Tuleriit. Gyorgy DragomanЧитать онлайн книгу.
Panen kootud mütsi pähe, tõmban korralikult kõrvade peale, ikkagi puhub tuul läbi.
Jõuan Vanaema kõrvale, ta vaatab mulle otsa ja ütleb, et jäin hiljaks.
Vastan, et käisin hüvasti jätmas.
Vanaema sõnab, et pole viga, jõuame veel. Ta keerutab sõrmede vahel väikest roosikrantsi, mustad kivid klõbisevad aeg-ajalt vastu ta sõrmust. Ta käsib kohvri enda kätte anda, küll ta ise tassib, ja sirutabki käe.
Ma ei anna kohvrit talle, ütlen, et see pole raske.
Vanaema noogutab, vastab, et tema poolest võin ka ise tassida.
Ta ütleb, et hakkame minema, ja pöörab ümber.
Noogutan, asun tema kõrvale.
Kui me minema hakkame, lakkab äkitselt tuul.
Astume vaikuses, üksnes kruus krigiseb taldade all. Ühel laial ribal on must kruus, see teeb ka teistsugust häält, valjemat, krigisevamat. Vanaema kummardub järsku käigu pealt ja võtab midagi maast. Vaatan seda, näen, et see on söestunud puutükk, osa sellest sätendab, kullatis pole päris ära põlenud. Vanaema sõrmed klammerduvad selle külge ja mudivad söestunud osa.
Kui me värava juurde jõuame, pärib Vanaema, kas mul on Emast ja Isast jäänud midagi mälestuseks, kas või mõni foto.
Ütlen, ei, ma ei hoidnud midagi alles. Sõnad kõlavad mu suust külmalt, pööran end ümber ja vaatan tagasi kooli poole.
See on suur hall hoone, fassaadil on mitmest kohast krohv maha tulnud, tellised on näha, mört on näha. Tean, milliste ruumide aknad kuskil on, meie magamissaali aknal justkui seisab keegi ja vaatab meid, kuid näen teda vaid hetkeks, siis ta kaob.
Vanaema küsib, kas tean, kui pikalt ma siin olin.
Ma ei taha vastata, ent ütlen, et sada viiskümmend kaks päeva.
Vanaema vastab, et piisavalt, rohkem kui viis kuud.
Ta sirutab käe, võtab mul vasakust käest, tõmbab söese raamitükiga mu käeseljale neli musta joont ja viienda joone teistest risti üle. Ta annab raamitüki minu kätte, ütleb, et kui väravast välja astume, pean selle selja taha viskama.
Astume üle lükandvärava siinide kiiskavate joonte, tõstan käe ja heidan puutüki selja taha.
Ma ei vaata tagasi, kuid kuulen, et see kukub maha.
Kaks
KUI ME VAKSALISSE jõuame, valutavad mul mõlemad käsivarred, vahetan küll kätt, aga kohver on iga sammuga üha raskem. Kõnniteed on liiga konarlikud, ma ei proovi kohvrit enam ratastel vedada, need takerdusid juba varemgi kõige taha.
Läheme trepist üles, sees paistab betoonpõrand üpris tasane, panen kohvri maha ja tõmban seda enda järel, kohvri rataste müra täidab vestibüüli, kõik vaatavad meid.
Soniga poiss müüb lumikellukesi, kimbud lebavad neljaks murtud vanal ajalehel. Ta sirutab neid meie poole ja ütleb, et kevad on käes. Roheliste kimpude all naeratab suu, see paistab vaid poolenisti, aga tunnen selle siiski ära. Poiss sirutab kimpe meie poole, ta ütleb uuesti, et kevad on käes, kimbu saab kõigest ühe kahekümne viiega. Vanaema rehmab tema poole, ütleb, aitäh, me ei osta.
Poiss ütleb, et kevad tuleb sellegipoolest, ta astub eemale, aga ma näen, et ta vaatab silmanurgast veel kord meie poole.
Kohvri rattad veerevad üle raudvõre, see kõlab nagu roostes käristi, tunnen küünarnukkides rataste mütsatusi, vaatan alla, võre all paistab tume vesi, selles ujuvad konid.
Töötab ainult üks kassa, selle ees on pikk saba.
Vanaema ütleb, et peame piletid ostma, võtame sappa. Võtame.
Vanaema võtab rahakoti välja, annab selle minu kätte ja ütleb, et ostaksin ise.
Ütlen, et ma ei tea, kuhu me sõidame.
Vanaema ütleb selle peale, et tema juurde, kuhu siis veel. Ja hakkab kihistades naerma, ütleb linna nime. Ütleb, et võtaksin teise klassi piletid.
Järjekord liigub aeglaselt. Vaatan kella, sekundiosuti käib peatumata, aga väga aeglaselt.
Vanaema ütleb, et tuleb kohe tagasi, astub eemale ja uurib plaaditud seinal rippuvat sõiduplaani.
Uurin rahakotti, see on raske ja punnis, läbi õhukese halli naha on tunda münte ja käkras paberrahasid.
Rahakott on ümmargune, peaaegu kerakujuline. Selle kinnitus on samuti huvitav, pikad hambulised metallrauad haakuvad teineteisega, raudade vahel moodustavad sakid ümara näokese, sellel on terav esiletungiv lõug ja kongus nina, kahel pool nina kaks tillukest musta iirisega sinist emailsilma.
Pistan sõrmed näo nina ja lõua vahele, sikutan nad üksteisest eemale, rahakott avaneb valju klõpsatusega. Selles on väga palju raha, nutsakusse kägardatud kümnelised, sajalised, kahekümneviielised, nende vahel mündid. Ma ei tea, kui palju peaks välja võtma, panen hoopis rahakoti kinni.
Jõuan kassa juurde, teisel pool tuhmi klaasi ja trelle istub rätikuga naine, ta kallutab pea küljele ja küsib, kuhu.
Ütlen linna nime ja kaks ja teise klassi, naine toksib midagi kassaaparaati sisse, pistab kaks väikest ristkülikukujulist kartongpiletit läbi luugi.
Teen rahakoti lahti, küsin, mis see maksab, naine vastab, kuusteist viiskümmend.
Hakkan rahakotist raha võtma, aga lumikellukestega ajaleht varjab selle mu pilgu eest. Lumikellukesi müütav poiss seisab teisel pool raudpiiret, mis suunab järjekorda, ühe käega hoiab ta minu ees kimpudega ajalehte, ütleb, et annab ühe kimbu kingituseks, sest olen nii ilus, pean selle ainult välja valima.
Ütlen, et ma ei soovi seda, samal ajal tunnen, et miski tungib rahakotti, tahan teise käe ette panna, aga lumikellukestega ajaleht varjab seda, poiss ütleb, et vali juba, võta keskmine, see on kõige ilusam, ise naeratab laialt, näen, et tema hammaste vahel välgatab midagi hõbedast. Ütlen, et ei soovi, jäta, ma tean, mida sa teed, tahan hüüda, et appi, varas, aga siis seisab Vanaema juba meie kõrval, ühe käega haarab ta ajalehe nurgast ja ütleb, et aitäh, nii võtame selle muidugi vastu, rapsab ajalehe ühes kimpudega poisi käest ära, samal ajal sirutab teise käe ajalehe alla. Tema sõrmed sulguvad rahakoti suu ümber, poiss aietab valust, nüüd näen, et tema käsi on randmeni rahakotti pugenud, Vanaema sõrmed suruvad rahakoti hambulist suud ümber randme. Läbi rahakoti naha tunnen poisi sõrmi, mis on rahatähtede ümber pigistatud, näen, kuidas raua hambad vajutavad tema nahka, tunnen, et ta sõrmed lasevad rahatähtedest lahti. Vanaema naeratab, vaatab poisile otsa, ütleb, et poiss võib rahakotist võtta nii palju, kui aga tahab, kui talle tuska ei tee, et tema käsi ära kuivab. Vanaema jääb vakka ja laseb raua äkitselt lahti. Poiss tõmbab käe kiiresti välja, sõrmede vahel pole ainsamatki münti, ta ütleb, andke andeks, armuline proua, palub pühakute nimel, andke andeks, tema teine käsi muljub rannet, ta hõõrub ja masseerib seda, nagu oleks käsi luudeni surnud. Vanaema vastab, et seekord annab ta andeks, ja käsib poisil siis kaduda.
Poiss pöörab ümber ja jookseb läbi vestibüüli uksest välja.
Vanaema käsib mul mütsi hoida.
Lasen rahakotist lahti, võtan mütsi peast ja tõstan selle Vanaema ette, Vanaema puistab lumikellukesekimbud mütsi sisse, kokkumurtud ajalehe viskab maha.
Ta võtab rahakoti enda kätte, vaatab kassiirile otsa, lükkab piletid läbi luugi tagasi ja ütleb, et mõtlesime ümber, sõidame siiski esimeses klassis.
Esimene klass on peaaegu tühi. Leiame tühja kupee, läheme sisse.
Istume kulunud punase sametkattega istmetele, Vanaema istub akna alla, mina samuti. Tahan kohvri üles pakiriiulile panna, Vanaema ütleb, et las jääb alla, ära tõsta, kõlbab talle istmel