Häbitu hertsog. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
ma saan kunagi ballile minna, papa?” küsis ta ühel õhtul Beau’lt.
Isa oli teatrist tulnud ja rääkis Shimonale, kuidas ta oli ära öelnud kutsele Richmondi hertsogi peole, millest pidi osa võtma ka Walesi prints.
Beau Bardsley vaatas tütart, nagu näeks teda esimest korda.
Shimona kandis musta musliinist kleiti, mille kõrge talje tema rinnakumerusi voolis, ja punane samettool, millel ta istus, muutis ta naha väga heledaks.
Shimona nägi nii kaunis välja, et isa vaatas teda hinge kinni hoides, kuna talle meenus, et esimesel kohtumisel nägi Annabel välja täpselt samasugune.
„Ballile, mu kallis?” kordas ta, mõtted hajevil.
„Jah, papa. Oled sa unustanud, et ma olen kaheksateist? Ema rääkis mulle ballist, mis talle täisealiseks saamise puhul korraldati ning mina sooviksin samuti väga sellisel osaleda.”
Beau Bardsley vaatas teda pikalt, siis ütles:
„See on võimatu!”
„Miks?” päris Shimona.
Isa tõusis püsti ja jalutas üle toa, otsides vastamiseks sõnu ning viimaks lausus:
„Ma võin sulle sama hästi tõtt rääkida. Beau Monde kutsub mind külla, sest ma olen kuulsus – kuulsus, kuid kõigest näitleja. Neile meeldib olla üleolevalt armulik nende vastu, kes on oma ametis tippu tõusnud.”
Jätkates muutus tema hääl teravamaks:
„Aga isegi kui nemad mind aktsepteerivad, ei võta nende naised ja tütred minu naist ja tütart omaks.”
„Miks mitte, papa?”
„Sest näitleja ei saa kunagi sotsiaalselt võrdseks nendega, kes on sündinud aadlikena. Seetõttu, et ma olen see, kelleks ma end teinud olen – pead sina kannatama.”
Shimona vaatas suurte silmadega isale otsa, enne kui kõhklevalt ütles:
„Kuigi sa oled näitleja, oled sa…džentelmen, papa. Sinu isa oli enne surma kanoonik…Ema ütles mulle nii.”
„Mu isa häbenes mind,” vastas Beau Bardsley. „Ta tahtis, et ma kirikusse astuksin. Ta nägi mind vaimusilmas kantslist jutlust pidamas ja sellega kogudust inspireerimas.”
Ta naeratas virilalt.
„Ma kahtlen, kas mu kogudus oleks eales Drury Lane’i täitnud.”
„Winslow’d olid maapere ja Dorsetis väga austatud,” jätkas Shimona.
„Ja kui tihti on su vanaema ja vanaisa sind külla kutsunud?” küsis Beau Bardsley.
Tekkis pikk vaikus.
„Ma arvan, et… ma mõistan.”
„Kui mind karistatakse sinu emaga ärajooksmise ja suurima õnne eest, mida üks mees on kunagi tunda võinud, siis tehakse seda praegu,” ütles Beau Bardsley, „sest ma ei saa pakkuda sulle kõike, mu kallis, mida sooviksin.”
Shimona jooksis tema käte vahele.
„Sa ei tohi niimoodi mõtelda, papa. Ma olen õnnelik, väga õnnelik lihtsalt selle üle, et saan sinuga koos olla. Arvad sa tõesti, et ma muretsen ballide pärast, kui võin vaadata sind laval ja me võime olla koos, kui sa koju tuled?”
Beau Bardsley ei vastanud. Ta kummardus vaid ning suudles tütart põsele.
Seejärel ütles ta peaaegu sosistades:
„Piiblis on õigesti kirjas, et vanemate patud nuheldakse laste kaela.”
Shimona kuulis valu oma isa hääles ja ta ei maininud enam kunagi moekat maailma ega mahasurutud igatsust sellest osa saada, mida ta mõnikord tundis. Kuid isa lugusid kuulas ta veelgi tähelepanelikumalt.
Igal õhtul, kui isa koju tuli ja oma õhtusööki sõi, küsis Shimona, kes tal riietusruumis külas käis ning kes istus teatri tähtsaimates loožides.
Samuti meelitas ta isa rääkima lugusid kõrgseltskonna tegelastest.
Ta ei soovinud kuulda skandaalidest; ta tundis lihtsalt huvi nende inimeste vastu, kes elasid väljaspool Chelsea väikest maja, kes olid tema jaoks vähem reaalsed kui Shakespeare’i tegelaskujud või need, kes talle Sheridani „Skandaalikoolis” meeldisid.
Sir Peter Teazle, Sir Benjamin Backbite ja Sir Harry Bumper tähendasid tema elus palju rohkem kui Walesi prints või keigarid, kes teda Drury Lane’i Kuninglikus loožis saatsid.
Kui Shimona teatrit külastas, vaatas ta enda ümber ringi ja püüdis ära tunda mõnda neist, kellest isa rääkis.
Nüüd riietusruumis oodates, kuulis ta kauge tormina algavat aplausi ja pärast ukse avamist jõudis see helilainetena temani.
Ta teadis, et taas on isa maagia publikut nakatanud sedavõrd, et nad tõusevad püsti, plaksutavad ja ülistavad teda rõõmuhüüetega, kui isa teeb ühe kummarduse teise järel.
Shimona seisis avatud ukseaugus ja vaatas pikka koridori, mida valgustasid seinalühtrites küünlad.
Seejärel meenus talle, et teised näitlejad naasevad samuti riietusruumidesse ning ta sulges kiiresti ukse.
Isa astus sisse, tema kannul Joe, kes oli teda külgkulisside taga oodanud. Nüüd tema põsed õhetasid ja tema silmis oli pilk, mis oli seal pärast igat eriti edukat etteastet.
„Nad jumaldavad sind, papa!”
„See läks hästi,” vastas Beau Bardsley.
Ta pöördus oma tualettlaua poole ning järsku tabas teda köhahoog.
Tundus, nagu oleks seda nii kaua tagasi hoitud ja nüüd oli see muutunud kramplikus hooks, mis piinas kogu tema keha, nii et ta muudkui köhis ja köhis, kuni tundus, et pelgalt see hääl kisub ta tükkideks.
Joe ja Shimona aitasid ta toolile ning kui viimaks kramp lõppes, voolas mööda Beau Bardsley laupa higi ning tema silmad olid suletud.
Ta värises ja jälle olid klaas brändit ja vesi need, mis teda turgutasid.
Shimona nägi, et Joe segas veelgi kangema joogi kui enne.
Isa riiete õigeks ajaks vahetamine nõudis pingutust ja Shimona teadis, et veelgi raskem oli kuuletuda jooksupoisi häälele, mis hüüdis tungivalt:
„Üks minut, härra. Bardsley!”
Tema hääles kõlas etteheide, sest peaosatäitja ei olnud veel külgkulisside taga.
Joe läks koos oma peremehega lavani, seejärel tuli tagasi.
„Temaga on halvasti, preili Shimona!” ütles ta riietusruumi sisenedes.
„Ma tean, Joe, kuid ta pole nõus puhkama. Ma palusin teda, et ta täna ei tuleks.”
„Ta tapab end niiviisi, preili Shimona. Pange mu sõnu tähele!”
Shimona tõi kuuldavale vaikse nuukse.
„Doktor ütles sama… aga ta ei… kuula ja… ta peab töötama.”
„Ma mõistan, preili.”
„Te olete temaga olnud nii palju aastaid, Joe. Te teate sama hästi kui mina, et tal pole pennigi tagavaraks.”
„Ma tean, preili, ja laupäeva hommikul on nad tema ümber nagu raisakotkad. Ma mõtlen sageli, et ise ta oma palgast ei saa midagi, sest nii paljud tahavad sellest osa saada.”
„Kui ta natuke… veel vastu peab, saab ta… lisatasu,” ütles Shimona.
„Jumal teab, et ta on selle ära teeninud!” ütles Joe, „aga teatril ei lähe hästi, välja arvatud siis, kui isand mängib, ja mul on tunne, et juhatuse arvates läheb ta lisatasu saades puhkusele.”
„Just seda ta tegema peakski,” vastas Shimona. „Doktor ütles alles eile, et ta peaks minema talveks soojemasse kliimasse. Varsti on november, ja udu ning külmi tuuli ta välja ei kannata.”
Nad vaatasid