Häbitu hertsog. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
puutub Beau Bardsleysse, siis ei leia ma tema kiitmiseks enam sõnu.”
Ja Morning Chronicle kirjutas:
„Kohe, kui ta lavale ilmub, ei paista ta olevat enam inimene, vaid suudab viia nii enda kui publiku otsekui Olümpose mäe jalamile.”
Shimona tõusis roosalt plüüsdiivanilt, millel ta istus ja hakkas automaatselt isa tualettlauda korrastama.
Laual seisis tema ema miniatuurportree, mida isa alati kaasas kandis: selle oli maalinud Richard Cosway ja Shimona meelest oli sarnasus peaaegu täiuslik.
Ta nägi välja nii kaunis, nii noor ja õnnelik. Tundus võimatu, et ta on surnud ja nad ei näe teda enam kunagi.
Cosway pani tema suured silmad kirglikult särama nagu siis, kui ta oma abikaasat vaatas ning tema heledates juustes olid kummalised varjud, mis olid helesinisele taustale väga tõetruult maalitud.
Miniatuuri käes hoides vaatas Shimona seda südamevaluga, mis tabas teda alati, kui ta emale mõtles.
Kuidas on võimalik, et ta suri nii ootamatult ja kiiresti, et nad ei saanud tema haigusest aru enne, kui ema oli nende hulgast lahkunud?
„Me mõtlesime alati papale,” ütles Shimona nüüd endale, „ja me ei saanud enne aru, et ema meie tähelepanu vajab, kui oli juba hilja!”
Ta tundis, kuidas see terav kaotusvalu nagu pussnuga ikka veel temasse tungib.
Kui ta miniatuuri jälle sametkarpi konksu otsa asetas, heitis ta pilgu peeglisse ja mõistis, kui väga ta emaga sarnaneb.
Tal olid samasugused kahvatud, heledad varjudega juuksed, samasugused suured silmad, sama ovaalne laup, samasugused kaarjad huuled.
Shimona näos oli midagi ka isa välimusest.
Isa kreekapärane profiil andis talle vaimsuse, mida laval just tihti ei kohanud ja tänu sellele erines ka Shimona teistest omavanustest noortest naistest.
Ta oli kaunis, selles polnud kahtlustki!
Temas oli mingi omapära ja see oli ka üks põhjustest, miks Beau Bardsley tahtis teda eemal hoida inimestest, kes tal Drury Lane’i riietusruumis külas käisid ja keda Beau, kuigi nimetas neid oma sõpradeks, kunagi oma koju ei kutsunud.
Beau hoidis oma pereelu täiesti privaatsena alates sellest hetkest, kui ta oli korraldanud suurima skandaali, mida Bathis kunagi oli nähtud.
Seetõttu otsustas ta oma abikaasat teatrimaailma familiaarsuse ning lodeva moraali eest kaitsta.
Kui Beau proua Siddonsiga enne Londonisse minemist Bathis oma viimaseid rolle mängis, märkas ta teatriloožis üht tüdrukut.
Kuna tüdruk viibis seal praktiliselt iga päev, polnud üllatav, et Beau teda tähele pani. Pärastlõunatel saatis teda toatüdruk või teener ning õhtuti vanem paar, kes hiljem osutusid tema vanemateks.
Annabel Winslow’st rääkis talle mitu inimest.
Tema ilu vallutas moeka kõrgseltskonna, kes oli kogunenud koosolekuruumi.
Teda ihaldasid sobivas eas keigarid ja kergatsid ning külvasid ta üle auavaldustega. Teda meelitasid vanemad aadlimehed, kelle arvates olid tema kombed sama võluvad kui ta välimus.
Kui kuulutati välja Annabeli kihlus lord Powelliga, härrasmehega, kelle rikkus ja lugupeetavus kuulsa spaa naudinguid hindavatele külalistele muljet avaldas, tundus kogu Bath rahul olevat.
Ta oli tulnud Bathi, kuna teda vaevas jalareuma, kuid pärast Annabeli nägemist oli kadunud nii haigus kui mehe süda.
Lord Powelli abieluettepanek oli kahtlemata tähtsaim, mis Annabelile tehtud oli ja tema isa Sir Harvey Winslow võttis selle pikemalt mõtlemata tütre eest vastu.
Kuid keegi ei taibanud, et kui lord Powell oli armunud, siis oli seda ka Annabel.
Vanemad ei muretsenud tütre teatrivaimustuse pärast. Pealegi tuli ju Shakespeare’i näidendite vaatamine kasuks tema haridusele, ja proua Siddonsi kehastatud Leedi MacBeth ja Desdemona olid puhvetis alatihti kõneaineks.
Sir Harvey ja leedi Winslow pidasid teda Garricki Hamleti versioonis suurepäraseks ega pööranud nimiosa kehastavale näitlejale erilist tähelepanu.
Nad olid hämmastusest keeletud, nagu ka terve Bath, kui Annabel koos Beau Bardsleyga põgenes. Kui proua Siddons läks Londonisse Drury Lane’i, järgnesid talle ka Beau ja Annabel.
Sir Harvey jättis oma tütre pärandist ilma ning läks tagasi oma Dorseti valdustesse ega soovinud enam kunagi tütrest midagi kuulda.
Sellest hoolimata oli Annabel ülimalt õnnelik mehega, kelle ta oma abikaasaks valis ning kui 1785. aastal sündis Shimona, uskus ta, et suuremat õnne poleks võimalik ühele naisele osaks langeda.
Pärast abiellumist ei olnud enam ühtegi skandaali, mis oleks puudutanud Beau Bardsleyd.
Arvati, et teda hakkavad taga ajama igasugused naised, kuid ta oli alati vaid viisakas ja lahke ning raske oli teda tabada ja väljaspool teatrit kohata.
Niipea, kui etendus läbi sai, läks ta oma väikesesse Chelsea majja, kus ta koos Annabeli ja Shimonaga elas ning ei ihaldanud kellegi teise seltskonda.
Kas oli see tema puritaanlik iseloomujoon, mis ta oma vaimulikust isalt päris või tema vanemate vajakajäämistest tingitud süütunne, mis muutis ta Shimona suhtes ülirangeks?
Shimonal polnud aimugi, et tema elu oli teiste laste omast erinev ning arvestades väga väheseid kokkupuuteid teiste inimestega, oleks Shimona ja tema ema võinud samahästi elada üksikul saarel.
Hetkest, mil Beau Bardsley kodust lahkus, käis seal palavikuline askeldamine, et kõik tema naasmiseks valmis saada, et kodu oleks täiuslik.
Juba väikesest saati öeldi Shimonale: „Isa ei tohi tülitada”, „teda ei tohi pahandada”, „sa ei tohi teda muretsema panna”, ja kogu tütre elu seisnes selles, et isa õnnelikuks teha.
Ainus lõbustus, mis talle koduses elus oli lubatud, oli see, kui nad koos emaga isa igat uut rolli teatris vaatamas käisid.
Siis paistis isa talle hoopis teistsugusena kui siis, kui ta Shimonat süles hoidis, et teda suudelda ja kallistada.
Laval sai tema isast rüütel, just selline, kellest ta juturaamatutest oli lugenud.
Temas oli ka midagi inspireerivat ja hingelist, mis andis talle ingli välimuse, kellesse Shimona uskus sellest ajast peale, kui ema teda palvetama õpetas.
Kui publik Beau Bardsleyt hea väljanägemise ja maagiliste rõõmutundide eest jumaldas, siis tütar jumaldas teda eelkõige selle pärast, et isa oli peenuse ja ülluse kehastus.
Hoolimata oma isa vaesusest, sai Beau Bardsley hea hariduse.
Kuna ta isa oli vaimulik, võeti ta madalama õppemaksu eest vastu erakoolidesse ning tänu mängitud rollidele valdas ta hästi inglise keelt ja ajalugu, mida ta ka oma tütrele edasi andis.
Kuigi Shimona koolis ei käinud ning teiste lastega ei võistelnud, sai ta palju parema hariduse, kui tol ajal ühele tüdrukule vajalikuks peeti.
Isa käe all omandas ta hariduse, mida peeti vajalikuks poisile, lisaks jagas ema talle oskusi, mida ühele hästi kasvatatud noorele naisele kohustuslik arvati olevat.
Pärast ema surma tundis Shimona üksindust, mida ta kunagi kogenud polnud.
Ta veetis pikki päevi kodus, kus polnud teha muud, kui rääkida oma eaka hoidjaga ning oodata isa saabumist.
Kuna ta oli üksik ja aeg venis pikkamööda, hakkas ta lugema ajalehti ning nautis anekdoote ja kuulujutte, mida isa igal õhtul endaga kaasa tõi.
Kui enne ema surma rääkis Beau Bardsley oma abikaasaga teatris toimuvatest tülidest ja probleemidest ning inimestest, kes tema riietusruumi skandaalide ja klatšiga täitsid, siis nüüd kuulis seda kõike Shimona.
Minevikus hoiti teda eemal kõigest, mis puudutas välist maailma, kuid nüüd, mil abikaasat enam tema kõrval polnud, lubas Beau Shimonal ema koha üle võtta.
Kaheksateistkümneaastaselt