Mineviku patud. Рейчел КейнЧитать онлайн книгу.
soojust. Ta ei uskunud seda ise ka. „Istu seal, eks? Ära liiguta. Ärge kumbki liigutage.“
Lily põrnitses auto kõrval seisvat inspektorit. „Kas ta tulistab meid, emme? Kas tulistab?“ Nad olid ju näinud videoid, kus süütud inimesed maha lasti, kui nad tegid vale liigutuse, ütlesid vale asja, olid valel ajal vales kohas. Ja Gina kujutles elavalt, kuidas see juhtub… tema lapsed surevad ja ta ei suuda seda kuidagi ära hoida. Ere valgussähvatus, karjed, pimedus.
„Muidugi mitte! Kullake, palun ära liiguta!“ Gina pöördus uuesti politseiniku poole ja ütles: „Inspektor, palun. Te hirmutate neid. Mul pole aimugi, milles asi!“
Teetõkkest möödus naine, kel rippus kaelas kuldne politsei ametimärk. Ta läks patrullpolitseinikust mööda ja astus Gina auto akna juurde. Tema nägu oli väsinud, silmad tuhmid ja tumedad ning ta hindas olukorda üheainsa pilguga. „Proua Royal? Gina Royal?“
„Jah.“
„Kas te olete Melvin Royali abikaasa?“ Melile ei meeldinud, kui teda Melviniks kutsuti. Ainult Meliks, aga praegu ei tundunud olevat sobiv hetk seda naisele öelda, nii et Gina ainult noogutas. „Mina olen uurija Salazar. Palun tulge autost välja. Hoidke mõlemad käed nähtaval.“
„Mu lapsed…“
„Nemad võivad autosse jääda. Me hoolitseme nende eest. Palun astuge välja.“
„Mis toimub, jumala eest? See on meie maja. See on hullumeelsus. Meie oleme ohvrid!“ Hirm enda ja laste pärast ei lasknud Ginal kainelt mõelda ja ta kuulis oma hääles veidrat, teda ennast üllatavat nooti. Ta oli liimist lahti nagu need inimesed uudistes, kes tekitasid alati temas haletsust ja põlgust. Mina ei räägi küll kriisiolukorras niimoodi. Kui tihti ta oli nii mõelnud? Aga ta rääkis nii. Ta rääkis täpselt nagu nemad. Paanika väreles tema rinnus nagu lõksus liblikas ja ta ei suutnud rahulikult hingata. See kõik oli liig, käis liiga kiiresti.
„Ohver. Muidugi olete.“ Uurija avas autoukse. „Astuge välja.“ Seekord ta ei öelnud palun. Patrullpolitseinik, kes oli uurija kohale kutsunud, astus eemale, käsi ikka relval, ja miks nad kohtlesid teda nii, nagu oleks ta kurjategija? See on eksitus. Kohutav, rumal eksitus! Gina sirutas vaistlikult käe koti poole, ent Salazar võttis selle kohe tal käest ja ulatas patrullpolitseinikule. „Käed kapotile, proua Royal.“
„Miks? Ma ei saa aru, mida…“
Uurija Salazar ei andnud talle võimalust lauset lõpetada. Ta keeras Gina ümber ja lükkas ta vastu autot. Gina sirutas käed ette ja pani need kapoti kuumale metallile. Nagu oleks katsunud kuuma pliiti, aga ta ei julgenud käsi ära võtta. Ta oli uimane. See oli eksitus. Kohutav eksitus, peagi paluvad nad vabandust ja ta annab neile nende ebaviisakuse lahkelt andeks ja nad naeravad ja ta kutsub nad jääteed jooma… Võib-olla on tal koguni sidruniküpsiseid alles, kui Mel polnud kõiki ära söönud. Abikaasa jumaldas neid sidruniküpsiseid…
Gina ahmis õhku, kui Salazari käed libisesid ükskõikselt üle kohtade, mida tal polnud mingit õigust katsuda. Gina üritas vastu hakata, ent uurija lükkas ta jõuliselt tagasi. „Proua Royal! Ärge ajage asja hullemaks! Kuulake mind. Te olete vahistatud. Teil on õigus vaikida…“
„Mis asja? See on minu maja! See auto sõitis minu majja!“ Tema poeg ja tütar nägid seda alandust pealt, sest see toimus ju nende silme all. Naabrid vahtisid. Mõned olid mobiiltelefonid välja võtnud. Nad tegid pilte. Videoid. Laadisid selle kohutava rüvetamise internetti, et terve maailma igavlejad saaksid teda pilgata. Ja neid ei huvitaks, kui hiljem selgub, et see oli eksitus, eks ole? Internet on igavene. Gina hoiatas Lilyt pidevalt selle eest.
Salazar jätkas tema õiguste ettelugemist, millest Gina hetkel midagi aru ei saanud, ja ta ei hakanud vastu, kui uurija tema käed selja taha väänas. Ta ei teadnud, kuidas alustada.
Metallist käerauad olid niiske naha vastas nagu külm hoop ja Gina võitles kummalise kimeda suminaga peas. Ta tundis, kuidas higi mööda kaela ja nägu voolab, aga kõik tundus olevat kuidagi eemal. Kaugel. See ei saa juhtuda. See ei saa juhtuda. Ma helistan Melile. Mel ajab asja korda ja me kõik saame pärast kõhutäie naerda. Ta ei suutnud aru saada, kuidas ta oli minut-kaks tagasi elanud normaalset elu, ja nüüd… see.
Brady karjus ja üritas autost välja pääseda, ent politseinik ei lasknud. Lily oli liiga jahmunud, et liigutada. Gina vaatas nende poole ja ütles üllatavalt rahuliku häälega: „Brady. Lily. Pole hullu – palun ärge kartke. Kõik saab korda. Tehke, mida nad käsivad. Mul pole midagi häda. See kõik on eksitus. Kõik saab korda.“ Salazar pigistas valusasti tema käsivart ja Gina pööras pea uurija poole. „Palun. Palun. Ma ei teinud seda, milles te mind kahtlustate! Palun hoolitsege selle eest, et mu lastega oleks kõik korras!“
„Teen seda,“ ütles Salazar ootamatult lahkelt. „Aga te peate minuga kaasa tulema, Gina.“
„Kas… kas te arvate, et mina tegin seda? Sõitsin maasturiga meie majja? Ei sõitnud! Ma pole purjus, kui te arvate…“ Ta vakatas, sest nägi mingit meest kiirabi kõrval kanderaamil istumas ja hapnikumaskis hingamas. Parameedik tegeles tema peahaavaga ja politseinik seisis läheduses. „Kas see on tema? On see juht? On ta purjus?“
„Jah,“ vastas Salazar. „See oli õnnetus, kui purjus peaga juhtimist õnnetuseks nimetada. Ta käis baaris, keeras valesse tänavasse – ise ütles, et üritas jõuda tagasi kiirteele – ja võttis kurvi liiga kiiresti. Sõitis paraku teie garaaži sisse.“
„Aga…“ Gina oli nüüd täielikus segaduses. Täielikult ja kohutavalt segaduses. „Aga kui tema on teil käes, miks te siis…“
„Kas te vahel oma garaažis käite, proua Royal?“
„Ma… ei. Ei, mu abikaasa tegi sinna endale töötoa. Panime köögis oleva ukse ette kapid ja ta läheb sinna küljeuksest.“
„Nii et tagumine uks ei käi üles? Te ei pargi seal enam?“
„Ei, abikaasa võttis tõstva mootori küljest ära. Sisenemiseks peab kasutama küljeust. Meil on autodele varjualune olemas, nii et mul pole vaja… kuulge, milles asi? Mis toimub?“
Salazar vaatas teda. Uurija pilk polnud enam vihane, vaid peaaegu kahetsev. Peaaegu. „Ma näitan teile midagi ja te peate seda selgitama. Saate aru?“
Ta viis Gina teetõkkest mööda kõnniteele, kus mustad rehvijäljed kaldusid poriste vagudena läbi eesaia kohani, kus maasturi tagumine ots rõvedalt punaste telliste ja prahi keskelt välja paistis. See sein oli ilmselt Meli tööriistariiuli sein olnud. Gina nägi paindunud saagi, valget kipsplaadipuru ja suutis korraks mõelda vaid: Ta saab väga pahaseks. Ma ei tea, kuidas talle sellest rääkida. Mel armastas oma töötuba. See oli tema pühamu.
Siis ütles Salazar: „Tahaksin, et te selgitaksite teda.“
Uurija osutas sinnapoole.
Gina vaatas üle maasturi kapoti ja nägi keset garaaži vintsi, mille konksu otsas rippus elusuuruses alasti nukk. Ühe veidra hetke jooksul oleks ta äärepealt selle sündsusetu välimuse pärast naerma hakanud. Nukk rippus kaelapidi traadist silmuses, käed ja jalad lõdvad, isegi mitte nukulikult täiuslikes proportsioonides. Vigane asi, kummalist värvi… Ja miks peaks keegi värvima nuku näo säärast jõledat lillakasmusta värvi, nahatükke maha kiskuma, silmad punaseks, punni ja jõllitavaks tegema, keel tursunud huulte vahelt välja tungimas…
Ja siis tabas Ginat kohutav arusaamine.
See polnud nukk.
Ja vastupidiselt oma parimatele kavatsustele, hakkas ta kisendama ega saanud enam pidama.
1
GWEN PROCTOR
NELI AASTAT HILJEM
Tennessee, Stillhouse’i järv
„Alustage.“
Ma tõmban sügavalt hinge, tunnen kõrbenud püssirohu ja läppunud higi haisu, võtan asendi sisse, keskendun ja vajutan päästikule. Toetan kergelt harkis