Äikese varjud. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
Milleks oli Alla Ulrichi siia kutsunud?
Alla aga säras. Ta oli õnnelik, et nägi oma armsaid sugulasi ja tundis rõõmu, et oskas Luulet ja Ulrichit kokku viia. Ta ei märganud Luule ebamugavust.
Küll aga märkasid seda Greta ja Ene.
„Kuidas teie reis on läinud?” küsis Ulrich.
Kas tõesti Ulrichit muu ei huvita? mõtles Luule. Meest nagu ei huvitakski noorpõlvesõbratari elukäik, ta ei küsi, kas Luule on abielus, kas tal on lapsi. Aga ehk teadis mees temast juba Alla suu läbi, leidis ta Ulrichile kohe ka vabanduse.
Nüüd aga püüdis Luule mehe eeskujul sama sundimatult seltskondlikku juttu vesta.
„Reis on suurepärane! Imeilusad ja armsad Saksamaa linnad. Lõpmata ilus loodus, mulle meeldisid mägised teed ja et iga mäe tipus oli ikka mõni kaunis loss. Ja ilm soosis ka, siin on veel varasügiseselt soe, meil Eestis sadas juba oktoobris esimene lumi maha, kuigi, jah, see sulas juba järgmisel päeval ära.”
„Ja siin Berliinis sattusite kohe ajalookeerisesse!” imetles mees.
„Jah, üleeile, kui siia jõudsime, vaatasime hotelli Stadt Berlini katusekorruse kohvikus istudes Brandenburgi väravaid, Riigipäevahoone varemeid ja muidugi kiikasime kõik kättesaamatu Lääne-Berliini poole, ega osanud unistadagi, et tohime juba järgmisel päeval siia tulla,” rääkis Greta, „ja nüüd olemegi siin!”
„Kas te olite Stadt Berlini hotellis?” imestas Alla.
„Jah.”
„Uskumatu, see on ju väga kallis!” Alla hääletoonis ei kõlanud üksnes imestus, seal oli ka pisike kadedusenoot, kuidas nemad, ta vaesed sugulased okupeeritud Eestist, said nii kallist hotelli endale lubada.
„Igas linnas olime heades hotellides. See on kõik turismireisi maksumuse sees,” seletas Greta.
„See reis läks teile siis raskelt kalliks?” tahtis Alla teada.
„Meil on siiski veel raskem tuusikut saada kui reisiraha välja anda,” rääkis Greta. „Õnneks saime. Ja veel kahekesi koos.”
„Ja nüüd oleme siin,” oskas Luule juba äsjaöeldut vaid korrata.
„Ja milline linn teile kõige rohkem meeldis?” küsis Ulrich.
„Mulle meeldis Dresden. Mitte üksnes sellepärast, et see Elbe kaldal asub, aga ka tema kultuuriväärtuste rohkuse, eelkõige muidugi Zwingeri maaligalerii pärast,” rääkis Greta vaimustusega.
„Minule meeldisid kõige rohkem väiksemad romantilised linnad, nagu Erfurt, mis minu arvates tuletab oma kanalitega veidi Veneetsiat meelde, kuigi ma pole ju viimases kunagi käinud, aga piltidelt olen ju näinud… ja ka Vernigerode oli armas muinasjutulinnake ja muidugi ka Weimar,” rääkis Luule.
„Jaa, need linnakesed on tõesti ilusad, ma igatsen neid näha, pole ju pea kolmkümmend aastat Ida poole saanud. Mul täditütar elab, muide, Weimaris.”
„Seal külastasime ka Goethe ja Schilleri maja.”
Kuigi räägiti enamjaolt eesti keeles, sai majaperemees suurmeeste nimede järgi taas vestlusteemast aimu ja ta sekundeeris: „Weimar oli juba kaheksateistkümnendast sajandist saksa valgustuse keskuseks.”
„Kahjuks asus seal ka Buchenwaldi koonduslaager, käisime ka seal ja see oli äärmiselt masendav,” ütles Luule ja kui ta seda oli öelnud, siis taipas ta, et seda poleks pruukinud lausuda. Sakslastele oli see piinlik ja valus teema. Otsekui oleksid nad kõik selle eest veel vastutavad. Ja sellest ei räägitud.
Luule mõtles, kas oleks kohane ehk praegu ka vene vangilaagrite õudustest rääkida, ja need, vastupidiselt saksa koonduslaagritele, ei ole ju veel likvideeritud…
„Ema, mis sa arvad, kas poleks aeg nüüd lauda istuda!” leidis Ene parima viisi, kuidas piinlikkust tekitanud teema selja taha jätta.
„See on õige! Palun, astume nüüd söögituppa!”
Külalised istusid kaunilt ja maitsekalt kaetud laua äärde. Ja Alla lasi teenijal eelrooga serveerida. Alla ei jätnud nimetamata, et ta valmistas täna kõik ise, viimase kui roa. Ta ei usaldanud täna teenijale muud kui serveerimist.
Alla sädistas ja pakkus hõrgutisi. Ta tahtis, et külalised tunneks end nagu kodus ja tegi selleks omalt poolt kõik võimaliku.
Toidud olid tõepoolest head. Veinid samuti. Ent kui tähelepanelikult lauasistujaid vaadata, siis võis märgata, et vaid kaks inimest suutsid õhtusööki täielikult nautida. Üks neist oli Greta. Ja teine majaperemees Hansi, kes imetles oma abikaasa kokakunsti nii nagu tema välimustki. Teised olid kõik selleks liiga erutatud, et toidu maitset nautida.
Kui palju oleks rääkida, kui palju küsida, mõtles Luule, kuid ei teinud ei üht ega teist. Tükk tegemist oli juba Alla pärimistele vastamisega, mis tihtipeale ka veidi piinlikena tundusid. Poleks Ulrichit siin olnud, oleks kõik palju lihtsamalt ja vahetumalt välja tulnud. Nüüd ei osanud ta ka oma tädi ega täditütre ligiolekut täielikult nautida. Milleks küll Alla selle kohtumise korraldas?
Alla ent rääkis ja sädistas, pani mängu oma lavasarmi ja apelleeris oma suurlinnaelu tundmisele ja teadmisele. Ta soovis, et kõik tunneksid end nagu kodus. Ta tahtis, et kinnisest ühiskonnast saabujad tunneks end ükskord ometi valgete inimestena. Ta näitas oma armastust sugulaste vastu, tegi seda ainult liiga ülevoolavalt ja teatraalselt.
Hansi seiras teda heatahtliku muigega, ta ei saanud Alla jutust õigesti aru, aga talle meeldis oma naise esinemist vaadata. Hansi ei tüdinenud temast kunagi. Ta leidis temas alati midagi uut ja huvitavat.
Kui aga Alla liiga hoogu läks, alustas Hansi teise sakslasega vaikset vestlust ja teemaks oli ikka vaid eilne suur ajaloomurrang ja ühtne Berliin. Mida see endaga kaasa toob? Seda võidi vaid oletada. Hansi arvas sinisilmselt, et erilisi muutusi see majandusele ei too ja kahes erinevas süsteemis elanud inimesed integreeruvad ruttu, on nad ju ikkagi kaasmaalased.
Ulrich oli veidi skeptilisem. Ta kartis, et Läände voolavad inimesed tekitavad suurt tööpuudust, mis ilma nendetagi juba terves riigis tunda andis. Isiklikult ei kartnud ta oma praksisele konkurente. Jah, ka Ida-Berliinis oli üsna palju häid advokaate, kuid neil tuli end Läänes ikkagi veel tõestama hakata. Sotsialismi õigusnormid olid ikkagi väänatud.
„Meie pansionile võib see ainult kasuks tulla,” sekkus ka Alla, „sealtpoolt valgub nüüd nende turiste ka meile!”
„Eks Ida-Berliinis on ju samuti pansionaate ja päris palju hotelle,” ütles Ene. „Aga sel pole praegu tähtsust. Tähtis on see, et saksa rahvas saab lõpuks ometi ühineda! Kahju ainult, et sellega nii palju aastaid aega läks, kahju, et nii palju kannatusi ja ohvreid on olnud, mida see neetud müür endale nõudis…”
„Mõnedel siiski vedas ja nad jõudsid ikkagi vabasse maailma.”
„Jah, inimesed katsetasid ja leiutasid igasuguseid põgenemisviise. Kõige drastilisem ja leidlikum oli ikkagi see perekond, kes ise endale õhupalli ehitas ja sellega siis Lääne-Berliini jõudis. Sellest rääkis terve maailm!” meenutas Alla ja pöördus Luule poole: „Kas teie teadsite sellest?”
„Jaa. Seda ju räägiti ka Soome televisioonis, ja Soome televisioon ongi eestlaste ainuke aken Euroopasse!”
„Kui mina Eestist ära tulin, siis ei olnud seal veel Soome TV-d näha,” meenutas Alla.
„Ma olen kindel, et minu ema vaatas nii eile kui täna Soome kanalit ja ta teab nüüd, mis Berliinis lahti on,” oletas Greta.
„See on nii suur uudis, et seda ei suuda ka kõige tagurlikum press maha vaikida,” arvas Ulrich.
„Kõige tähtsam on see, et nüüd saavad perekonnad ja sugulased jälle kokku!”
„See on õige. Inimesed on kõik õnnelikud. Noored berliinlased tantsisid eile terve öö Alexanderplatzil. Meiegi olime seal!” rääkis Greta.
„Alexanderplatz oli noorena ka minu lemmikkoht,” rääkis Ulrich,
„Minu