Sinimäed 1944. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
siis ei ole eesti rahvast enam rahvast nimekirjas. Sellepärast peame kõik oma jõud pingutama võitluseks vaenlase vastu. Nii nagu meie siin seisame valvel nii ööd kui päevad, valmis tagasi lööma igat pealetungi, nii peate ka teie seal tagalas pingutama oma jõud, et saaks tehtud, mis tarvis. Võibolla, et ma saan tulla põllutöö ajaks koju, teeks raskemad tööd ära. Igatahes võid Sa vallavanemale seda rääkida, tema teab, kuidas seda asja ajada. Sa võid anda avalduse sisse kolme nädala peale, kui niipalju saab, aitab küll. Kui annad avalduse siis, sea nii, et kui peaks saama puhkuse, siis esimesest maist alates. Sel ajal algab juba seemendamine ja kartulipanemine, eeltööd teete muidugi ennem ära, nii et ma tulen ja hakkan kohe pihta (kui ma tulla saan) sest ma ei tule mitte sellepärast, et igatsen koju, vaid sellepärast, et teil kevadised tööd saaks kiiremini tehtud. Kojuigatsust ma veel tundnud ei ole, sest ega ma laps ei ole, kes igatseb ema järgi nii kui see vähe eemale jääb. Kui siis maa tahe on hakaku Ruts põllutööga pihta, ärgu viivitagu midagi, sest maad sööti jätta ei maksa. Ärge mu õunapuid enne sidemetest lahti päästke, kui peale 1. maid siis kui pungad veidi roosaks löövad. Sedapuhku siis jälle nägemiseni.
Juku
Neile õunapuude pärast südant valutanud sõjameestele ma selle raamatu ka pühendan.
SÕDA HAKKAB VEEREMAIE
1943. aasta novembri lõpp oli Moskvas külm. Sadas tuhkjat lund, õhtu eel hakkas tuiskama. Endiselt pimendatud linnas valitses tõeline vene talv. Seetõttu ei pööranud keegi suuremat tähelepanu autodele, mis hilisele õhtutunnile vaatamata lumemöllust kuidagi ootamatult välja ilmusid ja üksteise järel Kremli väravast sisse veeresid: Punaarmee kindralstaabi ülema asetäitja kindral Aleksei Antonovi kutsel oli Nõukogude Liidu juhtkonna ning Punaarmee juhtide osavõtul algamas nõupidamine Leningradi blokaadi lõplikuks läbimurdmiseks ning sissetungiks Euroopasse.
Nõukogude juhtkonna jaoks oli tegemist põhimõttelise küsimusega. Kui üldiselt olid Saksa väed 1943. aastal idarindel kaotanud suure osa vallutatud territooriumidest, siis väegrupp „Nord” püsis praktiliselt samadel positsioonidel, kuhu ta 1941. aastal välja oli jõudnud. Nüüd pidi sellele lõpp tehtama. Leningradi rinde juhataja Leonid Govorovi ning Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributsi osavõtul oli valminud plaan väegrupi „Nord” purustamiseks. Kuigi Punaarmee jaoks polnud tegemist pealöögi suunaga, näisid just Baltimaad olevat kiireim tee sõja viimiseks Saksamaa territooriumile, sissetungiks Euroopasse, Soome väljalülitamiseks sõjast ning kontrolli kehtestamiseks Soome üle.22
Stalin vaatles piipu popsutades enda ees laual lebavaid kaarte. Neile veetud Saksamaa suunas liikuvad punased nooled meenutasid talle aastaid tagasi samal laual asunud plaane. Ka 1941. aasta mais oli ta seisnud Euroopa lävepakul. Ka siis oli kõik olnud valmis. Sõlminud 1939. aastal mittekallaletungipakti Hitleriga, oli Stalin osavalt lükanud maailma sõtta, millest pidi ainsa võitjana väljuma Venemaa. Paraku oli Hitler osutunud tugevamaks või lääneriigid nõrgemaks, kui Stalin oli eeldanud, ning 1940. aastal oli Hitler Mandri-Euroopa peremees. See sundis Stalinit kiirendama ettevalmistusi Saksamaa ründamiseks. Kuigi Vene ja Saksa diplomaadid tõstsid endiselt tooste mitte enam Euroopa, vaid juba kogu maailma mõjusfäärideks jaotavaid plaane arutades, valmistusid diktaatorid palavikuliselt sõjaks teineteisega.23
1941. aasta kevadeks olid nii Saksamaa kui Nõukogude Liit oma armeed Balti merest Musta mereni rünnakuvalmis seadnud. Nii Hitler kui Stalin lootsid vastast ootamatult tabades purustada selle põhijõud rindelähedases piirkonnas ning lõpetada nii sõda ühe hoobiga. Kuid Hitler pelgas sõda kahel rindel, Stalin aga temapoolsele rünnakule järgnevat Hitleri võimalikku kokkulepet Inglismaaga, millele näis viitavat Rudolf Hessi missioon Inglismaal. Nii lükkas Stalin operatsiooni „Kõu” algust edasi. Ta oli veendunud, et Hitler ei saa tema plaanidest aru ning teda pole raske üle kavaldada.
Selles Stalin eksis. Hitleril puudusid Stalini suhtes illusioonid. Ning kui 1941. aasta mais rünnates oleks Punaarmee olnud enda vastas seisvate Saksa üksuste suhtes suures ülekaalus, siis juuni lõpuks olid jõud tasakaalustunud. Samas ei teadnud Hitler, kui suured jõud oli Stalin rünnakuks koondanud. Nii kaotas Punaarmee juba esimestel sõjanädalatel sama palju tanke, kui neid Saksa luure andmetel Venemaal üldse oli. Sama olukord valitses lennuväe ning kahurväe alal. Kui Stalin oleks rünnanud esimesena, oleks teda olnud raske peatada. Stalini strateegiline valeearvestus ning esimesel sõjasuvel tehtud vead läksid NSV Liidule kalliks maksma. Rünnakuks valmistunud Punaarmee üksused piirati sisse ning hävitati, sakslaste kätte langes tohutu kogus sõjatehnikat ning nad tungisid sügavale Venemaa territooriumile. Seda hirmsat suve ning kaotustega kaasas käinud alandust ja hirmu mäletas Stalin ülihästi.
Ometi oli võitluse saatus algusest peale otsustatud. Isegi kui Hitler oleks kinni pidanud Barbarossa plaanist ning vallutanud Moskva, poleks see ilmselt sundinud Venemaad alistuma. Ainsaks võimaluseks Nõukogude Liit purustada oleks olnud ikestatud rahvastele vabaduse andmine ning nende kasutamine kommunismivastases võitluses, kuid see ei langenud kokku Hitleri maailmavaatega. Nii jättis ta oma šansi kasutamata ning oli seetõttu juba ette hukule määratud. Lääneriikide massilise abiga toibus Stalin kaotustest, taastas oma sõjamasina ning pööras kaalukeele sõjategevuses enda kasuks.
1944. aasta alguses seisis Stalin uuesti Euroopa väravas. Ta teadis, et see sõda ei meenuta varasemaid sõjalisi konflikte, kus ühe või teise maa vallutamine jättis sealse ühiskondliku korra puutumata. Nüüd oli sõda ka selles mõttes totaalne – koos vaenuvägedega liikusid ideoloogiad. Uuel kombel oli kehtima pandud põhimõte – cuius regio, eius religio – kelle valitsus, selle usk. See Stalinile sobis, sest ideoloogia kattevarjus oli saavutatav ka võim. Stalini ambitsioonikate plaanide kohaselt tulnuks Punaarmeel Saksamaa puruks lüüa juba 1944. aastal, lääneliitlaste ulatuslikuma sekkumiseta, ning vallutada võimalikult suur osa Euroopast, enne kui seda jõuavad teha lääneriigid. Selleks tuli võimalikult kiiresti sõjast välja lülitada Saksamaa liitlased ning saavutada kontroll ka nende territooriumide üle.
Võimalused selleks olid Stalinil paremad kui 1941. aastal. 1944. aasta alguseks oli olukord II maailmasõja rinnetel otsustavalt muutunud. Saksamaa koos oma liitlastega oli saanud raskete tagasilöökide osaliseks. Strateegiline ülekaal oli kandunud liitlasvägede poolele. Liitlasvägede dessandi tulemusena langes sõjast välja Itaalia, liitlaste rünnaku tõrjumiseks pidi Saksamaa saatma Itaaliasse oma väed. Lüüasaamine Kurski kaarel ning seejärel Dnepril andis märku, et initsiatiiv idarindel on läinud lõplikult Punaarmee kätte. Saavutanud ülekaalu õhus, alustasid liitlased Saksamaa süstemaatilist pommitamist. Saksa sõjatööstus jätkas küll toodangu suurendamist, kuid ei suutnud liitlastega enam sammu pidada. Lääneliitlastelt saadud abile tuginedes oli Stalin üles ehitanud enneolematult tugeva sõjamasina, mis kõigi näitajate poolest ületas Saksa oma. Põhjatu Nõukogude tagala võis varustada rinnet nii energeetiliste ressursside kui suure hulga tehnika, relvade ja elavjõuga. 1944. aastal ning 1945. aasta esimesel poolel toodeti Nõukogude Liidus 41 800 tanki ja liikursuurtükki, üle 48 600 sõjalennuki, umbes 69 400 suurtükki ja miinipildujat.24 Sellele lisandus veel lääneliitlastelt saadud sõjavarustus. Puruks pommitatud Saksa sõjatööstusel oli sellele järjest raskem vastu panna. Olgugi et Saksa sõduri väljaõpe ja relvade kvaliteet oli punaväe omast jätkuvalt parem, jäi sellest väheks, et vastu seista kasvavale ülemvõimule.
See kõik andis Stalinile alust loota, et 1944. aasta kujuneb sõjas otsustavaks. Vastavalt Kõrgema Ülemjuhatuse plaanidele kavandas Punaarmee 1944. aasta talvel ja kevadel pealetungi idarinde lõunatiival – Paremkalda-Ukrainas. Teiseks pealöögi alaks määrati loodesuund, kus Nõukogude väed pidid paiskama sakslased eemale Leningradi ja Novgorodi lähistelt, jõudma välja Narva-Pihkva-Velikaja jõe liinile ning jätkama sealt pealetungi Baltikumi suunas. V. Bešanovi kinnituse kohaselt oli operatsiooni tegelikuks eemärgiks kogu Baltikumi kiire hõivamine ning sissetung Ida-Preisimaale.25 Väegrupi „Nord” väljatõrjumine Eestist oleks kaasa toonud ka Soome alistamise. Eesti ja Soome moodustasid Punaarmee poolt vaadates ühtse kaitseliini.
I. I. Fedjuninski, Podnjatõje po trevoge.
Stalini rünnakuplaanide kohta vt. M. I. Meltjuhhov, Upushennõj shans Stalina. Moskva, 2002.
Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn, 1977, lk. 169.
V. Beshanov, Desjat stalinskih udarov.