Filosoofilised jutustused. VoltaireЧитать онлайн книгу.
ütlesin kohe,“ hüüdis Zadig, „et kivi võib tunnistust anda; kuna see mees teab, kus kivi asub, tunnistab ta üles, et selle peal raha loeti.“
Heebrealane sattus segadusse ja pidi kõik üles tunnistama. Kohtunik käskis ta kivi külge köita ja jätta sinna söögita-joogita, kuni ta on tagasi andnud viissada untsi, mis peagi ära maksti.
Ori Zadig ja kivi olid suure au sees kogu Araabias.
TULERIIT
Vaimustatud Sétoc tegi oma orjast endale südamesõbra. Ta ei saanud enam Zadigita läbi, nagu poleks saanud Babüloonia kuningaski, ja Zadig oli väga õnnelik, et Sétocil ei olnud naist. Zadig avastas, et ta isand on õilsusele kalduva loomuga, sirgjooneline ja arukas. Zadig tundis meelepaha, et Sétoc kummardas araablaste iidse kombe kohaselt taevavägesid, see tähendab päikest, kuud ja tähti. Mõnikord tegi ta sellest Sétociga tagasihoidlikult juttu. Lõpuks ütles Zadig talle, et need on kõige tavalisemad kehad, mis ei pälvi rohkem austust kui mõni puu või kalju.
„Aga need on igavesed olendid, kellest tuleb kõik, mis meile kasuks on,“ ütles Sétoc. „Nad elustavad loodust ja korraldavad aastaaegade vaheldumist; pealegi asuvad nad meist nii kaugel, et neid mitte austada on võimatu.“
„Teile toovad palju rohkem kasu Punase mere vood, mis teie kaupu Indiasse kannavad,“ vastas Zadig. „Miks ei võiks see meri olla niisama iidne kui tähed? Ja kui te imetlete seda, mis on teist kaugel, siis peaksite imetlema gangariidide38 maad, mis asub maailma lõpus.“
„Ei, tähed on selleks liiga säravad,“ ütles Sétoc, „et neid mitte austada!“
Õhtu jõudes süütas Zadig hulga kandelaabreid telgis, kus ta pidi Sétociga õhtust sööma; kui peremees tuli, langes Zadig põlevate vahaküünalde ette põlvili ja ütles: „Igavesed ja säravad valguseandjad, olge mulle alati heatahtlikud.“ Lausunud need sõnad, istus ta Sétocile pilku heitmata lauda.
„Mida te tegite?“ imestas Sétoc.
„Teen nagu teie,“ vastas Zadig. „Ma kummardan küünlaid ja ei pööra tähelepanu nende ja minu isandale.“
Sétoc sai aru mõistukõne sügavast mõttest. Orja tarkus läks talle hinge, ta ei raisanud enam ülistusi olevustele ja asjadele, vaid kummardas Igavest Olendit, kes oli nad loonud.
Tol ajal valitses Araabias hirmus tava, mis oli alguse saanud Sküütiast, tänu brahmaanide39 mõjule sisse seatud ka Indias ja ähvardas nüüd vallutada kogu Hommikumaa. Kui mõni abielus mees ära suri ja tema armastatud naine tahtis olla vaga, laskis ta enda kõigi nähes oma mehe surnukeha peal elusalt põletada. See oli pidulik sündmus ja seda nimetati lesetuleriidaks. Hõim, kellel oli kõige rohkem ärapõletatud naisi, oli kõige suurema au sees. Ühe Sétoci hõimust surnud araablase naine, nimega Almona, kes oli väga vaga, andis teada päeva ja tunni, kus ta pidi ennast trummipõrina ja pasunahelide saatel tulle heitma. Zadig seletas Sétocile, kuivõrd vastuolus on see õudne tava inimsoo heaoluga; lasta päevast päeva põletada noori leski, kes võiksid riigile lapsi sünnitada või vähemasti enda omad üles kasvatada; ta püüdis Sétoci veenda, et kui vähegi võimalik, tuleks see barbaarne komme ära kaotada. Sétoc vastas:
„Juba enam kui tuhat aastat on naistel õigus ennast põletada. Kes meist julgeks muuta seadust, mida aeg on pühitsenud? Kas võib olla midagi austusväärsemat kui iidne paha komme?“
„Mõistus on veelgi iidsem,“ ütles Zadig. „Teie rääkige hõimupealikutega, mina otsin noore lesknaise üles.“
Zadig laskis ennast noorele naisele tutvustada; olles tema ilu ülistamisega naise usalduse võitnud ja öelnud, kui kahju on nii palju võlu tuleroaks heita, kiitis ta lisaks tema truudust ja vaprust.
„Te armastasite vist imepäraselt oma meest?“ küsis Zadig naiselt.
„Mina? Mitte sugugi,“ vastas araablanna. „Mu mees oli jõhker, armukade, väljakannatamatu inimene, aga ma olen kindlalt otsustanud ennast tema tuleriidale heita.“
„Enda elusalt põletamine on nähtavasti ülim nauding,“ ütles Zadig.
„Oo, see paneb loodusegi värisema,“ kostis daam. „Aga mis mul üle jääb? Ma olen jumalakartlik. Ma satuksin halba kuulsusse ja kõik inimesed irvitaksid mu üle, kui ma ennast ära ei põletaks.“
Zadig tegi naisele selgeks, et ta põletab ennast vaid edevusest, teiste pärast; ta ajas siis veel mõnda aega juttu ning suutis naises äratada teatavat huvi oma vestluskaaslase vastu.
„Mida te siis teeksite,“ küsis Zadig tema käest, „kui edevus ei sunniks teid end ära põletama?“
„Oh, ma arvan,“ ütles daam, „et paluksin teid minuga abielluda.“
Mõtted Astartest köitsid sedavõrd Zadigi meeli, et ta sellest tunnistusest väljagi ei teinud, aga sedamaid otsis ta üles hõimupealikud, rääkis neile, mis oli sündinud, ja soovitas neil kehtima panna seadus, mille järgi ükski lesknaine ei tohi ennast ära põletada enne, kui on mõne noormehega terve tunni nelja silma all juttu ajanud. Sellest ajast peale ei põletanud ennast Araabias enam ükski naine. Zadigile võlgneti tänu selle eest, et ta ühe päevaga murdis julma tava, mis oli valitsenud nii paljude sajandite vältel. Nõnda sai Zadigist Araabia heategija.
ÕHTUSÖÖK
Sétoc, suutmata lahkuda mehest, kes oli elav tarkus, võttis Zadigi endaga kaasa Bassora40 aastalaadale, kuhu pidid tulema kuulsaimad kaupmehed kogu laiast ilmast. Zadigi hing leidis kosutust, nähes, kuidas nii palju maailma eri paikadest pärinevaid inimesi ühte kohta kokku tuli. Maailm paistis talle nagu suur, Bassorasse kogunenud perekond. Juba järgmisel päeval istus ta ühes lauas egiptlase, Indiast tulnud gangariidi, Katai41 elaniku, kreeklase, keldi42 ja paljude teiste võõramaalastega, kes oma sagedastel reisidel Araabia lahe äärde olid küllaldaselt õppinud araabia keelt, et ennast vastastikku mõistetavaks teha. Egiptlane paistis olevat väga vihane.
„Bassora on jõle koht!“ ütles ta. „Mulle ei taheta anda tuhandet kulduntsi maailma parima asja eest.“
„Kuidas nii?“ küsis Sétoc. „Mille eest keelduti seda summat andmast?“.
„Minu tädi surnukeha eest,“ kostis egiptlane. „Ta oli kõige hakkajam naine Egiptuses. Alati saatis ta mind reisidel; ta suri teel; ma lasksin temast teha kõige ilusama muumia, mis üldse olemas; kui ma ta oma kodumaal panti paneksin, saaksin ma tema eest kõik mis tahan. Tõesti imelik, et siin ei taheta mulle nii soliidse asja eest isegi tuhandet kulduntsi anda.“
Täis pahameelt asus egiptlane oivalist keedetud kana sööma, kui indialane tal käest kinni haaras ja kaeblikult hüüatas: „0h! Mida te nüüd kavatsete teha?“
„Kana süüa,“ ütles mees, kellel oli muumia.
„Ärge seda küll tehke,“ sõnas gangariid. „Võib-olla on kadunu hing selle kana sisse läinud; te ei taha ometi riskida sellega, et sööte oma tädi ära. Kanade keetmine on ilmne looduse mõnitamine.“
„Mida te tahate öelda oma looduse ja kanadega?“ küsis äkilise meelega egiptlane. „Meie kummardame härga ja sööme teda sellegipoolest.“
„Teie kummardate härga! On see võimalik?“ küsis mees Gangese kaldalt.
„Täiesti võimalik,“ vastas teine, „juba sada kolmkümmend viis tuhat aastat on see meil kombeks ja ühelgi meie inimesel pole selle vastu mingit ütlemist olnud.“
„Sada kolmkümmend viis tuhat aastat!“ ütles indialane. „See arv on pisut üle pakutud; India on alles kaheksakümmend tuhat aastat asustatud ja kahtlemata oleme meie teist vanemad; meil keelas Brahma43 härgade söömise ammu enne, kui teil tuli pähe neid altarile ja vardasse panna.“
„See
gangariidide all mõtleb Voltaire Gangese jõe ääres elavaid indialasi.
brahmaanid – India kõrgeima preestrikasti liikmed; olid erakud ja askeedid.
Bassora – sadamalinn Vana-Araabias.
Katai nimetust kasutasid keskaegsed autorid Hiina kohta.
Keldid – indoeuroopa rahvad, põhiliselt Gallia elanikud
Brahma – hinduismi jumal; maailma, jumalate ja elusolendite looja.