Filosoofilised jutustused. VoltaireЧитать онлайн книгу.
„Need.suured heateod võlgneme me kala Oannesele44 ja õiguse pärast tuleks ainult teda kummardada. Igaüks võib teile kinnitada, et ta oli jumalik olend, kellel oli kuldne saba ja inimese pea. Tal oli palju lapsi, kes kõik olid kuningad, nagu igaüks teab. Mul on tema kaunis pilt, mida ma austan nii, nagu mu kohus. Söödagu härga niipalju kui tahes, aga kala keetmine on kindlasti kõige jõledam jumalavallatus. Pealegi on teie mõlema sugu liiga noor ja vähe õilis, et mulle vastu vaielda. Egiptuse rahvas on kõigest sada kolmkümmend viis tuhat aastat vana, indialased suurusta- vad vaid kaheksakümne tuhandega, meil aga on ajaraamatuid, mille iga on neli tuhat sajandit. Uskuge mind, loobuge oma meeletustest ja ma annan igaühele teist kauni Oannese pildi.“
Kambalu45 mees võttis sõna ja ütles: „Ma austan väga egiptlasi, kaldealasi, kreeklasi, kelte, Brahmat, härg Apist ja kaunist kala Oannest. Aga võib-olla, et Li või Tien46, ükskõik kuidas soovite teda nimetada, on enam väärt kui härjad ja kalad. Ma ei ütle midagi oma maa kohta, ta on niisama suur kui Egiptus, Kaldea ja India kokku. Ma ei hakka iidsuse üle vaidlema; peaasi, et inimene on õnnelik; iidne päritolu on selle kõrval üsna tühise väärtusega, aga ajaraamatute kohta võin ma küll öelda, et kogu Aasia kasutab meie omi ja et meil oli väga häid ajaraamatuid juba ammu enne seda, kui Kaldeas arvutamise peale tuldi.“
„Te kõik, niipalju kui teid on, olete täielikud võhikud,“ hüüdis kreeklane. „Kas te ei tea, et kaos on kõige isa ja et vorm ja aine on teinud maailma selliseks, nagu ta praegu on?“ Kreeklane rääkis pikalt, aga tema juttu katkestas kelt, kes oli vaidluse ajal palju joonud ja pidas ennast nüüd teistest targemaks, ning ütles vandudes, et peale Teutatese47 ja puuvõõriku48 ei tasu üldse millestki rääkida; et tema kannab alati tammevõõrikut taskus; et tema esivanemad sküüdid olid ainsad õiged inimesed, kes eales ilmas on olnud; et nad olid, tõsi küll, vahetevahel inimesi söönud, aga see pole mingi takistus, et tema rahva vastu sügavat lugupidamist üles näidata; ja lõpuks, kui keegi peaks Teutatesest halvasti rääkima, siis ta sellele alles näitab.
Vaidlus läks ägedaks ja Sétoc nägi juba ette, kuidas kohe kogu laud on verd täis. Zadig, kes oli vaidluse kestel vaikinud, tõusis viimaks püsti: kõigepealt pöördus ta keldi kui kõige ägedama poole; ta ütles keldile, et tollel on õigus, ja palus temalt puuvõõrikut; ta kiitis kreeklase kõneosavust ja jahutas kõigi kuumaksköetud meeli. Katai mehele ei öelnud ta kuigi palju, sest too oli olnud kõige mõistlikum. Lõpuks ütles ta neile: „Sõbrad, te tülitsesite ilmaaegu, sest te kõik olete ühel nõul.“ Selle peale hakkasid kõik protesteerima. „Kas pole tõsi,“ ütles ta keldile, „et te ei kummarda mitte seda võõrikut, vaid toda, kes on loonud nii tamme kui võõriku?“
«Kindlasti,“ vastas kelt.
„Ja teie, isand egiptlane, austate ilmselt ühes teatud härjas toda, kes teile härjad on andnud?“
„Jah,“ vastas egiptlane.
„Kala Oannes,“ jätkas Zadig, „peab alluma tollele, kes on loonud mere ja kalad.“
„Nõus,“ vastas kaldealane.
„Indialane ja katailane tunnustavad nagu teiegi alg-põhjust; ma ei saanud päris hästi aru neist imetlusväärse-test asjadest, millest kreeklane rääkis, aga ma olen kindel, et ka tema tunnustab Kõrgemat Olendit, kellest sõltuvad aine ja vorm.“ Kreeklane, keda imetleti, ütles, et Zadig on tema mõttest väga hästi aru saanud. „Järelikult olete te kõik ühel nõul,“ lausus Zadig, „ja tüliks pole mingit põhjust.“
Kõik kaisutasid teda.
Kui Sétoc oli oma toiduained väga kallilt maha müünud, viis ta Zadigi tagasi oma hõimu juurde. Zadig sai pärale jõudes kuulda, et tema äraolekul on tema üle kohut mõistetud ja et ta põletatakse ära aeglasel tulel.
KOHTAMISED
Sellal kui Zadig Bassorasse reisis, otsustasid tähepreestrid teda karistada. Nende poolt tuleriidale saadetud noorte lesknaiste ehted ja iluasjad kuulusid seaduse järgi neile; vähemasti ära põletada võisid nad Zadigi õela vembu eest, mis ta neile oli mänginud. Nad süüdistasid Zadigi selles, et tema arusaamad taevavägede kohta on väärad; nad kaebasid ta peale ja vandusid, et kuulsid teda ütlevat, et tähed ei looju merre. Koletu pühaduseteotus võttis kohtunikud värisema; jumalavallatuid sõnu kuuldes olid nad valmis oma riideid lõhki käristama ja oleksid seda kahtlemata ka teinud, kui Zadigil oleks olnud, millega neid kinni maksta. Oma piiritus hingepiinas rahuldusid preestrid sellega, et mõistsid Zadigi põletamisele aeglasel tulel. Ahastav Sétoc püüdis sõbra päästmiseks asjata oma mõju mängu panna, ta oli sunnitud peagi vait jääma. Noor lesknaine Almona, kellele elu oli väga meeldima hakanud ja kes selle eest oli tänu võlgu Zadigile, otsustas päästa Zadigi tuleriidalt, mille kuritarvitamise too talle selgeks oli teinud. Ta pidas mõttes plaani ega rääkinud kellelegi sõnakestki. Zadigi hukkamine pidi toimuma järgmisel päeval; tema päästmiseks oli Almonal ainult üks öö; näete, kuidas ta suuremeelse ja ettenägeliku naisena sellega hakkama sai.
Ta lõhnastas ennast, tõstis oma ilu esile kallihinnalise ning äärmiselt maitseka riietusega ja läks paluma salaaudientsi ülemtähepreestrilt. Seistes auväärse rauga ees, pöördus ta tema poole sõnadega:
„Suure Vankri vanem poeg, Sõnni vend, Suure Peni nõbu (need olid ülempreestri tiitlid), ma tulin teile pihtima oma hingevaeva. Mul on suur hirm, et olen teinud määratut pattu sellega, et ei lasknud ennast oma kalli mehe tuleriidal ära põletada. Mida ma sellega säilitasin? Kaduva ihu, mis on pealegi üsna närtsinud.“
Seda öeldes sirutas ta pikkadest siidkäistest välja imekaunid ja silmipimestavalt valged paljad käsivarred.
„Te näete,“ ütles ta, „kui vähe on nad väärt.“
Ülempreester leidis oma südames, et nad on palju väärt. Seda ütlesid ta silmad ja kinnitasid ta huuled: ta vandus, et ei ole eales näinud nii kauneid käsivarsi.
„Oh, võib-olla et käsivarred on veidi etemad kui kõik muu,“ lausus lesknaine, „aga peate tunnistama, et kaela eest ei tasu isegi hoolt kanda.“
Ja ta laskis paista veetlevaimat rinda, mida loodus iial vorminud. Roosinupp vandlivärvi õunal oleks paistnud selle kõrval punavärvikuna pukspuul ja pesemiselt tulnud lambatalled kollakaspruunid. Tema rind, rauges tules kumavad suured mustad silmad, imekaunid purpurpalged piimvalges näos, nina, mis polnud nagu Liibanoni torn49, Araabia mere kõige kaunimaid pärleid korallpoortidena palistavad huuled – see kõik pani rauga uskuma, et ta on kahekümneaastane. Ta avaldas kogeldes armastust. Nähes, et rauk on tuld võtnud, palus Almona Zadigile armu anda.
„Kahju küll, kaunis daam,“ ütles rauk, „aga isegi kui ma annaksin talle armu, ei oleks minu heatahtlikkusest mingit kasu; sellele peavad ka minu kolm ametivenda alla kirjutama.“
„Kirjutage sellegipoolest alla,“ ütles Almona.
„Hea küll,“ sõnas preester, „aga tingimusel, et teie arm on minu järeleandlikkuse tasuks.“
„Te osutate mulle liiga suurt au,“ ütles Almona. „Suvatsege vaid tulla minu kambrisse pärast päikeseloojangut, kui särav täht Sheat on silmapiirile kerkinud. Te leiate mu roosikarva sohvalt ja võite oma ümmardajaga teha, mis heaks arvate.“
Almona lahkus, viies kaasa allkirja ja jättes maha rauga tulvil armulõõma ja kahtlust oma jõus. Rauk kasutas ülejäänud päeva kümblemiseks, ta jõi Tseiloni kaneelist ja Tidore ja Ternate kallitest vürtsidest tehtud likööri ja ootas kannatamatult Sheati ilmumist taevavõlvile.
Vahepeal läks Almona teise preestri juurde. Too kinnitas talle, et päike, kuu ja kõik taevatuled on vaid virvatulukesed tema võlude kõrval. Ta palus ka sellelt preestrilt Zadigile armu ja talt paluti vastutasu. Ta laskis ennast veenda ja määras teisele preestrile kohtamise Algenibitähe tõusmise ajaks. Sealt siirdus ta kolmanda ja
Oannes – mütoloogiline olend kala keha, inimese pea ja inimhäälega, kellele muistsed babüloonlased võlgnevat oma kultuuri ja ehituskunsti.
Kambalu nimetust kasutati keskajal Pekingi kohta.
hiinakeelsed sõnad, mis tähendavad: li – loomulik valgus, mõistus; tien – taevas; tähistavad ka jumalat (Autori märkus).
Teutates – keltide sõjajumal, kellele toodi inimohvreid.
Puuvõõrikut (ka tammepuud üldse) pidasid keldid pühaks ja omistasid sellele era kordseid omadusi.
mis polnud väga suur; vihje Saalomoni ülemlaulule VII.4