Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
septembril pidas Roger jutluse, mille teemaks oli võtnud kirjakoha „Jumal on valinud need, kes on maailma silmis nõrgad, et häbistada tugevaid”6. Kahekümne esimesel septembril võttis üks neist nõrkadest nõuks seda tõestada.
Padraic ja Hortense MacNeill polnud oma lastega kirikusse tulnud. Nad käisid muidu alati ja nende puudumine äratas tähelepanu – koguni sel määral, et Roger küsis järgmisel hommikul Briannalt, kas naine ei astuks nende poolt läbi veendumaks, et kõik on ikka hästi.
„Läheksin ise,” ütles ta pudrukausi põhjast viimast kraapides, „aga lubasin sõita koos John MacAfee ja tema isaga Brownsville’i, poiss mõtleb kosida seal üht piigat.”
„Kas ta tahab, et kinnitaksid nende kihluse sealsamas ametlikult, või on sind vaja selleks, et Brownide pesakond teda maha ei notiks?” Pärast seda kui viisime tagasi Lionel Browni surnukeha, polnud avalikke vaenuilminguid olnud, kuid väikesi kokkupõrkeid tuli aeg-ajalt ikkagi ette, kui Brownsville’i kamp Fraserimäe meestega avalikus kohas vastamisi sattus.
„See viimane,” tunnistas Roger ja krimpsutas kergelt nägu. „Aga loodan siiski, et kui Fraserimäe ja Brownsville’i vahel õnnestub sõlmida paar abielu, hakkavad asjad ehk ajapikku paranema.”
Jamie, kes oli parajasti süvenenud ühte viimase saadetise ajalehte, tõstis seepeale pilgu.
„Tõesti või? See on hea mõte. Paraku ei lähe kõik alati nii, nagu plaanitud.” Ta muigas. „Onu Colum mõtles ka, et parandab Grantidega suhteid, pannes mu ema ühele Grantile mehele. Paraku,” lisas ta lehte pöörates, „olid mu emal teised plaanid. Ta andis Malcolm Grantile korvi, tsuskas onu Columit noaga ja põgenes mu isaga.”
„Tõesti?” Brianna polnud seda lugu veel kuulnud ning näis olevat vaimustatud. Roger kiikas tema poole, köhatas ning võttis tema käest teatraalse liigutusega ära terava noa, millega naine vorste oli tükeldanud.
„Olgu sellega kuidas on,” lausus ta ning lükkas end, nuga käes, lauast eemale. „Äkki astud siis Padraici pere poolt läbi ja vaatad, kas neil on kõik korras?”
Lõpuks läksime Briannaga kaasa ka Lizzie ja mina, mõeldes astuda läbi Marsali ja Ferguse poolt, kelle maja asus MacNeillide omast pisut kaugemal. Viskiallika juurest tuleva Marsaliga saime juba poolel teel kokku ning MacNeillide hüti juurde jõudsime neljakesi.
„Miks siin korraga nii palju kärbseid on?” Lizzie laksas käsivarrele maandunud suurt porikärbest ja peletas vehkides eemale kaks, kes tiirlesid tema näo ümber.
„Siin kusagil on korjus,” lausus Marsali, tõstes pea ja vedades ninaga. „Võib-olla metsas. Kaarnaid kuulete?”
Läheduses kasvavate puude otsas kraaksusid tõesti kaarnad; üles vaadates nägin veel mitut pilvitu taeva all mustade täpikestena tiirlemas.
„See ei tule metsast,” lausus Brianna äkki ärevalt. Tema pilk oli pööratud hütile. Uks oli suletud, ent loomanahaga kaetud akna juures tungles parvena kärbseid. „Kähku!”
Hütis valitses kirjeldamatu lehk. Ukse lahti tõmmanud, nägin tüdrukuid õhku ahmimas ja suud kõvasti kinni pigistamas. Hingata oli paraku vaja. Väga pindmiselt hingates läksin läbi pimeda toa ja rapsasin tihedasti akna ette naelutatud loomanaha lahti.
„Jäta uks lahti,” ütlesin, eirates voodi poolt valgusvihu peale kostnud vaikset ägamist. „Lizzie, mine süüta väljas suitsulõkked – üks ukse, teine akna juures. Kasuta hakatuseks kuluheina ja kuivi raage, siis lisa niiskeid puid, sammalt või märgi lehti, et tekiks suitsu.”
Ei möödunud üle paari sekundi, kui avatud aknast hakkas sisse lendama kärbseid, kes vihisesid mu näost mööda – põdrakärbsed, porikärbsed, sääsed. Haisust ligi meelitatuna olid nad parvedena kogunenud väljas päikesesoojadele palkidele, otsides aplalt sissepääsu, mis tõotas toitu ja kohta, kuhu muneda.
Mõne minutiga ähvardas see paik muutuda sumisevaks põrguks, aga et meil oli vaja valgust ja õhku, pidime kärbestega toime tulema nii hästi või halvasti, kui suutsime. Tõmbasin kaelast räti, voltisin kokku ja jagasin voodi poole suundudes selle improviseeritud kärbsepiitsaga kahele poole hoope.
Hortense ja kaks last lamasid seal. Kõik olid alasti, kahkjad jäsemed kilgendasid hüti palavuses higist. Nende niisketel valgetel kehadel ja jalgadel võis päikese käes näha punakaspruune triipe. Lootsin, et see pole veri, vaid üksnes kõhulahtisus.
Keegi oli oianud; keegi liigutas end. Jumalale tänu, nad pole surnud. Voodiriided vedelesid puntrana põrandal ja parem oligi, sest need olid veel enam-vähem puhtad. Arvasin, et õlgmadrats tuleb meil ära põletada, niipea kui oleme ema ja lapsed välja tassinud.
„Ära sõrmi suhu pane,” ütlesin Breele, kui asja kallale asusime ning katsusime jõuetult tõmblevat inimkehade pundart lahti harutada.
„Nalja teed või?” vastas Bree läbi hammaste, naeratades viie-kuuesele lapsele, kes lamas pärast järjekordset kõhulahtisushoogu kurnatuna kägaras. Ta torkas käed tüdrukule kaenla alla. „Tule nüüd, kullake, las ma tõstan su üles.”
Laps oli liiga nõrk, et häirimise vastu protestida; tema käed ja jalad rippusid lõdvalt nagu nöörijupid. Õde oli veel raskemas seisundis: vaevalt aastane laps ei liigutanud end üldse ja tema silmad olid auku vajunud, mis rääkis tugevast veetustumisest. Võtsin tillukese käe ning näpistasin pöidla ja nimetissõrmega õrnalt tema nahka. Väike hallikasvalge tipp püsis viivu ja hakkas siis õige pikkamisi alanema.
„Sa kuradi kurat,” pomisesin endale nina alla ning kummardusin kiiresti kuulama, käsi lapse rinnal. Ta polnud surnud – tundsin tema südant väga vaikselt löömas –, aga palju ei puudunud ka. Kui ta on liiga nõrk, et imeda või juua, ei õnnestu mul teda kuidagi päästa.
Jõudmata seda mõtet veel lõpetada, ajasin end sirgu ja vaatasin hütis ringi. Mitte tilkagi vett. Voodi kõrval vedeles külili maas õõnestatud pudelkõrvits, kuid seegi oli tühi. Kui kaua olid nad juba joomata olnud?
„Bree,” laususin häält kõrgendamata, kuid tungivalt. „Mine too vett – kähku.”
Brianna, kes oli asetanud vanema lapse põrandale ja pühkis temalt saasta, tõstis nüüd pilgu, pillas mu nägu nähes sedamaid lapi käest ja ajas end sirgu. Haaranud katla, mille talle kätte surusin, tormas ta uksest välja ja kuulsin samme üle õue eemaldumas.
Kärbsed olid laskunud Hortense’i näole; äigasin rätikuga, et neid eemale peletada. Rätiserv riivas tema nina, aga lõtvunud näojooned ei võpatanudki. Ta hingas. Nägin gaasist kummis kõhtu pisut liikumas.
Kus on Padraic? Võib-olla jahil.
Üle väljaheidete lämmatava leha tungis mu ninna mingi muu lõhn – magus, vänge käärinud aroom, mis meenutas mädaõunu. Torkasin käe Hortense’i õla alla ja tõmbasin, veeretades teda enda poole. Naise keha alt tuli nähtavale tühi pudel. Mul pruukis ainult korra nuusutada, et teada, mida see oli sisaldanud.
„Kuradi kuradi kurat,” pressisin vaikselt läbi hammaste. Rängalt haigena ja tilgagi veeta, oli ta joonud õunabrändit – kas siis janukustutuseks või valuvaigistuseks. See võinuks tunduda kaunis loogiline, ainult et alkohol oli diureetik, mis imes niigi veetustunud kehast välja viimsegi vedeliku ning ärritas omakorda seedetrakti, mis vajas rahu.
Issand halasta, kas ta oli andnud seda ka lastele?
Kummardusin vanema tüdruku juurde. Too oli lõtv nagu kaltsunukk ega suutnud pead püsti hoida, aga tema ihus oli veel säilinud pisut elastsust. Näpistasin kätt; nahk moodustas terava tipu, aga see vajus kiiremini alla kui väikesel õel.
Kui tema kätt näpistasin, läksid lapse silmad lahti. See oli hea. Naeratasin talle ja pühkisin tema paokil suult ära sinna kogunenud kärbsed. Pehmed roosad limaskestad olid kuivad ja pisut kleepja moega.
„Tere, kullake,” ütlesin leebelt. „Ära enam karda. Ma olen siin.”
Aga kas sellest on mingit kasu, mõtlesin. Pagan võtaks, oleksin ma ainult tulnud
Pauluse kiri korintlastele 1:27.