Filosoofilised jutustused. VoltaireЧитать онлайн книгу.

---

Скачать книгу

---

„ja on ainult üks arstim, mis võib mu piina kergendada – tuleb peale panna eelmisel päeval surnud mehe nina.“

      „Imelik arstim,“ ütles Azora.

      „Mis ta imelikum on,“ vastas Cador, „kui isand Arnou kotikesed ajurabanduse vastu15.“

      See kaalutlus ja noormehe ülisuured väärtused panid daami otsustama.

      „Lõppude lõpuks,“ ütles ta, „kui mu mees läheb eilsest maailmast üle Tšinvati16 silla homsesse maailma, ei hakka ingel Asrael17 teda ometi sellepärast tagasi ajama, et ta nina oli esimeses elus pisut pikem kui teises?“

      Ja ta võttis habemenoa ning läks mehe hauakambrisse; ta kastis seda silmaveega ja astus ligemale, et ära lõigata Zadigi nina, kes täies pikkuses hauas lamas. Zadig tõusis, varjas ühe käega oma nina ja haaras teisega habemenoast.

      „Proua, ärge tõstke nii väga häält noore Cosrou vastu,“ ütles ta, „minu nina lõikamise kavatsus on võrdväärne oja kõrvalejuhtimisega.“

      KOER JA HOBUNE

      Zadig koges, et esimene abielukuu, nagu on Zendi raamatus18 kirja pandud, on mesikuu ja teine on kibedusekuu. Mõne aja pärast oli ta sunnitud Azora ära saatma, sest elu temaga oli muutunud võimatuks, ja ta otsustas õnne otsida looduse uurimises. „Ei ole õnnelikumat inimest,“ ütles ta, „kui filosoof, kes loeb seda suurt raamatut, mille Jumal on meie silme ette pannud. Tõed, mida ta avastab, kuuluvad temale; ta toidab ja ülendab oma hinge; ta elab rahus; tal ei tule midagi karta inimeste poolt ja tema õrn abikaasa ei tule tal nina peast lõikama.“

      Neist mõtetest tiivustatult, asus ta elama maamajja Eufrati kaldal. Seal ei tegelnud ta arvutamisega, mitu tolli vett voolab ühe sekundi jooksul silla kaare alt läbi või kas hiirekuus langeb üks kuupliin19 vihma rohkem maha kui lambakuus. Ta ei kujutlenud sugugi, et võiks ämblikuvõrgust siidi või katkistest pudelitest portselani teha20; eelkõige õppis ta põhjalikult tundma taimi ja loomi ning omandas peagi nii terava pilgu, et avastas tuhat erinevust seal, kus teised inimesed vaid ühetaolisust nägid.

      Ühel päeval, kui ta metsatuka servas jalutas, nägi Zadig enda poole jooksvat kuninganna eunuhhi21, kannul hulk ohvitsere, kes näisid olevat väga suures mures ja sagisid edasi-tagasi nagu täiesti endast väljas inimesed, kes otsivad midagi väga hinnalist, mille nad ära on kaotanud.

      „Noormees, kas te pole näinud kuninganna koera?“ küsis peaeunuhh.

      Zadig vastas tagasihoidlikult: „See on emane koer.“

      „Teil on õigus,“ kinnitas peaeunuhh.

      „See on tilluke spanjel. Ta on hiljaaegu pojad toonud; ta lonkab esimest vasakpoolset jalga ja tal on väga pikad kõrvad.“

      „Te siis nägite teda?“ küsis enese hingetuks jooksnud eunuhh.

      „Ei, ma ei ole teda kunagi näinud ja ma ei ole kunagi teadnud, et kuningannal on koer,“ kostis Zadig.

      Saatuse kummalise tuju tõttu oli kuninga tallide kõige toredam hobune enese täpselt samal ajal Babüloni tasandikul tallipoisi käest lahti kiskunud. Jäägermeister ja kõik teised aukandjad otsisid teda taga niisama murelikult, kui peaeunuhh oli koera taga otsinud. Jäägermeister pöördus Zadigi poole ja küsis, kas ta pole näinud kuninga hobust mööda minemas.

      „See hobune kihutab suurepäraselt nelja,“ vastas Zadig, „ta on viis jalga kõrge ja kabjad on tal väikesed; ta saba on kolm ja pool jalga pikk; tema suuraudade nupud on kahekümne kolme karaadisest kullast, kabjarauad on üheteistkümneteenarisest hõbedast.“

      „Kuhupoole ta läks? Kus ta on?“ küsis jäägermeister.

      „Ma ei ole teda näinud,“ vastas Zadig, „ja ma ei ole temast kunagi midagi kuulnud.“

      Jäägermeister ja peaeunuhh ei kahelnud, et Zadig oli varastanud kuninga hobuse ja ka kuninganna koera; nad viisid ta suure desterhami22 ette, kes mõistis talle karistuseks nuudinuhtluse ja eluajaks Siberisse saatmise. Vaevalt oli kohtuotsus langetatud, kui hobune ja koer juba üles leiti.

      Kohtunikud seisid piinarikka paratamatuse ees muuta oma otsust; aga nad mõistsid Zadigilt välja nelisada kulduntsi selle eest, et ta ei öelnud, et ta polnud näinud seda, mida oli näinud. Kõigepealt tuli trahv ära maksta; pärast seda sai Zadig õiguse ennast kaitsta suure desterhami ees ja ta rääkis nõnda:

      „Õigluse tähed, teadmise sügavikud, tõe peeglid, mis on rasked kui tina, tugevad kui raud, säravad kui teemant ja sarnanevad paljus kullaga23! Et mulle on antud luba austusväärse kogu ees kõnelda, vannun ma Ahuramazda24 nimel, et ma pole kunagi näinud kuninganna lugupeetavat koera ega kuningate kuninga püha hobust. Vaadake, mis minuga juhtus. Ma jalutasin metsatuka poole, kus ma kohtasin auväärt eunuhhi ja kuulsusrikast jäägermeistrit. Ma nägin liival ühe looma jälgi, ja ma võisin otsustada, et need kuulusid väikesele koerale. Väikestele liivakühmudele jäänud kerged ja pikad jäljed käpajälgede vahel näitasid mulle, et tegu oli väikese koeraga, kellel olid rippuvad nisad, ja kes oli järelikult hiljaaegu pojad toonud. Teises suunas minevad jäljed, mis näisid olevat kogu aeg esikäppade kõrval liiva pealispinda riivanud, ütlesid mulle, et tal on väga pikad kõrvad; ja kuna ma panin tähele, et liiv oli kolme käpa all sügavamale vajunud kui neljanda all, sain ma aru, et meie austusväärse kuninganna koer on pisut lombakas, kui tohib nii öelda.

      Mis puutub kuningate kuninga hobusesse, siis teadke, et metsateedel jalutades panin ma tähele hobuseraudade jälgi: nad olid üksteisest täpselt ühekaugusel. See hobune kihutab suurepäraselt nelja, laususin endamisi. Kahel pool kitsukest teed, mis oli vaid seitse jalga lai, oli tolm puudelt nii paremalt kui ka vasakult – tee keskelt kolme ja poole jala kaugusel – ära pühitud. Sel hobusel on kolme ja poole jala pikkune saba, mõtlesin ma, millega ta paremale ja vasakule vehkides on tolmu maha pühkinud. Puude all, mis viie jala kõrgusel võlvi moodustasid, nägin ma okstelt äsja langenud lehti ja taipasin, et hobune oli neid puu- dutanud, ja järelikult on ta viis jalga kõrge. Mis puutub tema suuraudadesse, siis peavad need olema kahekümne kolme karaadisest kullast, sest suuraua nuppudega oli ta puutunud vastu ühte kivi, mille teadsin olevat proovikivi, sest olin seda ise kasutanud. Lõpuks otsustasin ma jälgede järgi, mis ta rauad olid teist sorti kivile jätnud, et ta on rautatud üheteistkümneteenarise hõbedaga.“

      Kõik kohtunikud imetlesid Zadigi põhjalikku ja teravat vaatlusoskust; teade sellest jõudis kuninga ja kuninganna kõrvu. Kuningakoja ootesaalides, kuninga magamistoas ja peaministri kabinetis räägiti ainult Zadigist; ja kuigi paljud maagid väitsid, et ta tuleks kui nõid ära põletada, käskis kuningas talle tagasi anda nelisada kulduntsi, mis talt välja oli mõistetud. Kohtukirjutajad, pristavid ja advokaadid tulid talle pidulikult neljasada untsi tooma; sellest pidasid nad kohtukulude katteks kinni kõigest kolmsada üheksakümmend kaheksa, ja ka nende teenrid nõudsid vaevatasu.

      Zadig nägi ära, kui ohtlik on mõnikord liigteadja olla, ja ta tõotas endale kindlalt, et esimesel võimalusel, mis avaneb, ei ütle ta enam, mida ta silmad on näinud.

      See võimalus tuli peagi. Üks vang oli riigitürmist ära põgenenud; ta läks Zadigi maja akna alt mööda. Zadigi käest päriti järele ja tema ei vastanud midagi; aga talle tõestati, et ta oli aknast välja vaadanud. Talle mõisteti selle kuriteo eest viissada kulduntsi trahvi ja tema tänas kohtunikke nende heatahtlikkuse eest, nagu see tollal Babülonis tavaks oli.

      Suur Jumal! sõnas ta endamisi, kui kahetsusväärne on inimene, kes jalutab metsas, kust kuninganna koer ja kuninga hobune on läbi läinud! Kui ohtlik on seista akna juures! Ja kui raske on siin maa peal õnnelik olla!

      KADE

      Hädade

---

Скачать книгу