ei suutnud sees pidada isegi vett … MacNeillid vist ei oksendanud, seda lõhna polnud mu nina hüti haisude seas tabanud. Ilmselt pole neil siis ikkagi koolera, hea seegi.
Brianna istus vanema lapse kõrval põrandal; ta hoidis tüdruku pead rüpes ja surus talle tassi huultele. Lizzie põlvitas kolde juures ning üritas tuld hakatada, ise pingutusest punane. Kärbsed olid hakanud laskuma liikumatult voodis lamava naise kehale ning Marsali kummardus süles oleva väikese lõdva keha kohale ja püüdis meeleheitlikult õhutada teda jooma.
Tema seelik oli maha nõrgunud veest triibuline. Nägin, kuidas tilluke pea tema rüpes tahapoole langes ja vesi mööda kohutavalt lõtva ja sissevajunud põske alla valgus.
„Ta ei suuda,” ütles Marsali ikka ja jälle. „Ta ei suuda, ta ei suuda!”
Eirates omaenda keeldu panna sõrmi suhu, torkasin nimetissõrme robustselt lapse suhu ja kobasin okserefleksi otsides suulage. Seal see oli: laps läkastas veest ja ahmis õhku. Korraks pigistas tema keel tugevasti mu sõrme.
Tüdrukuke imes. Ta oli imik ning sai ikka veel rinda … ja imemine oli esimesi ellujäämisinstinkte. Pöördusin kannapealt ja vaatasin naise poole, aga piisas ainult ühest pilgust tema lamedatele rindadele ja sissetõmbunud nibudele; sellegipoolest krahmasin ühe rinna pihku ja surusin sõrmedega nibu suunas. Veel ja veel … aga ei, ainsatki piimatilka ilmunud pruunikale nibule ja rind oli mu käe all lõtv. Ei vett ega piima.
Mõistes mu mõttekäiku, krahmas Marsali kinni pluusikaelusest, rebis selle lahti ja surus lapse oma paljale rinnale. Tillukesed jalad rippusid lõdvalt tema kleidil, verevalumites varbad konksus nagu närtsinud õielehed.
Mina olin sedaaegu lükanud Hortense’i pea kuklasse ja tilgutasin vett tema avatud suhu. Silmanurgast nägin, kuidas Marsali rütmiliselt rinda pigistab – kiire massaaž pidi piima valla päästma –, ning mu enda sõrmed liikusid samas taktis, masseerides teadvusetu naise kõri, õhutades teda neelama.
Tema ihu oli märg ja libe, kuid suuresti minu higist. Higi nõrgus mul mööda selga alla ja valgus kõditades kannikate vahele. Tundsin omaenda lõhna, veidrat metalset hõngu, mis meenutas kuuma vaske.
Kõri liigatas äkilises kokkutõmbes ning ma võtsin käe ära. Hortense kõõksatas ja hakkas läkastama, siis vajus tema pea viltu, kõht tõmbus kramplikult kokku ja paiskas oma kasina sisu üles. Pühkisin naise suu oksest puhtaks ja tõstsin tassi talle uuesti huultele. Need ei liikunud; vesi valgus suhu ning nõrgus mööda nägu ja kaela alla.
Läbi kärbeste sumina jõudis selja tagant minuni Lizzie hääl, rahulik, kuid umbisikuline, otsekui tuleks kusagilt kaugelt. „Palun ärge ometi vanduge nõnda, proua. Lapsed ju kuulevad.”
Pöördusin järsult ning andsin endale alles nüüd aru, et olin korranud tegutsedes ühtejärge valjusti: „Kuradi kuradi kurat!”
„Jah,” vastasin. „Palun vabandust.” Seejärel pöördusin uuesti Hortense’i poole.
Aeg-ajalt õnnestus mul panna ta neelama, aga sellest oli vähe. Liiga vähe, arvestades, et soolestik püüdis end ikka veel vabastada sellest, mis teda vaevas. Neetud kõhutõbi!
Lizzie palvetas.
„Ole tervitatud, Maarja, täis armu, issand on sinuga …”
Brianna pomises midagi omaette, julgustades last emalikult.
„Õnnistatud on sinu ihuvili Jeesus …”
Mu pöial oli unearteril. Tundsin pulssi järsult jõnksatamas, katkemas ja jätkamas lünklikult nagu vanker, millel on üks ratas puudu. Arütmia … Hortense’i süda hakkas üles ütlema.
„Püha Maarja, Jumala ema …”
Vajutasin rusikaga naise rindkere keskele nii kõvasti, et voodi ja kuhtunud keha värisesid. Kärbsed tõusid läbi ligunenud õlgedelt heitunud suminal õhku.
„Oo ei,” lausus Marsali vaikselt mu selja taga. „Oo ei, palun, ei.”
Olin seda tooni varem kuulnud – vapustus, eitus, palve, mida pole kuulda võetud – ning teadsin, mis on juhtunud.
„Palu meie, patuste, eest …”
Just nagu oleks temagi kuulnud, pööras Hortense korraga pead, avas silmad ja vaatas sinnapoole, kus istus Marsali, ehkki ma ei uskunud, et ta midagi näeb. Siis vajusid silmad kinni, Hortense langes kägarasse tõmbunult külili, põlved peaaegu lõua all. Pea jõnksatas kuklasse, keha kiskus krampi ning lõtvus siis äkki. Hortense ei lasknud lapsel lahkuda üksi. Kuradi kõhutõbi.
„… nüüd ja meie surmatunnil. Ole tervitatud, Maarja, täis armu …”