Äikese varjud. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
tahtis just öelda, et see maja ja ka teised majad selle naabruses on juba tükk aega tagasi buldooseriga maha lammutatud, kuna nad jäid viadukti ehitamisele jalgu, kuid nähes Alla silmi, millest õhkus harrast koduigatsust, ei raatsinud ta seda öelda.
Ta eemaldus pildi juurest ja kordas enneöeldut: „Küll on tore teid kõiki näha!”
„See on lausa õnnistus!” kiitis Alla. „Ma olen seda päeva alati oodanud ja igatsenud!” lisas ta teatraalselt. „Kuigi Ene on nüüd siin ja mul on väga armas abikaasa, tunnen ikkagi puudust oma sugulastest.”
„Tädi Olli ja Dorrit ja Laine on ju ka vabas maailmas!” lohutas Luule.
„Nojah, nemad küll. Neid näen ehk paari aasta takka, aga see ei rahulda,” ohkas Alla ja paiskas siis spontaanselt ja oma emakeeles: „Ma tahaksin, et te jääksitegi siia!”
Kõik kolm naisterahvast jäid üllatunult Allale otsa vaatama.
„Kas see on ettepanek ärakargamiseks?” küsis Greta huviga.
„Loomulikult! Mis te sinna enam lähete, kui kord vabasse maailma pääsesite. Minu kodu on teie kodu!” sädistas Alla. Ja kui Hansi talle küsivalt otsa vaatas, tõlkis ta mehele selle kutse. „Ega sinul ju selle vastu midagi pole?”
„Loomulikult mitte, mein Schatz.”
„Näete siis, Hansi soovitab seda samuti! Teil oleks see praegu imelihtne. Mäletate, kui palju Ene selle ärakargamisega vaeva nägi. Palus võõraid itaallasi abiks ja sai ikkagi hakkama! Teile aga pakub saatus ise kandiku peal seda võimalust!”
„Aitäh pakkumise eest!” tänas Greta nii Allat kui saatust, „see on sinust väga kena… ainult et kodus on meil ju perekonnad, kes meid ootavad. Ma ei saaks ema maha jätta…”
„Mida sina selle kohta ütled, Luule?”
„Ma olen samal arvamusel nagu Gretagi. Aga aitäh sellegipoolest. Imetore on sind jälle näha ja loodame, et see ei jää viimaseks korraks. Nüüd, kui Berliini müüri enam siin vahel ei ole, nüüd on lootust, et…”
„Jaa-jaa!” segas Alla vahele, „ehk saab Eestigi jälle vabaks. Mäletan, et üks Soome nõid ennustas, et Balti riigid vabanevad kommunistliku režiimi alt varsti pärast Berliini müüri lagunemist. Mäletan, et ta nimetas isegi kuid, oli see nüüd kolm või seitse, või kes seda enam mäletab. Jääb ainult oodata!” Ja Alla ruttas seda sõnumit ka mehele tõlkima.
„Me olime ju MRP aastapäeval terve rahvaga Balti ketis ja nõudsime Eestile vabadust,” rääkis Greta, „see oli sõnulseletamatult võimas tunne!”
Ja Luule täiendas: „See oli inimkett läbi kolme Balti riigi! Kõik hoidsime üksteisel käest kinni ja…”
„Me nägime seda TV-s, jah, see oli väga ülev, mina nutsin seda vaadates ja ütlesin Hansile, kas lõpuks hakatakse tõesti tunnistama, millist ülekohut kaks suuriiki väikestele riikidele tegid. Ja Hansi arvas, et see aeg tuleb kindlasti. Ükskord saab see võlg tasutud.”
„Jah, sellest on enamus eestlasi alati unistanud ja nüüd tundub, et see unistus hakkab tõelisuseks muutuma!” kinnitas Greta.
„Ma tean…” alustas Alla paatoslikult, kuid vakatas, sest uksekell helises meloodiliselt ja ta hüppas energiliselt üles, vabandades: „Lähen avan ukse!”
„Sa ei pea seda ju ise tegema, milleks meil teenijad on!” tegi tütar taas märkuse.
„Ma tean, aga praegu lähen ja avan just isiklikult!” vastas Alla ning läkski juba.
Vahepeal püüdis Hansi vestlust üleval hoida, küsides üksikasjalikult nende reisi kohta ja kahetses, et pole ise enam kolmkümmend aastat neisse linnadesse saanud. Nüüd aga, kui müür on vallutatud ja varsti ka maha lõhutud, nüüd sõidavad nad Allakesega kindlasti neid paiku vaatama.
Siis ilmus Alla salongi tiibuksele ja ta ei olnud üksi. Tema kõrval seisis soliidses eas elegantses ülikonnas härrasmees.
Hansi tõusis püsti. „Tere tulemast, härra Ulmwald, meie tagasihoidlikus kodus!” Nad kätlesid.
Alla põsed õhetasid ja ta silmad pildusid kelmikaid sädemeid. Kes oskas neist sõnumit välja lugeda, see ka luges: näete, millise toreda üllatuse ma teile korraldasin! Ainult mina saan sellega hakkama!
Ene ja Greta vaatasid varjamatu uudishimuga uut tulijat, kumbki neist ei teadnud temast midagi arvata. Sugulane ta küll ei olnud.
Luule ent tundis mehe juba esimesest pilgust ära ja ta muutus surmkahvatuks. Seda ei märganud tema õnneks aga keegi, sest Luule istus seljaga akna poole. Aga ta ise hoomas oma näo muutunud värvi ja tajus ka südamelöökide ägenemist. Miks Alla selle kohtumise korraldas? Miks Alla teda vähemalt ette ei valmistanud?
„Lubage tutvustada, neile, kes härra Ulrich Ulmwaldi veel ei tunne!” presenteeris Alla uut külalist.
Ulrich vaatas ühelt teisele, siis sammus Luule poole ja kummardas ta ees: „Tere, Luule!”
Luule oli segaduses ja püüdis kramplikult seda mitte välja näidata. Ta tõusis püsti ja ulatas mehele käe. „Tere, Ulrich!”
Ja Ulrich surus Luule kätt. Ehk hoidis seda veidi kauem oma käes kui sünnis, mõtles Luule sellest hiljem. Aga see oli ka kõik.
„Kui hea meel on sind jälle näha! Ma tänan teid, proua Alla, südamest, et selle kohtumise korraldasite!” kummardas ta siis Alla poole.
„Ma ei saanud teisiti! Kui kuulsin eile, et mu tütar on juhuslikult Luule ja Lehti tütre Gretaga kohtunud, siis mõtlesin, et ka teie väärite jällenägemist!” sädistas Alla kui linnuke. „Ja siin on minu tütar Ene ja see nooruke on minu õetütre Lehti tütar Greta!”
„Väga rõõmustav!” surus uus külaline mõlema daami kätt. „Nii palju kauneid daame ühekorraga!”
„Minu meelest on teie eesti keel imetlusväärne!” oli Ene meeldivalt üllatunud. „Justkui räägiksite oma emakeelt?”
„Eesti keel on mu teise kodumaa keel,” tunnistas Ulrich, „õigemini esimese kodumaa, elasin ju Eestis oma esimesed üheksateist aastat ja olen seda maad alati oma südames omaks pidanud.”
Eestlannade silmad vaatasid lugupidavalt baltisakslast. Ja Hansi noogutas mõistvalt peaga, kuigi ta ei saanud täpselt teemast aru, mõistis ta ikkagi, et räägiti Eestimaast.
„Kahjuks ei oska mu lapsed Walther ja Hedwig eesti keelt, nende ema on ju sakslanna ja peale mu isa surma ei ole meie majas eesti keeles kõneldud.”
Majaperemees Hans pakkus külalisele valida, kas šerrit, viskit või konjakit. Ulrich valis viimase.
Ta võttis klaasi oma pikkade sõrmede vahele ning ütles ka toosti: „Luule ja minu taaskohtumise terviseks!” Ta tõstis oma klaasi esiteks Luule poole, vaadates talle sügavalt silma, ja siis ka kõigi teiste suunas.
Kõik ühinesid toostiga.
Kas see on ikka sama mees, kellest me viiskümmend aastast tagasi lahku läksime? küsis Luule mõttes iseenda käest. Kelle pärast ta nii palju südamevalu oli tundnud ja kelle pärast teda ka Siberisse viidi. Kuigi Luule ei süüdistanud selles kunagi Ulrcihit, torkas see mõte praegu ikkagi pähe.
Ta vaatas Ulrichit. Ja nägi võõrast meest. Kuigi mingi sarnasus endise ja noore Ulrichiga ikkagi ju oli. Mees kandis nüüd suurte raamidega prille, need sobisid talle, tema juuksed olid endiselt heledad, ehk veidi hallisegused, ta nägi oma aastatest noorem välja. Aga viiskümmend aastat oli nende vahel ja seda ei saanud olematuks teha. Viiskümmend aastat erinevat elu, mis koosnes kuudest, nädalatest, päevadest, sekunditest, südamelöökidest… Mida teadsid nad enam teineteise elust? Ei rohkemat kui vulisev oja piiskadest, mis iga päev merre voolanud.
Elu oli neid erinevalt kohelnud.
Tarvitses vaid Ulrichile otsa vaadata, kui nägid, et see mees oli harjunud julgelt ja ootusrikkalt oma ette vaatama, just nii nagu vaba inimene vabal maal. Luulele oli elu õpetanud