Sinimäed 1944. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
ka Relva-SS-i üksustes võidelnud mehi.
Uuel kombel kerkis nimetatud küsimus üles Balti riikide taasiseseisvumise käigus. Ajaloolist mälu taastades asuti siin uuel kombel teadvustama ja väärtustama 1944. aastal Punaarmee vastu peetud võitlusi. Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatatud ajaloolise pärimuse kampaania käigus koguti II maailmasõjas võidelnud meestelt kokku hulgaliselt mälestusi, millele tuginedes hakkasid ilmuma esimesed eesti sõdurite võitlusi kajastavad artiklid järjest julgemaks muutuvas Eesti ajakirjanduses. Hakati ka otsima ja tähistama II maailmasõjas hukkunud sõdurite hauaplatse.
Nõukogude võimude reageering sedalaadi tegevusele oli järsk. Nõukogude Liidu keskajalehtedes asuti eestlasi süüdistama fašismi rehabiliteerimises, Eestis paiknevatele Nõukogude armee üksustele anti korraldus II maailmasõjas hukkunute mälestusmärkide hävitamiseks, mille käigus purustati näiteks „Erna” monument Kautlas ja mälestusristid Porkuni lahinguväljal. Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatusel pidi
7.–8. juulil 1990 Pärnumaal Toris toimuma II maailmasõja ajal Eesti eest võidelnud meeste kokkutulek. TASS paiskas maailma sõnumi Eestis taassündivast fašismist ning 1990. aasta 4. juuli varahommikul lõgistasid 28 Nõukogude soomukit 15 autotäie dessantväelase saatel üle Eesti piiri, jõudsid kell 6.15 Torisse ning okupeerisid asula. Olukord pingestus kiiresti, sõjamehed tegid otsuse kokkutulek ära jätta ning 9. juulil lahkusid dessantväelased Eestist. Balti riikide vastu käivitati läänes äge propagandakampaania, mis eelpool esitatud põhjustel ka uskujaid leidis.
1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariik ei löönud siiski kõhklema, vaid asus 1944. aastal Eesti vabaduse eest võidelnud mehi tunnustama ja väärtustama. Seejuures lähtuti arusamaast, et eestlased sõdisid II maailmasõjas Eesti iseseisvuse taastamise eest. Otto Tiefi valitsuse näitel osutati, et eesti sõdurid võitlesid nii natside kui kommunistide vastu ning et oma eesmärkide poolest ei erinenud eestlaste võitlus näiteks soomlaste omast. Sellest arusaamast lähtudes said Eesti vabadusvõitlejad võimaluse veteranidena marssida iseseisvuspäeva paraadil, sõjaliste teenetega vabadusvõitlejatele hakati andma Eesti Vabariigi aumärke. 1994. aastal püstitati Sinimägede lahinguväljale esimene mälestuskivi, üritusel, millega tähistati 50. aasta möödumist kaitselahingutest, esines kaitsevägede juhataja kindral Aleksander Einseln, ette loeti presidendi ja peaministri tervitused. Eestis hakkasid ilmuma 1944. aasta lahinguid kajastavad raamatud, valmis pikem dokumentaalsaade.
Selline tegevus langes loomulikult Venemaa raevuka rünnaku alla. Eestit ja samas suunas tegutsevat Lätit süüdistati fašismi ning sõjakurjategijate rehabiliteerimises. Rünnakute tugevus sõltus seejuures tihti sellest, kui kõrgeks Vene pool hindas konkreetse valitsuse suutlikkust süüdistustele vastu seista. Niipea kui Vene pool tunnetas hoiakutes väikestki kõikumist, tugevdas ta survet. Erilise hoo omandasid rünnakud Balti riikide vastu 1998. aastal, mil näiteks ajaleht Figaro 14. märtsi numbris teatati otseselt, et „Stalini ohvritena on lätlastel raske tunnustada, et nad võitlesid timukate poolel.” Samalaadsete seisukohtadega esinesid Eesti ajakirjanduses ka mitmed „kohalikud” eksperdid, kes jäid järgnenud poleemikas siiski kaotajaks.
Igal juhul õnnestus Eestil oma positsioone antud küsimuses järk-järgult tugevdada. Oluliseks sammuks osutus siin Alfons Rebase riiklike auavaldustega ümbermatmine Eestis, millega Eesti näitas veel kord, et ei kavatse Venemaa propagandamürale alluda. Teatavaks murranguks sai Soome peaministri Paavo Lippose külaskäik 1944. aastal Pupastvere lahinguväljale ning kohtumine Soome sõjaväes võidelnud ning hiljem Eestisse tagasi pöördunud veteranidega. Tartu ülikooli aulas peetud kõnes võrdles Lipponen Eesti saatust II maailmasõjas Soomega ning andis 1944. aastal Eesti eest võidelnud meestele täieliku tunnustuse. Lippose visiidi praktiliseks tagajärjeks oli ka soomepoiste Muuseumi avamine Pupastveres. Arusaam, et Soome kombel võitlesid eestlased II maailmasõjas mitte natsliku Saksamaa, vaid oma vabaduse eest, hakkas üha laiemalt levima.
Uuel tasemel puhkes poleemika 2004. aastal, kui möödus kuuskümmend aastat 1944. aasta kaitselahingutest. Osutades selle tähtpäeva tähistamisele Balti riikides, käivitas Venemaa rahvusvahelisel areenil uue propagandarünnaku, süüdistades Balti riike katsetes II maailmasõja ajalugu ümber kirjutada. Venemaa sellise käitumise põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Kuna Venemaal üritatakse seniajani väita, nagu oleks Eesti 1940. aastal ühinenud NSV Liiduga vabatahtlikult, on massiivne vastuhakk Punaarmee „vabastusmissioonile” sellele teooriale tõsiseks löögiks. Seetõttu üritatakse Eestis 1944. aastal löödud lahinguid kas sootuks maha vaikida või tembeldada need üksikute SS-laste kätetööks, kel Eesti rahva ja progressiivse inimkonnaga mingit pistmist polnud. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti riigijuhtide käpardlik käitumine 2004. aastal ning sündmused Lihulas andsid Vene propagandamasinale uut hoogu, mis rahvusvahelisel areenil pole Eestile siiski suuremaid tagasilööke kaasa toonud. Mõnes mõttes on Lihula monumendi ümber toimuv koguni tõstnud huvi Eestis 1944. aastal toimunu vastu ning aidanud paremini teadvustada tollaseid sündmusi.
Vahel on arvatud, et 1944. aasta kohta kirjutatud ülevaadete eesmärgiks peaks olema vaidlemine Venemaalt levitavate sedalaadi seisukohtadega ning nende ümberlükkamine. Arvan siiski, et see pole ajaloolaste ülesanne. Ajaloolised uurimused ei peaks kujutama ajalugu kui ilusat muinasjuttu, vaid olemasolevatele erinevatele allikatele tuginedes üritama valgustada sündmusi nii, nagu need tegelikult aset leidsid.
Selle raamatu eesmärgiks pole kedagi õigeks või süüdi mõista. Eestis 1944. aastal erinevas mundris ning erinevate aadete nimel heidelnud mehed said surmas ühtseks. Iga siin langenud mehega kadus meie seast terve maailm, iga sõduri surm on tragöödia. See on seda traagilisem, et need langenud ohverdati kahe maailma ajaloo veriseima diktaatori – Hitleri ja Stalini võimuvõitlusele maailma valitsemise pärast, millel kõlavate aadetega mingit pistmist polnud.
Nii on järgnevat ülevaadet kirjutades mõeldud kõigile 1944. aastal Narva all ning Sinimägedes hukkunud sõduritele, eriti aga siin võidelnud ja langenud eestlastele. Sest erinevalt peaaegu kõigist teistest teadsid need mehed üsna täpselt, mille eest nad võitlesid. Nende ees oli maale tungiv vaenlane, kelle vägivallateod okupatsiooniaastast 1940–1941 olid veel värskelt meeles. Selja taga aga kodune Eestimaa, omaksed ja kallimad, kelle elu ja vabaduse nimel oldi valmis andma kõige kallim – elu.
Asudes kümmekond aastat tagasi korjama mälestusi ja dokumente Eesti saatuseaastatest, toodi mulle Raplamaalt ühe eesti sõduri kaks kirja omastele, mis mõjusid mulle vapustavalt. Minu jaoks võtab üks 1944. aasta kevadel kirjutatud kiri kokku kõik selle, mille pärast noored eesti mehed toona Peipsi järve ääres, Krivasoos, Narva all ja Sinimägedes heitlesid.
11.04.44
Tervist.
Sain Sinu kirja juba mitme päeva eest kätte, aga pakki ei ole veel saanud, küllap tuleb järele. Seekord nüüd aitab, ei maksa enam saata, sest jäälagunemine on ligidal ja sellel ajal oleme meie paar nädalat mandrist isoleeritud. Meil on siin pühad ka väikest viisi, anti viina, veini ja konjakit. ERÜ pakikesi saime ka kaks tükki, ühe vastseliinlastelt, teise Lagedi Naisomakaitselt. Vastseliina pakis oli paar kindaid, karp „Vikingisi”, kirjutusmaterjali ja küpsiseid. Lagedi NOK pakis oli kolm keedetud ja värvitud kanamuna, varrukavapp, suitsusinki, 15 paberossi „Manon” ja küpsiseid. Toidulisaks saime igaüks pühadeks viis kanamuna. Lisaks kõigele saime laupäeval tahvli sokolaadi ja igapäev kompvekke, nii et pühi sai pidada küllalt. Nagu Sa eelmises kirjas kirjutasid, olevat seal kodus nüüd palju kolu ja rahvast, ruumi olevat vähe, nii et kangasteljed olla taga toas. Milleks need seal on. Loigu kuuri all laudade peal on ruumi küllalt. Mis puutub postil käimisse, siis ei ole olukord sugugi nii kohutav nagu Sa arvad. Vaevlemist ei ole mingisugust olnud, ei tea mis sa sellega mõtled. Kas Sul tõesti häbi ei ole saata mulle säärast õpetust: „Arg koer, terve nahk”. Need kes selle õpetuse järgi tegutsevad, tulevad nagu koerad kaikaga maha lüüa ja auku ajada kuski kaugel metsas, et keegi ei teaks, kuhu on maetud see meeste ja pealegi Eesti meeste teotus. Õige mees tegutseb juhtsõna järgi: Kes oma elu hoiab, selle elu on kõige vähem väärt. Õige isamaalane on alati valmis ohverdama oma elu oma isamaa ja rahva eest, sest ei ole ilusamat surma kui kangelassurm. Ja sina peaks ka ikka hakkama olukorrast aru saama ja lõpetama oma Jeremia nutulaulu, muudkui „südantlõhestavas valus” ja „sinu kurb ema” ja muud säärased