Germinie Lacerteux. Edmond de GoncourtЧитать онлайн книгу.
Semproniele täielik paradiis, kui nende rõõmu, meelelahutusi ja väikesi pidutsemisi poleks mürgitanud alaline hirm isa turtsakuse, pahameelepuhangute ja tühja tülinorimise ees, olgu siis tegu kölni vee pudelikesega, mida Sempronie tahtis panna sõbranna magamistuppa, mõne suupistega lõunalaual või kavandatava jalutuskäiguga.
Isle-Adamis võttis härra de Varandeuil teenijatüdruku, kellest sai peaaegu kohe tema armuke. Sellest suhtest sündis laps ning isal jätkus oma hoolimatus küünilisuses häbitust lasta tal kasvada sealsamas, tütre silme all. Aastate jooksul hõivas teenijanna majas perenaisekoha. Viimaks käsutas ta nii isa kui ka tütart. Ühel päeval avaldas härra de Varandeuil soovi, et teenijanna istuks nendega koos lauda ja Sempronie teda teenindaks. See oli juba liig. Preili de Varandeuil ei suutnud solvangut välja kannatada, hakkas vastu ning väljendas rahulolematust. Üksilduse, kannatuste, inimeste ja elutingimuste karmuse mõjul oli neiul aegamööda ja märkamatult välja arenenud tugev sirgjooneline iseloom. Pehmendamise asemel olid pisarad tema hinge karastanud. Tütreliku vaguruse ja leplikkuse, vastuvaidlematu kuulekuse ja näilise pehmuse taga peitus raudne iseloom, mehelik tahtekindlus ning murdumatu ja kõigutamatu süda. Vastuseks vanamehe alatule nõudmisele näitas ta end oma isa tõelise tütrena, paiskas talle kibedate sõnadega näkku oma elu häbistava tõe ning teatas lõpuks, et kui see naine veel samal õhtul majast ei kao, siis läheb tema ise, sest tänu jumalale on isa teda harjutanud niivõrd vähenõudliku eluga, et ta saab igal pool hakkama. Ootamatust vastuhakust hämmastunud ja jahmunud isa andis alla ning saatis teenijanna minema, ent sellest peale haudus ta tütre vastu vimma, kuna too oli teda sundinud niisugust ohvrit tooma. Vaenulikkust reetsid tema mürgised sõnad, raevukad rünnakud, iroonilised tänusõnad ja kõverad naeratused. Selle asemel et vanamehele kätte maksta, hoolitses Sempronie tema eest aina paremini, õrnemini ja kannatlikumalt. Tütre pühendumust ootas ees veel üks katsumus: vanameest tabas ajurabandus, üks kehapool muutus liikumatuks ja tundetuks, ta vedas üht jalga järel, mõistus tuhmus, jäi vaid teadmine oma õnnetust olukorrast ja täielik sõltuvus tütrest. Ning siis prahvatas pinnale kõik halb, mis varem oli tema südames varjul püsinud. Vanamehe egoismil ei olnud enam piire. Kannatused ja nõrkus tegid temast õela meelesegase. Preili de Varandeuil pühendas päevad ja ööd haigele, ent tütre hingeüllusest ja andestamisest kõnelev tähelepanu näis vanameest vihastavat ning armastusväärne kohtlemine alandavat, teda näis häirivat väsimatu ja alati tegus naine, kes kohusetunde kehastusena pidevalt tema voodi juures viibis. Mis elu see Semproniele oli! Kogu aeg tuli võidelda ravimatu haige hädadega, talle seltsi pakkuda, temaga kõndida ning terve päev igati toeks olla. Kui ta kodus oli, tuli temaga kaarte mängida, ja samal ajal jälgida, et ta liiga tihti ei kaotaks ega võidaks. Tuli sõdida tema kapriiside ja maiustamishimuga, toitu ära peita ning tänuks kuulata etteheiteid, kaebeid ja solvanguid, välja kannatada vanainimese lapsikud pisarad, meeleheite- ja raevupursked. Ja nii kestis see kümme aastat! Kümme aastat, mille jooksul preili de Varandeuil’l polnud muud vaheldust ega rõõmu kui ümbritseda õrnuse ja palava emaliku armastusega äsja-abiellunud sugulasest noort sõbrannat – oma tibukest, nagu ta teda kutsus. Iga paari nädala tagant oli preili de Varandeuil’l suur õnn veeta üürike aeg nende õnnelikus peres. Ta suudles hällis unehõlma vajunud armast lapsukest, võttis rutuga lõunaeinet, saatis magustoidu ajal kellegi tõlla järele ning lahkus kiiruga nagu hilinemishirmus koolilaps. Kuid isa viimastel eluaastatel tuli tal neistki lõunalkäikudest loobuda: vanamees ei lubanud enam nii pikka kodust äraolekut ning hoidis teda peaaegu kogu aeg oma voodi juures, ise pidevalt korrutades, et saab väga hästi aru, kui üksluine on hoolitseda temasuguse vana põdura eest, kuid õige pea saavat tütar sellest vabaks. Ta suri 1818. aastal, ning jättes surma eel hüvasti tütrega, kes oli nelikümmend aastat teda teeninud, ei leidnud ta paremaid sõnu kui: „Ma tean, et sa pole mind kunagi armastanud!”
Kaks aastat enne isa surma naasis Ameerikast Sempronie vend. Ta tõi kaasa mustanahalise naise, kes oli päästnud ta elu ja hoolitsenud tema eest, kui ta oli põdenud kollapalavikku, ning kaks juba suurt, veel enne naisega abiellumist sündinud tütart. Kuigi preili de Varandeuil’l olid mustanahaliste suhtes vanamoodsad arusaamad ning ta pidas seda harimatut, moonutatud keelt kõnelevat, totralt naeru kihistavat ja oma rasuse nahaga pesu määrivat neegrinaist peaaegu et ahviks, õnnestus tal isa vastikustundele ja vastuseisule vaatamata saavutada luba vennanaine vastu võtta ning isa elu lõpupäevadel kauples ta temalt koguni välja nõusoleku, et poeg võiks talle miniat tutvustada. Kui isa suri, siis ei olnud preili de Varandeuil’l kedagi lähedasemat kui see perekond.
Härra de Varandeuil, kellele krahv d’Artois oli pärast Bourbonide troonile naasmist välja maksnud kogu saamata jäänud palga, jättis oma lastele kümme tuhat liivrit rendist. Kuni päranduse saamiseni pidi vend läbi ajama ainult tuhande viiesaja frangise Ameerika Ühendriikides määratud pensioniga. Preili de Varandeuil arvates oli viis-kuus tuhat liivrit rendist kahe lapsega perekonnale ebapiisav sissetulek ning ta otsustas oma osa pärandist vennale anda. Selle ettepaneku esitas ta väga lihtsalt ja loomulikult. Vend nõustus ning Sempronie asus koos venna perega elama Clichy tänavale viienda korruse väikesesse korterisse, mis asus ühes esimestest majadest veel pooltühjas paigas, kuhu lõbus tuulehoog kandis põldude hõngu. Ta jätkas tagasihoidlikku eluviisi, kandis odavaid kleite, oli kokkuhoidlik, rahuldus korteri kõige kehvema toaga ega kulutanud enda peale rohkem kui tuhat kaheksasada või kaks tuhat franki aastas. Ent õige pea plahvatas mulatitaris välja pikalt haudunud armukadedus. Teda ärritas venna ja õe sõprus, mis tema arvates kaugendas teda abikaasast. Teda ärritasid nende vestlused, ühised mõtted ja mälestused, talle tekitasid kannatusi jutuajamised, millest tema ei saanud osa võtta, ning sõnad, millest ta aru ei saanud. Tõdemus, et tema ei ole nendega võrdne, sütitas ta südames niisugust raevukat viha, mis möllab ainult troopika taeva all. Valinud kättemaksurelvaks lapsed, õhutas ja ässitas ta neid meheõe vastu. Ta õhutas neid tema üle naerma ja teda pilkama. Ta rõõmustas õelate vingerpusside üle, mida lapsed sepitsesid, sest neil käib maailma tundmaõppimine tihtipeale käsikäes julmusega. Tajudes täielikku karistamatust, naeruvääristasid lapsed tädi käitumist, tema välimust, tema nina ja haledaid kleite – viletsust, mille arvelt lapsed olid kenasti riietatud. Sel viisil kasvatatud ja toetatud, muutusid tüdrukud peagi häbematuks. Preili de Varandeuil’ headus oli vihast üle. Tema käed ja süda tegutsesid vaistu järgi. Ent lastekasvatuse küsimustes jagas ta tolleaegseid vaateid. Midagi lausumata talus ta ära laste kolm häbematut ülesastumist, neljandal aga krabas kiusajast kinni, tõstis tollel seelikusaba üles ning andis talle tubli keretäie, millist tüdruk oma kaheteistkümne eluaasta jooksul veel iial polnud saanud. Mulatitar pistis karjuma, et mehe õde pole kunagi tema tütreid sallinud ja tahab neid ära tappa. Tülisse sekkunud Sempronie vennal õnnestus naised kuidagimoodi ära lepitada. Kuid tülid jätkusid ning tüdrukud, kes olid vihased naise peale, kes nende ema nutma pani, piinasid tädi hellitatud laste leidlikkusega nagu väikesed metslased. Pärast mitut lepituskatset sai selgeks, et neil tuleb lahku minna. Preili de Varandeuil otsustas ära kolida, kuna nägi, kuidas vend kannatab selle all, et peab pidevalt valima oma kõige kallimate inimeste vahel. Sempronie jättis venna naise ja laste päralt. See lahkumine valmistas talle suuri piinu. Tema, kes suutis end vaos hoida, oma tundeid kontrollida ning sirgeselgselt kannatusi taluda, oleks äärepealt nõrkusele alla andnud sel hetkel, mil ta lahkus korterist, kus oli lootnud teiste õnne kõrval ka ise õnne leida. Viimast korda täitusid ta silmad pisaratega.
Selleks, et venna läheduses olla, haiguse ajal tema eest hoolt kanda ning temaga aeg-ajalt kohtuda, ei kolinud preili de Varandeuil kaugele. Ent tema südamesse ja ellu asus tühjus. Isa surma järel oli ta uuendanud tutvust sugulastega ning nendega lähedaseks saanud, ta võttis oma kodus vastu inimesi, kellele restauratsioon oli tagastanud mõjuvõimu ja positsiooni, kuid käis läbi ka nendega, kellest uue võimu ajal olid saanud tähtsusetud vaesed. Kuid eriti sageli kohtus ta oma armsa tibukese ning veel ühe kaugema sugulasega, kes oli tulnud suguvõsasse abielu kaudu. Kui need sidemed tugevnesid, läks preili elu kindlamale rajale. Ta ei käinud kunagi õhtuti seltskonnas ega teatris. Alles preili Racheli vapustav menu sundis teda teatrisse minema ja sedagi ainult kahel korral. Ta ei võtnud vastu kutseid lõunasöökidele, kuid oli paar-kolm kohta, kus ta käis – nagu näiteks oma tibukese juures, ja ikka ainult siis, kui seal ei olnud külalisi. „Kullakene,” lausus ta lihtsalt, „ega teil mehega täna õhtul midagi ees ei ole? No siis jään ma teie juurde õhtusöögile.” Täpselt kell